Ma pole siia ammu midagi kirjutanud, aga mu elus pole hetkel ka midagi väga huvitavat toimunud. Kuidagi selline rahulik aeg on, erinevalt paljudest teistest, kellel just jõulueelne aeg on aasta kõige kiirem. Mul on lapselastele kingid ostetud, Rootsi lastel need ka juba käes ja Eesti omadele pole otsest kiiret neid üle andma tormata. Teed ka praegu kehvad ja lumised, nii et pole isu kodust nina välja pista. Harjutan seega logelemist, kuigi ega see hästi mul välja ei tule, sest pidevalt on selline tunne, et raiskan lihtsalt oma aja ära, selle asemel, et midagi kasulikku teha. Tõstan siin raamatuid riiulist välja ja jälle tagasi – nii palju on neist lugemata, et ei tea kohe, mida võtta või mida jätta.

Viimased kaks, mille läbi lugesin, olid Rain Siemeri „Elus” ja Elin Toona „Mihkel, muuseas” ja kohe-kohe on läbi saamas raamat Vigala Sassist. See viimane on mul öökapil niiöelda enne und maiuspalaks, ei tahagi, et see kiirelt läbi saaks. Kahetsen siiani, et kui Sass viimastel aastatel mitmel korral ütles, et sa, Forsel, tule ikka vahel külla ka, et ma siis ikkagi kunagi niisama sinna ei läinud. Ta kutsus mind perekonnanimega millegipärast. Sattusin sinna ikka vaid siis, kui keegi teine tahtis minna ja palus mind kaasa. Näiteks siis, kui Heiki Valner tahtis Sassiga lugu teha, mis aga lõppes Heikile sellega, et Sass päästis ta elu, kuna poole jutu peal ütles, et Heiki peaks kindlasti kiiresti arsti juurde minema. Sass ütles talle, et kui ta kohe arsti juurde ei lähe, siis on ta kahe aasta pärast kastis. Heiki siis läkski ja avastati kilpnäärme vähk, esimese staadiumi lõpus. Selline mees oli Sass, aga kui keegi teda nõiaks pidas, siis minu jaoks oli ta läbi ja lõhki teadlane. Vahel mõtlesin, et imelik, et ma enam teda ei karda, sest kui millalgi 80ndate teises pooles oma lastega siin Triigis Sassi juures käisime, siis küll kartsin. Nüüd, kui ise siin elasin ja temaga rohkem suhtlesin, ei tekkinud enam kordagi sellist tunnet, et ei julgeks tema juurde minna. Nii kahju on, et teda enam ei ole, nüüd tahaks igasuguseid asju temaga arutada. Temast raamatut lugedes tuleb kõiksugu huvitavaid asju meelde ja mõtlen, et olin ikka rumal küll, et rohkem suhelda ei viitsinud.

Mu enda raamat on nüüd juba toimetamisel ja pildid ka kõik ära saadetud, kuigi ametlikku lepingut siiani allkirjastanud ei ole, sest kirjastuse juhil endal liiga kiired ajad. Tahaks ikka sel aastal lepingu alla kirjutada, siis oleks kuidagi turvalisem tunne. Piltidega läks nii, et kirjutasin lõpuks Hegele ise ette, mida ta joonistada võiks ja siis läks tal see töö kohe kiiremini. Kahe peatüki juurde joonistas ta Lotte ja see oli talle üks raske katsumus – mitte sellepärast, et tal oleks seda raske joonistada olnud, aga tal tekkis tunne, et teeb plagiaati. Tegelikult ei teinud, sest ma leppisin Heiki Ernitsaga kokku, et võime oma raamatusse Lotte joonistada. Heiki ütles, et ootab huviga, kuidas see välja kukub, et ega seda Lottet nii lihtne teha polegi ja lubas, et kui hätta jääme, siis ta aitab ise ka. Aga tema abi polnudki vaja, sest Hegel tulid need Lotted väga hästi välja. Näitasin Heikile ette ja sain neile heakskiidu. Lohutasin Heget, et ega ju Heiki Ernits ise enam Lottet nii väga ei joonista, tal on ka selleks teised kunstnikud. Aga jah, kerge see Hegele ei olnud. Paneme need Lotte pildid just autoriõigusest rääkivate peatükkide juurde – selle peatüki, kus räägin autoriõiguste rikkumistest ja selle, kus räägin kaubamärgist.

Nii et olen raamatu valmimise ootuses ja täidan seni oma aega teiste kirjutatud raamatute lugemisega. Lapikotta miskipärast minna ei taha, kuigi nelja padja tellimus tiksub kuklas. Ei ole suutnud otsustada, kas teha need detsembris või jaanuaris. Ei tea, mis selle lapikojaga on, et sinna nii raske minna on. Ilmselt põhjus selles, et üritan end sellest tööst võõrutada ja vaevlen siin nüüd võõrutusnähtude käes :) No ja selle Riigikokku kandideerimise pärast on elu hetkel nii vastikult ebamäärane ka – ei tea ju, kuidas sellega läheb. Teadmatus on alati natuke väsitav, kuigi mul on täpselt teada, mida siis tegema hakkan, kui sinna tööle ei saa. Selles suhtes olen õnnelik inimene ja paremas olukorras kui need, kes tegevpoliitikast väljakukkumise järel oma eluga midagi peale ei oska hakata. Õnneks on kolmanda märtsi keskööks see ebamäärane olukord läbi.

Panen siia pildi lapikojast – sel aastal panime kuuse õue, sest lapikojas sees käime nii vähe, et muidu poleks seda kuuske ise näinudki. Rahulikku jõuluaega teile kõigile! <3