aug
13

Arvamusfestivalil käidudMaire Forsel

Mõtlesin, millest täna alustada, sest nädalavahetus on olnud kiire ja kirju, nii et ei teagi kohe, mida sellest siia jäädvustada. Alustan siis kõige tähtsamast – nimelt olid Kihnus jälle pulmad! Sel aastal on Kihnu saarel väga pulmarohke ja mis Kihnu pulm see enam ilma Leisi Lapikoja padjata on, eks ole :D See oli nali muidugi, aga jah, siin postituse juures olev padi läks pulmakingituseks Triinule ja Egonile. Soovin siinjuures kohe ka omalt poolt noorpaarile palju õnne ja pikka õnnelikku kooselu kenal Kihnu saarel! <3


Selle padja tegemisega läks tegelikult nii kiireks, et olin valmis juba ise Kihnu sõitma, et see õigeks ajaks kohale jõuaks. Õnneks ütles tellija, et kui saadan Pärnusse, siis saab ta selle sealt igal juhul kätte ja nii me tegimegi ning padi jõudis päev enne pulmi saarele. Ja siis laupäeva õhtul selgus, et siitsamast meie kandist läks üks mu mehe endine õpilane ka sinna pulma, nii et kui viimane häda oleks käes olnud, siis oleksin palunud neil see padi kaasa võtta. Kui häda käes, siis võib mõnikord lausa mitu lahendust tekkida. See oli vist esimene kord, kui üks pulmapadi nii viimasele minutile jäi, sünnipäevadega on siin neid viimase minuti saatmisi mitu olnud, aga kui on tellimus pulmadeks, siis ma ikka hoolega pingutan, et jõuaks rahulikult valmis ja õigeks ajaks kohale. Seekord tegin ise väikese valearvestuse ja ajasin tööde järjekorra sassi. Ajan selle kõik kuumuse kaela, sest keegi peab ju süüdi olema :)

Kuumusest rääkides, siis nagu ehk mäletate, olin oma reedese ülesastumise pärast Arvamusfestivalil väga mures. Paidesse sõites vaatasin hirmuga, kuidas auto termomeeter aina suuremaid numbreid näitas – 26, 27, 28, 29, 30 – sinna kolmekümne juurde jäi lõpuks pidama. Ma tõsiselt kartsin, et äkki minestan ära või miskit, aga õnneks oli tugev tuul ja kuumus ei olnud nii tugevalt tajutav. Laval võtsin end paljajalu ja pea kohal oli meil katus, nii et sellest ei juhtunudki midagi, et mul ei õnnestunud omale kiirkorras päikesevarju hankida. Meie debati kohta ei oskagi ise midagi arvata, tundub, et läks hästi.

Vist oli ka õige tegu see temaatiline ürp selga tõmmata, sest sain sedasi toredate kohtumiste osaliseks. Võib-olla oleks mind ka ilma selleta ära tuntud, aga nii oli mind igal juhul lihtsam märgata. Näiteks astus reedel minu juurde üks noormees, kes ütles, et teen ilusaid patju. See on nii vahva kui täitsa võõras inimene niimoodi juurde astub ja tunnustab. Eriti veel, kui kiitjaks on mees, sest siin lapikoja püsifännide hulgas neid mehi just ülearu ei ole. Või kui on, siis nad on enamasti üsna vaikselt ega näita ennast. Neid lapikoja fänne oli tegelikult mitu, kes tulid juttu tegema – ühe vanema härrasmehe tundsin kohe ära, kuna ta on siin mõnikord kommenteerinud ja märkan tema nime siin sageli. Teadsin, et ta on Leisi kandist pärit ja kuna ta on arst, siis rääkisime ka veidi, kusmaal oma raviga olen. Ühe naise käest, kes juurde astus ja juttu tegi, oleksin väga tahtnud nime küsida, aga ei julgenud :) Mul ongi siin see probleem, et väga paljud nimed on juba pähe kulunud, aga ma ei aja neid kuidagi reaalse inimesega kokku. Äkki oleks siit lehelt tuttav nimi olnud, aga no ma ei julgenud ju küsida.

Statement: Anna ettevõtjale õng, mitte kala! Kalu püüab ta siis juba ise.

Eurotoetuste pahupool: Kuldkalakeste arutu laialijagamine ei vii turumajandust edasi.

Aga Arvamusfestival ise on nii minu üritus kui veel olla saab. Ma pole nõus nendega, kes ütlevad, et mis mõte sellel on, et ega sellest nagunii ju midagi ei muutu. Ma ei tea, miks mõned ootavad, et pärast festivali, kus paljud saavad debatti pidada, kohe midagi muutuma peaks hakkama. See ei ole üritus, mis peaks välja töötama mingeid suuniseid poliitikutele või kellelegi teisele. See on üritus, kus inimesed saavad tulla ja omavahel suhelda. Arvamusfestivali lehel on selle tutvustuses öeldud, et Arvamusfestival on koht, kus vahetada mõtteid ühiskonnakorralduse üle, saada uusi teadmisi ja värskeid ideid ning saavutada parem üksteisemõistmine. See on koht, kus on võimalus kohtuda mõttekaaslaste ja inspireerivate inimestega ning nautida kultuuriprogrammi suvises sundimatus õhustikus. Ja just nii ongi. Öeldakse, et kui tahad isiksusena areneda, siis suhtle endast targemate inimestega. Arvamusfestival on üritus, kus tarkade inimeste kontsentratsioon on suurim. Ma ei tea mitte ühtegi teist üritust siin Eestis, mis tooks korraga kokku nii teadlased, eksperdid, ajakirjanikud, poliitikud, ministrid ja isegi presidendi. See on koht, kus iga inimene saab nende kõigiga suhelda. Kui keegi väidab, et poliitikud on temast kaugel ja ei kuula ega hooli, siis pole ta järelikult Arvamusfestivalil käinud ega püüdnudki kellegagi silmast-silma rääkida. Sest seal on see võimalik.

Ja kui rääkida sellest, kas need 165 erinevat debatti ka kuhugi viivad, siis huvitavate inimeste mõttevahetus viib alati kuhugi. Midagi saab selgemaks, miski tekitab küsimusi, mõnele probleemile saab vastuseid ja mõni tekitab uusi küsimusi, et sellega pärast edasi tegelda. Aga peamine on ikkagi see, et me tuleme kokku ja arutleme meile olulistel teemadel. Ja mulle väga meeldib see tunne, kui mõte läheb käima. Seepärast ütlengi, et see on läbi ja lõhki minu üritus. Ma tunnen end seal hästi ja mu ainuke mure on, kuidas teha kõigi nende erinevate debattide vahel võimalikult head valikud, sest korraga toimub nii palju. Ja ega igale poole ei jõuagi, nii et nüüd on jälle mitmeid tunde huvitavat kuulamist kindlustatud lapikoja töö kõrvale. Pole midagi mõnusamat kui nokitseda patju teha ja kuulata selle kõrvale, mida targad inimesed elust ja asjadest arvavad. Järelvaatamiseks on veebis väljas juba palju huvitavat.

Paar asja tahaksin ka siin ära klaarida. Nimelt kuulasin Reformierakonna korraldatud debatti „Kas maksud on karistus või õnnistus?”. Moderaator oli Dmitri Jegorov ja osalejad Jürgen Ligi, Jevgeni Ossinovski ja Marko Pomerants. Rahvast oli seda kuulamas nii palju, et kõik ei tahtnud metsa alla ära mahtuda ja nalja sai ka, sest kus Jürgen Ligi oma sirge ütlemisega sõna võtab, seal tavaliselt ka nalja saab. Jürgen ütles, et pensionireformi lahtisidumine inimese sissetulekutest oli viga, nii et kui ma pärast sõna võtsin, siis tõin alguses kohe näite, et ma just hiljuti mõtlesin, kas hakata lapikojas endale suuremat palka maksma või mitte ja otsustasin seda mitte teha, sest mul ei tulnud meelde, kas see pensionireform minuvanusele mõjub või mitte. Pärast Ossinovski ütles, et ärgu ma muretsegu, sest mind see ei mõjuta. Kahjuks ei saanud ma talle vastata, et juba mõjutas, sest see, et ma üldse nii mõtlen, juba näitabki, et olen mõjutatud. Mis sest, et mul ei tule meelde või pole hetkel aega järele uurida, kuidas selle esimese sambaga need asjad nüüd on, et kas on suurema palga maksmisest kasu või mitte – mu kõrvade vahel on teadmine, et see seoti sissetulekust lahti ja mul pole ettevõtjana enam motivatsiooni endale suuremat palka maksta. Teine teema, kus sõna võtsin, oli maksumoraal, mis sõltub suures osas sellest, kas usaldame oma poliitikuid või mitte. Ma tahtsin, et nad aru saaksid, et kuni kuluhüvitistest makstakse kinni oma vallasvara ehk siis sõiduautosid, seni on rahva usaldus poliitikute vastu üsna habras, sest see lihtsalt ei tundu õiglane. Küsisin otse, kas nad on nõus sellest loobuma, aga unustasin vist täpsustamata, et kas nad on maksumoraali parandamise nimel nõus sellest loobuma. Jürgen ütles, et temal on autot vaja oma töö tegemiseks, aga selles ei olnudki minu arvates mingit küsimust. Mul on ka ettevõtjana autot vaja töö tegemiseks, aga kuna teen sellega ka erasõite ja riik surab siis kohe erisoodustusmaksu kaela, siis ma ei rendi enam oma firmale autot, vaid liising on mul eraisikuna. Mulle jäi Jürgeni vastusest sisse väga selge tunne, et ega nad seal üleval vist aru ei saa, miks see autode asi inimestel nii väga hinge kriibib. Ja vot siin ma olen ja jään oma arvamuse juurde, et vahet pole, kas sul on kasutus- või kapitalirent – kui sa sõlmid selle lepingu eraisikuna, siis saab see auto varem või hiljem sinu varaks, mille maksumaksja on kinni maksnud ja see ei ole lihtsalt õige. Kinni tuleb maksta töösõidud, aga autot peaks ometi nad kõik seal suutma oma palgast liisida. Punkt.

Aga palun ärge siin postituse all nüüd poliitikute vastu vihaseks minge. Ja need inimesed, kes alles hiljuti mu isiklikul FB-seinal poolemeetriseid kommentaare panid, kui julgesin öelda, et Riigikogu liikme palk pole tänapäeva tingimustes enam suur – palun ärge tulge siia uuesti oma sõda pidama. Mul on üldse viimasel ajal hakanud tunduma, et mõni inimene on oma olemuselt lihtsalt nii õel ja kade ja nii kibestunud elus, et lihtsalt ei oska teisiti olla, kui endast vihaseid kommentaare välja paisata. Tunnistan ausalt, et ma viimati ei lugenud oma isiklikul FB-seinal kõiki kommentaare isegi läbi. On inimesi, kes sulle sünnipäevaks õnne ei soovi, koera kaotuse puhul kaasa ei tunne, aga kui poliitikuid juhtud kaitsma, siis on neil aega terve päev su seinal möllata ja kommentaare kirjutada. Siis märkavad küll ja leiavad selle aja. Nii et seekord ma siis palun – ärge tulge siia tigetsema, eks!

Aga muidu on elu ju ilus, kas pole!? :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: