sept
17

Elu toimubMaire Forsel

Elu muudkui toimub. Täitsa täistuuridel kohe. Eelmisel nädalal valiti mind Saare Arenduskeskuse nõukogu esimeheks ja kui hääletuseks läks, siis ütles üks varasem nõukogu liige, et eelmine kord olevat otsustatud, et anname naistele võimaluse. No seekord läks siis samuti, kuigi sama hästi võiks ka öelda, et valiti see, kellel kõige lühemad juuksed

Ma olen seal nõukogus ainuke naine, aga jah, samas ka kõige lühemate juustega.

Maakondlikud arenduskeskused on tegelikult minu ammune suur armastus. Ma olen nende 11 saarel elatud aasta jooksul osalenud mitmel korral nende korraldatud koolitustel ja viimastel aastatel olen ise erinevate arenduskeskuste kutsel koolitamas käinud. Nii et ma tean, kui head tööd nad teevad ja iga kord kui keegi EASi kirub, siis mõtlen, et sellega tehakse paljudele, kes samasse süsteemi kuuluvad, kõvasti liiga. See, mida kohalikud arenduskeskused teevad, see lihtsalt on päriselt ka vajalik. Alles eelmisel nädalal osalesin Pärnumaa Arenduskeskuse kutsel ettevõtluspäeval ja nägin, kuidas see päev osalejatel silmad särama pani. Ja saal oli rahvast täis, sest huvi oli nii suur. Ettevõtjatel on mõnikord vaja sellist motivatsiooni- ja inspiratsioonilaksu. Ja need, kes pole veel ettevõtjad, aga unistavad selleks saada, saavad neilt kursustelt nii vajalikku julgustust ning teadmisi.

Homme osalen Saare Arenduskeskuse korraldataval digitaliseerimise ja personalijuhtimise seminaril. See on mõeldud tootmisettevõtetele ja kuna ma ise olen ka ühe tootmisettevõttega seotud, siis lähen ennast harima. Tarkust ei ole inimesel kunagi ülearu, alati mahub juurde.

Tegelikult tunnen, et nüüd hakkab mul nii töö kui ühiskondlike kohustustega vist piir ette tulema. Selles mõttes, et ega eriti rohkem ei mahu. Neli nõukogu, kaks komisjoni, reformikate kohalik juhatus, esinemised ja lapikoda – hakkab nagu täis saama mu ajalimiit. Samas elan vaba inimese elu ja selle eest olen küll saatusele lõpmata tänulik. Kui peaksin iga päev kellast kellani tööl käima, siis poleks võimalik nii aktiivne olla. September-oktoober on üldse igal aastal kõige tihedama ajagraafikuga, sest siis käin kõige rohkem ka koolitamas. Sel nädalal on üks koolitus Saaremaal, oktoobri alguses Hiiumaal, vahepeal üks loeng Tallinnas ja kuu lõpus ilmselt Raplas. Lõpuks ometi kutsuti ka Raplasse. Mõtlesingi juba, mis jama see on, et kodukandi rahvas mind külla kutsunud ei ole. Ma olen ju sünnilt raplakas, 44 aastat oma elust Raplas elanud.

Aga muidu üldiselt olen viimastel päevadel mõtisklenud selle üle, miks pagana pärast peab mul nii tundlik sotsiaalne närv olema?! No ei ole kerge elu, kui liiga palju hoolid ja kõike südamesse võtad. Kui mulle tundub, et kohe-kohe on juhtumas katastroof, sest kohe-kohe hakkab keegi maksumaksja raha liiga suures koguses liiga valele asjale kulutama, siis ma reageerin. Ja muretsen ja muretsen ja muretsen, kuni selgub, et summa polnudki see, mida esialgselt presenteeriti. Mitu korda väiksem oli. Mis tähendab, et Maire saab nüüd jälle rahulikult magada

No ei ole normaalne. Kui ma õpiksin ometi kord olema ükskõiksem, oleks elu kohe palju lihtsam. Aga seda ei juhtu vist iial. Kuigi selle muretsemisega seoses tekkis mul vahepeal juba alistumise meeleolu, sest sain aru, et jään oma arvamusega vähemusse. Kuni täna siis tuli selgus. Aga ma mõtlesin enne tänast endas asja selgeks ja jõudsin järeldusele, et mõnikord tuleb leppida. Et poliitika ongi selline, et isegi kui oled sada protsenti kindel, et sul on õigus, siis võid oma õigusega jääda vähemusse ja pead lihtsalt laskma enamusel teha seda, mida nemad tahavad. Seda nimetatakse demokraatiaks.

Panen siia postituse juurde ühe armastust täis padja pildi. Lõppude lõpuks pole siin maa peal ju armastusest midagi tähtsamat, olgu selle maksumaksja rahaga siis kuidas on


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: