apr
27

24. veebruar 2018 Vana August kui Eesti kestmajäämise sümbolMaire Forsel

24. veebruar 2018

Vana August kui Eesti kestmajäämise sümbol

Eile kõik muudkui sättisid ja täna ongi see siis käes – Eesti 100-aastane sünnipäev <3 Mul on hea meel, et ma täna lipuheiskamist maha ei maganud. Ja milline imeline ilm meile täna on antud! Hetkel, kui neid ridu kirjutan, sirab väljas päike ja lumi sädeleb nagu keegi oleks pidupäeva puhul hõbepärleid maha puistanud.

Vaatasin hommikul, kuidas Toompeal lippu heisati ja mõtlesin, et nii ilusat päeva ei ole Eestis ammu olnud. Nii palju heas tujus inimesi, nii palju kokkuhoidmist, nii palju rõõmupisarates silmi... Ja inimesi, kes saavad aru, et Eesti riik on tõesti meie endi oma – et see elu, mida siin elame, on meie endi kujundada. Et see riik ei kuulu mitte parajasti võimul olevatele poliitikutele ning mitte ainult eliidil ei ole siin hea elada, vaid meil kõigil. Meie oma Eestis. Ja kui siis rahvas laulis „Jää vabaks, Eesti meri, jää vabaks, Eesti pind!”, siis ei suutnud minagi enam pisaraid tagasi hoida – no nii härdaks teevad sellised hetked, et ilma taskurätikuta neid üle ei ela :) Ütlesin mehele, et huvitav, kui see päev juba nii varahommikul pisaratega algab, kas siis vesistangi kogu päeva? Ilmselt küll.

Keegi ütles kunagi, et rõõmupisarad on tegelikult kurbusest, mis mingil ilusal hetkel meie seest valla pääsevad. Võib-olla tõesti see ongi nii ja ma ei imestaks, kui see tunne, mis minus sellistel hapratel hetkedel tekib, on aastatepikkuse sissekogunenud kurbuse väljaelamine. Nende aastate, mil Eesti ei olnud vaba, piirid olid kinni ja kodus räägiti sellest, kuidas kõik on vene värk ja kui ükskord täiskasvanuks saan, siis abiellun rootslasega ja saan siit vanglast minema – need on minu ema sõnad, kelle pere Rootsis elas ja kelle jaoks just Rootsi oli see paradiis, kuhu püüelda.

Ja siin ma siis nüüd olen – mul on ilus kodu siinsamas Eestimaal ja mul ei ole millestki puudus. Ei olnud vaja siit kuhugi minna, sest Eesti on täpselt samasugune vaba riik nagu kõik teisedki Lääneriigid. Meie oma ehitada ja kujundada.

Mulle meenub täna üks hetk – vast mõni kuu enne seda, kui Eesti vabaks sai. Käisime rootslastega külas ühel perel Märjamaa vallas Haimre külas. See oli üks talupere, kus minu mäletamist mööda oli kolm poega, kes kõik tookord juba täiskasvanud mehed ja tahtsid talu taastama hakata. Meile pakuti seal lõunat – ikka seapraad hapukapsaste ja kartulitega nagu eestlastele kombeks. Isegi hapukurgid on mul meeles :) Aga mis kõige rohkem meelde jäi, oli vana taluperemees August, kes istus laua otsas, peas sini-must-valge müts. See müts oli väga kulunud, pärit esimese Eesti ajast, ja ta ei võtnud seda hetkekski peast. August rääkis meile ka loo, kuidas nad omal ajal Eesti lipu lahti harutasid ja pintsaku voodri vahele õmblesid, et keegi seda nõukaajal üles ei leiaks. Ja veel igasugu muid lugusid.

See vana Eesti mees jättis rootslastele nii sügava mulje, et rääkisime temast veel pikka aega. Minu sõber Hans oli Augustit selle vana sini-must-valge mütsilotuga pildistanud ja sellest fotost sai edaspidi võti, millega rootslaste südameid avada <3 Käisime nimelt Hansuga mööda Rootsit kõnesid pidamas – taluliitude üritustel ja muudel rahvakogunemistel ja näitasime jutu kõrvale alati Eestist diapositiive ning rääkisime, millises olukorras eestlased on ja millist abi vajavad oma riigi ülesehitamisel. Kuna Hans oli ise talupidaja, siis kogusime raha kasutatud põllumajandusmasinate ostmiseks, mille siis Eestisse tõime ja laiali jagasime. Ostsime veel rublade eest sadu Eesti-Rootsi märke ja müüsime neid igal kohtumisel. Üks neist kohtumistest on mul eriti hästi meeles – saal oli rahvast täis, näitasime fotosid Eestist ja rääkisime eestlastest ja Eestimaast. Okupatsioonist ja sellest, kuidas meie inimesed peavad hakkama oma maad nullist üles ehitama. Kui jõudsime fotoni sini-must-valge mütsilotuga Augustist ja rääkisime tema pere lugu, siis pühkis juba pool saali pisaraid. Ja me müüsime Eesti-Rootsi märke paremini kui iial varem. Kogusime tol õhtul üle paarikümne tuhande Rootsi krooni ja ostsime selle eest hiljem ühe kasutatud saekaatri, mille üks talupidamisega alustanud Eesti pere omale sai.

Vana August Haimre külast oli nagu Eesti sümbol. Just selline mees, kelle peres kasvasid need tõelised Eesti mehed, kes vaatamata pikale nõukaajale läbi ja lõhki eestlasteks jäid ja endas just sellist eestlust kandsid, mis aitas meil pärast pikka okupatsiooniaega oma riiki taastada. Augusti poeg Agu Raadik on täna Haimre külavanem ja tõepoolest – kes siis veel kui mitte tema!

Selline meenutus siis tänasel pidulikul päeval. Ma tahan neid vanu hetki mäletada, et iial ei ununeks, kui hea on elada vabas Eestis. Ilusat Eesti sünnipäeva teile kõigile ja kandkem ikka rõõmu ja tänulikkust hinges ka siis, kui on argipäev!


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: