aug
21

27 on ilus numberMaire Forsel

See hetk kui istud kusagil Tartu kaubamaja suvalises nurgas tumbal ja kõrvalolevast uksest väljub keegi naisterahvas, vakatab korraks mind nähes, läheb mööda, aga keerab siis tagasi ja küsib, kas lapikoda

Kuuldes, et lapikoda jah, järgneb rõõmus tervitus. Hakkan juba harjuma, et ära tuntakse ja vahel ka ligi astutakse, kuigi iga kord mõtlen, et milline teist, kes te siin lehel minu tegemistega end kursis hoiate, see tervitaja nüüd oli siis. Väga palju nimesid on mulle siit lehelt pähe kulunud, aga ei pane neid ju nägudega kokku. Aga hästi tore on, kui niimoodi rõõmsalt juurde astutakse ja juttu tehakse. Kes oleks osanud arvata, et kunagi, kui selle lapikoja tegin, see nii palju fänne kogub. Kõige põnevamad hetked ja kõige toredamad kohtumised, mis mul viimastel aastatel on olnud, on kõik tänu lapikojale. Et üks väike loomeettevõte võib elu nii palju huvitavamaks teha, seda poleks osanud küll ette arvata.

Ja sõpru ning mõttekaaslasi on nüüd terve Eestimaa täis. Käisin nädalavahetusel Tartus Reformierakonna suvepäevadel – läksin sinna, et kuulata Kaja Kallase kõnet ja viia end kurssi, mis plaanidega valimistele minnakse. Ja ma ei pidanud pettuma. Kõik see, mida Kaja rääkis, sedasama oleksin võinud ise ka rääkida, nii 100% haakusid kõik mõtted. Kui uus programm ükskord valmis saab, siis räägin sellest kindlasti ka pikemalt. Üks on kindel – mingi nännilubaja ma pole. Kes tahab riigilt ainult saada, ise midagi vastu andmata, see ärgu mind kunagi kuhugi valigu

Sest mul on hoopis teistsugused põhimõtted – minu jaoks on see riik meie oma riik, mis tähendab, et me ei peaks ootama sellelt riigilt mingeid armuande, vaid ise seda riiki ülal pidama ja ise sellele riigile andma, nii palju kui meile jõukohane on.

Ma ei mõista ka neid, kes eilset üheslaulmist kritiseerisid, kuna seal oli sissepääsupilet. Nagu Tõnu Kaljuste ütles, siis pole sellise ürituse korraldamine odav ja ma ei leia, et peaksime maksumaksja raha sellisele ühislõbutsemisele kulutama. Pealegi oli tasuta laulmise võimalusi üle Eesti nii palju korraldatud, et kui piletiraha tundus ebaõiglane, siis oli võimalusi kaasa laulmiseks palju. Meie olime just Pärnust kodu poole sõitmas kui see ühislaulmine hakkas ja laulsime kohe mõnuga terve tee autos kaasa. Täiesti tasuta.

Vahepeal ei saanud küll hästi laulda, sest pisarad tõusid kurku meeleliigutusest – mul on ikka silmad väga märja koha peal, mis meie isamaad puudutab. Et nii palju inimesi tuleb kokku ja laulab neid lapsepõlvest pärit laule – no ei saa ilma ülevoolavate emotsioonideta lihtsalt olla sellisel hetkel. See ühtsuse tunne, meie oma riigi tunne, et oleme vabad ja laulame koos – see lihtsalt on nii ilus. Vahel mõtlen, et kas need, kes pidevalt meie oma riiki kiruvad ja millegagi rahul ei ole, üldse saavad aru, kelle huve nad tegelikult teenivad? Sest see pole ju Eesti riigi huvides, see on välisvaenlase huvides. Nii muutuvad kõik need, kes pidevalt kas siinsamas FBs või kusagil kommentaariumis sappi pritsivad, täpselt samasugusteks nagu Putini trollid, sest kommentaaride sisu on neil ju täpselt sama. Imelik, et nad ise sellest aru ei saa. Kes tahab Eestile head, see ei kiru kogu aeg oma riiki, vaid püüab ise midagi ära teha, et siin elu aina parem oleks. Aga kritiseerijad käituvad risti vastupidiselt – halvustavad neid uusi, kes poliitikasse tahavad minna. Et mitte kõik seal üleval mäe peal meile meeltmööda pole, on ju lihtsalt demokraatia tulemus. Meil on demokraatlikud valimised ja kui riiki valitseb mingi seltskond, kes sulle ei sobi, siis tähendab see vaid seda, et sa pole enamuse eestlastega sama meelt. Sest enamus on see, kelle valik jääb peale. Nii et pole siin kiruda midagi, meie oma valik ja järgmine kord võiks siis paremini proovida.

Mina olen küll rõõmus, et meil selline riik on. 27 on ilus number ja 27 aastat on ühe riigi ajaloos tegelikult üsna lühike aeg – me oleme selle ajaga väga palju jõudnud ära teha. Kes on kõvasti tööd vihtunud ja elus edasi pürginud, see on ka edasi jõudnud. Kes on jäänud riigilt armuande ootama, see ootab siiani ja ikka pole rahul. Mitte et ma arvaksin, et kõik on hästi, aga hästi on siiski väga palju asju ja mis veel pole, sellega tegeleme edasi. Meie ise, mitte keegi teine. Pole vaja pideva kirumisega trolle toita ja Eesti riiki õõnestada. Ja pole vaja end pidevalt rikastega võrrelda – kui juba võrdlema hakata, siis iseendaga. Minu sugulased ja sõbrad jõuaksid ilmselt kõik enda elule tagasi vaadates järeldusele, et nii hästi kui praegu, pole nad kunagi elanud. Loodan väga, et selliseid inimesi, kes seda mõistavad, on aina rohkem. Vabadus on väärtus omaette ja oluline eeldus selleks, et me saaksime kõik oma elud ehitada üles just sellisteks nagu me soovime. Hoidkem seda hoolega ja armastagem oma Eestimaad  ❤️  


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: