Ma pole siia ammu
midagi kirjutanud, aga mu elus pole hetkel ka midagi väga huvitavat
toimunud. Kuidagi selline rahulik aeg on, erinevalt paljudest
teistest, kellel just jõulueelne aeg on aasta kõige kiirem. Mul on
lapselastele kingid ostetud, Rootsi lastel need ka juba käes ja
Eesti omadele pole otsest kiiret neid üle andma tormata. Teed ka
praegu kehvad ja lumised, nii et pole isu kodust nina välja pista.
Harjutan seega logelemist, kuigi ega see hästi mul välja ei tule,
sest pidevalt on selline tunne, et raiskan lihtsalt oma aja ära,
selle asemel, et midagi kasulikku teha. Tõstan siin raamatuid
riiulist välja ja jälle tagasi – nii palju on neist lugemata, et
ei tea kohe, mida võtta või mida jätta.
Viimased kaks, mille
läbi lugesin, olid Rain Siemeri „Elus” ja Elin Toona „Mihkel,
muuseas” ja kohe-kohe on läbi saamas raamat Vigala Sassist. See
viimane on mul öökapil niiöelda enne und maiuspalaks, ei tahagi,
et see kiirelt läbi saaks. Kahetsen siiani, et kui Sass viimastel
aastatel mitmel korral ütles, et sa, Forsel, tule ikka vahel külla
ka, et ma siis ikkagi kunagi niisama sinna ei läinud. Ta kutsus mind
perekonnanimega millegipärast. Sattusin sinna ikka vaid siis, kui
keegi teine tahtis minna ja palus mind kaasa. Näiteks siis, kui
Heiki Valner tahtis Sassiga lugu teha, mis aga lõppes Heikile
sellega, et Sass päästis ta elu, kuna poole jutu peal ütles, et
Heiki peaks kindlasti kiiresti arsti juurde minema. Sass ütles
talle, et kui ta kohe arsti juurde ei lähe, siis on ta kahe aasta
pärast kastis. Heiki siis läkski ja avastati kilpnäärme vähk,
esimese staadiumi lõpus. Selline mees oli Sass, aga kui keegi teda
nõiaks pidas, siis minu jaoks oli ta läbi ja lõhki teadlane. Vahel
mõtlesin, et imelik, et ma enam teda ei karda, sest kui millalgi
80ndate teises pooles oma lastega siin Triigis Sassi juures käisime,
siis küll kartsin. Nüüd, kui ise siin elasin ja temaga rohkem
suhtlesin, ei tekkinud enam kordagi sellist tunnet, et ei julgeks
tema juurde minna. Nii kahju on, et teda enam ei ole, nüüd tahaks
igasuguseid asju temaga arutada. Temast raamatut lugedes tuleb
kõiksugu huvitavaid asju meelde ja mõtlen, et olin ikka rumal küll,
et rohkem suhelda ei viitsinud.
Mu enda raamat on
nüüd juba toimetamisel ja pildid ka kõik ära saadetud, kuigi
ametlikku lepingut siiani allkirjastanud ei ole, sest kirjastuse
juhil endal liiga kiired ajad. Tahaks ikka sel aastal lepingu alla
kirjutada, siis oleks kuidagi turvalisem tunne. Piltidega läks nii,
et kirjutasin lõpuks Hegele ise ette, mida ta joonistada võiks ja
siis läks tal see töö kohe kiiremini. Kahe peatüki juurde
joonistas ta Lotte ja see oli talle üks raske katsumus – mitte
sellepärast, et tal oleks seda raske joonistada olnud, aga tal
tekkis tunne, et teeb plagiaati. Tegelikult ei teinud, sest ma
leppisin Heiki Ernitsaga kokku, et võime oma raamatusse Lotte
joonistada. Heiki ütles, et ootab huviga, kuidas see välja kukub,
et ega seda Lottet nii lihtne teha polegi ja lubas, et kui hätta
jääme, siis ta aitab ise ka. Aga tema abi polnudki vaja, sest Hegel
tulid need Lotted väga hästi välja. Näitasin Heikile ette ja sain
neile heakskiidu. Lohutasin Heget, et ega ju Heiki Ernits ise enam
Lottet nii väga ei joonista, tal on ka selleks teised kunstnikud.
Aga jah, kerge see Hegele ei olnud. Paneme need Lotte pildid just
autoriõigusest rääkivate peatükkide juurde – selle peatüki,
kus räägin autoriõiguste rikkumistest ja selle, kus räägin
kaubamärgist.
Nii et olen raamatu
valmimise ootuses ja täidan seni oma aega teiste kirjutatud
raamatute lugemisega. Lapikotta miskipärast minna ei taha, kuigi
nelja padja tellimus tiksub kuklas. Ei ole suutnud otsustada, kas
teha need detsembris või jaanuaris. Ei tea, mis selle lapikojaga on,
et sinna nii raske minna on. Ilmselt põhjus selles, et üritan end
sellest tööst võõrutada ja vaevlen siin nüüd võõrutusnähtude
käes :) No ja selle Riigikokku kandideerimise pärast on elu hetkel
nii vastikult ebamäärane ka – ei tea ju, kuidas sellega läheb.
Teadmatus on alati natuke väsitav, kuigi mul on täpselt teada, mida
siis tegema hakkan, kui sinna tööle ei saa. Selles suhtes olen
õnnelik inimene ja paremas olukorras kui need, kes tegevpoliitikast
väljakukkumise järel oma eluga midagi peale ei oska hakata. Õnneks
on kolmanda märtsi keskööks see ebamäärane olukord läbi.
Panen siia pildi lapikojast – sel aastal panime kuuse õue, sest lapikojas sees käime nii vähe, et muidu poleks seda kuuske ise näinudki. Rahulikku jõuluaega teile kõigile! <3
Kommentaarid puuduvad