okt
06

Eestlaste suurest murestMaire Forsel

Eestlastel on suur mure – tahaks väga kellelegi halvasti öelda, aga enam ei julge. Sellise mulje on mulle jätnud viimase aja kuuma teemaga, Marika Korolevi kohtuasjaga, seoses olevad kommentaarid. Päris mitu lugu on sel teemal ilmunud (kirjutajateks Dagmar Lamp ja Andrus Kivirähk näiteks) ja nende juures olevad kommentaarid on päris kummastavad. Inimesed oleksid justkui ärevile aetud sellest, et enam ei võigi halvasti öelda. Et millal siis ikkagi võib või kustmaalt see piir läheb. Perekooli foorumis sama lugu – juba mitu teemat on tehtud selle mõttega, et mida siis nüüd ikkagi võib ja miks ikka ei või. Justkui halvastiütlemine oleks eestlaste jaoks inimõigus, mille eest võitlemine on eluküsimus.

Millal see juhtus, et me nii kurjaks muutusime? Ja miks on kurjad ka need, kellel elus pealtnäha kõik hästi on? Kuna Korolevi kohtuasjast on teada, et kommenteerijateks olid haritud ja heal järjel inimesed, siis ei saa seda kurjust ka kehva elu kaela ajada. Muidu oleks ju lihtne süüdistada poliitikuid, kes Eesti elu on peesse keeranud ja näed nüüd, mis on tagajärg – inimesed on tigedad ja ütlevad üksteisele valimatult halvasti. Aga see polegi nii. Ei ole nii, et õelutsetakse vaid selle pärast, et endal on nii palju halvem kui teisel. Pigem siis ikkagi sitt iseloom ja sõnavabadus sümbioosis annavad sellise tulemuse, mis paneb kedagi kohut käima.

Mul on tohutult hea meel, et Korolev kohtus võitis ja kurjad kommentaatorid valuraha pidid maksma. Neid juhtumeid võiks nüüd rohkem tulla, sest taevas näeb, et põhjust laimajatega kohtuteed käia oleks väga paljudel. Ei ole nii, et kui oled tuntud, siis oleks teistel justkui suurem õigus sind materdada. Ja pole mõtet rääkida sellest, et mõnele on sõim palga sisse kirjutatud. See kõik on pigem võrreldav alkohooliku õigustustega, sest põhjuse joomiseks (kommenteerimiseks) leiab alati.

Ka minu kohta on Perekoolis halvasti öeldud ja see teema on seal siiani alles. Kirjutasin tookord Perekooli moderaatorile, aga ei saanud mitte mingit vastust. Siis kirjutasin veebipolitseinikule, aga sealtki kahjuks lahendust ei tulnud. Minu ootus oli, et äkki nad ise võtavad Perekooli modedega ühendust ja paluvad see laimav kommentaar eemaldada, aga nad ei teinud seda ja ma ise lõin ka lõpuks käega.

Kõige hullemaid kommentaare on minu kohta kirjutatud muidugi ajalehtede kommentaariumis, aga on ka kaks blogi, kus siiani ripub üleval tekst, mille põhjal tekib küll kange tahtmine natuke valuraha nõuda. Ühes väidetakse, et ma olevat maailma kõige lollim inimene ja teises lahatakse minu tervisekäitumist. Mõlemal puhul oleks põhjust anda asjale ametlik käik, sest kust võtavad inimesed õiguse öelda halvasti ja levitada laimu? Aga ma ei tea, kas ma viitsin. Kusjuures mõlema blogijaga on sel teemal räägitud – kas nad võtsid oma teksti selle peale maha? Muidugi mitte!

Olen tajunud, kuidas blogimine on võimu näitamine – blogija arvab, et kui tema isiklik blogi, siis võib kõike. Ma ütleks sellistele, et pange oma rahakotid valmis, sest ühel hetkel saab sellel inimesel, kelle pihta te inetusi tulistate, lihtsalt kõrini ja siis läheb see asi teile kalliks maksma. Igasugune laim ja halvustamine võib lõppeda karistusega ja kas see mõnu, mis kellestki halvasti kirjutades kirjutajas tekkis, on siis seda väärt?

Ma ise pole enam ammu-ammu kuhugi anonüümseid kommentaare jätnud. Kui kirjutan, siis oma nime all, sest tee teisele seda, mida tahad, et sulle tehakse, eks. Ja jäta tegemata see, mille puhul sa ise ennast halvasti tunneksid. Ja lõpetage see mantra, et kasvatagu kõik tuntud inimesed omale paks nahk. Paks nahk tähendab ükskõiksust, see tähendab, et inimene on muutunud teiste arvamuse suhtes külmaks ja kalgiks ja tal on juba täiesti suva, mida tema tegudest arvatakse. Selle tulemus on empaatiavõimetuse levik – kas me seda siis tahamegi? Mina küll ei taha ja julgen ka edaspidi olla haavatav. Me ei tohiks minetada oma inimlikkust ega õigustada neid, kes teiste vastu kurje sõnu pilluvad.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: