jaan
06

Hoolida ja märgataMaire Forsel

Lugesin paar päeva tagasi intervjuud Uku Kuudi lese Kertuga ja süda tõmbus valust kokku. Kui palju peavad omastehooldajad kannatama ja kui vähe saavad nad meie sotsiaalsüsteemilt abi. Iga kord, kui mõni omastehooldaja lugu meedias ilmub, valdab mind lisaks kurbusele ka hämming. Me oleme 27 aastat juba vaba riik, oleme ise oma elu korraldajad ja ikka veel pole me suutnud tagada inimväärset abi neile, kellel seda kõige rohkem vaja on. Kertu mainib selles loos, et kui Uku haigeks jäi, hakkasid inimesed eemale hoidma ja ometi vajas ta just siis kõige rohkem tuge ja abi. Kunagi, kui nendega meedias lugu ilmus, oli kindlasti palju neid, kellel tekkis impulss end appi pakkuda. Kasvõi vaid poes käima või mida iganes. Aga kui oled abivajajale võõras, siis lihtsalt ei julge. Kui paljud head asjad jäävad meil elus lihtsalt tegemata, sest me ei julge? Väga paljud. Ja see on lihtsalt kurb.

Kertu räägib, et viimastel aastatel käis neil sotsiaaltöötaja neljal päeval nädalas abiks, kolm tundi iga kord. Kolm tundi ja neljal päeval nädalas? See on muidugi tänu väärt, et üldse aidati, aga tegelikult on seda ülivähe. Rootsis määratakse samasugustele abivajajatele igapäevane hooldaja ehk isiklik assistent, sa pole mitte ühelgi päeval üksi. Kui abivajadus on alla 20 tunni nädalas, korraldab Rootsis koduhoolduse kommuunivalitsus (meie mõistes KOV), kui abivajadus ületab 20 tundi nädalas, tuleb pöörduda Sotsiaalkindlustusameti poole ja palgata abiline nende kaudu. Kusjuures abilise saab siis ise valida – võid ise otsustada, kas isiklik assistent palgatakse kommuunivalitsuse, eraettevõtte või kooperatiivi kaudu või palkad selle abilise ise ja Sotsiaalkindlustusamet maksab selle kinni. Meil oleneb omastehooldajale makstav summa kohaliku omavalitsuse otsusest ja kõigub enamasti 45-100 euro vahel kuus. Kas see on vääriline tasu täisajaga töö eest? Või mis täisajaga töö - kui lähedane hooldab oma pereliiget ööpäevaringselt, siis teeb ta ju ööpäevas ära kolme inimese töö! Ja saab selle eest umbes kahe päeva palga. Täiesti ebanormaalne.

Ma olen alati arvanud, et meil on omastehooldus sedavõrd halvasti korraldatud vaid seepärast, et meie riik on vaene. Arvasin millegipärast, et riigi poolt on paika pandud mingid kindlad määrad, millest rohkem ei tohi vald kellelegi maksta. Suur oli aga minu hämming, kui kahe komisjoni liikmena eelmisel aastal valla eelarve arutelul selle kohta küsisin ja sain teada, et see kõik on siiski meie otsustada, kuhu meile laekuvat maksuraha kasutada. Piltlikult öeldes otsustame me ise, kas paneme sada tuhat eurot Tori sadama betooni või jagame selle raha neile, kes igapäevaseks toimetulekuks seda vajavad. Loomulikult on tähtsad ka investeeringud, aga ka oma inimeste hoidmine on investeering. Sest me ei räägi ju neist, kes ei viitsigi tööle minna ja kellele abi andmine süvendaks vaid õpitud abitust – me räägime neist, kes ei saagi üldse tööl käia, sest kodus on lähedane, kes vajab 24/7 meie abi. Olen seda meelt, et omastehooldajad peaksid saama igakuist toetust vähemalt ühe alampalga ulatuses ja lisaks nii palju kõrvalist abi, kui nad vajavad. Sest vastasel korral tekitame omastehooldajate näol abivajajaid lihtsalt juurde – seda muidugi juhul, kui nad vastu peavad ja enesetappu ei tee. Kõlab karmilt, aga kahjuks on see kibe tõde – kümne aasta jooksul on enesetapu teinud 22 omastehooldajat.

Viimasel ajal olen hakanud mõtlema, et see, kuidas meie kõigi ühiselt teenitud maksuraha kasutatakse, sõltub paljus sellest, kas otsustajatel jagub empaatiat või mitte. Puutusin eelmisel aastal kokku ühe kurva juhtumiga, kus meie oma vallas oli inimene abita jäetud. Tegelikult oli see olukord selline, et vallas otsuseid teinud inimene arvas, et on asja ilusti ära korraldanud ja mis siin enam kurta. Tegelikult oli abi korraldatud nii, et üht haiget eakat lihtsalt väntsutati mitu korda nädalas kolme erineva transpordivahendiga, et ta haiglast koju saaks. Ühe kojusõidu jooksul kolm erinevat transpordivahendit ning terve päev sõitu ja tundide viisi ootamist, kuigi kodu asub haiglast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Võttis rohkem kui kuu aega, et korraldada sellele inimesele inimväärne abi, selline nagu sotsiaalhoolekande seadus ette näeb – isiku vajadusest lähtuv. Olen sellele juhtumile palju mõelnud ja jõudnud järeldusele, et sotsiaaltööd ei tee haridus, mis sotsiaaltöötajale antud. Sul võib olla ükskõik kui kõrge haridus, aga kui sul puudub empaatia, siis ei suuda sa seda tööd lihtsalt teha. Just ilma empaatiata inimene saab teha otsuseid, mis lähtuvad ennekõike sellest, et kõrgharidusega sotsiaaltöötaja ärgu hakaku transameheks, vaid istugu kabinetis arvuti taga. Mis sest, et just transameheks olemine on see, mida ümberkaudsed eakad kõige enam vajavad. Mul endal on ka sotsiaaltööalane kõrgharidus, aga tean päris kindlalt, et mul ei võtaks tükki küljest, kui peaksin sotsiaaltöötajana mõnel päeval nädalas kasvõi hommikust õhtuni roolis olema, sest just sellist abi on parasjagu vaja osutada. Usun, et enamus kõrgharidusega sotsiaaltöötajaid on sellised, keda haridus abiandmisel mitte kuidagi ei sega. Kui neil vaid lubataks aidata just nii nagu parasjagu vaja ja kui selleks ka raha eraldatakse. Ja ma ei räägi siinjuures mingitest üüratutest summadest, need summad oleksid vaid kopikad kogu valla eelarve suurust arvestades. Mul ei lähe meelest ühe meie abivallavanema uhke hüüatus, kui aasta tagasi avaldasin kahtlust, kas sada tuhat ühe väikese sadama ehituseks on ikka mõistlik kulutus - „Meil on investeeringuteks 10 miljonit!”, vastas ta mulle uhkusega hääles. Näete siis, et rahapuudust ju pole.

Mis ma selle kõigiga nüüd öelda tahan? Nimelt seda, et see riik siin on meie endi oma. Meie ise otsustame, keda aidata ja keda mitte ja me ise otsustame, kuhu oma raha suuname. Aga kui me ei suuda end panna abivajavate inimeste olukorda, kui meil puudub nende suhtes empaatia, siis teeme me otsuseid, mis ei lähtu meie oma inimeste vajadustest. Seepärast on minu suurim soov uueks aastaks, et me oskaksime jääda ennekõike inimesteks, kes märkavad enda kõrval teist inimest. Ja et me ei kardaks sekkuda, kui näeme, et keegi meie kõrval abi vajab <3


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: