aug
14

Kadedusest ja muudest veidrustestMaire Forsel

Täna said valmis need kaks rõõmsat patja. Tellija ütles neid nähes, et tal läks kohe tuju heaks

Mulle endale mõjusid need täpselt samuti – kui olin esimesele padjale kandi külge õmmelnud, siis tõmbus nägu naerule. Ja ausalt öeldes kulus ära, sest viimastel päevadel on mul kuidagi rõõmutu olek. Eile, kui lapikojas tööd tegin, siis tundsin ninas kogu aeg keemia lõhna – seda, mis PERHi päevaraviosakonnas. Absoluutselt terve päev kummitas see lõhn, mistõttu ma järeldasin, et ilmselt aju teeb trikke. Ma ei taha seda mäletada, kohe üldse ei taha, aga siis tuleb see lõhn ja...

Täna enam seda õudset lõhna ei tundnud, aga kui neid patju teppisin, siis läks mõte ikkagi läbielatule ja kui mõtlesin nendele keemias käimistele, siis valgusid silmad pisaraid täis. Lihtsalt nii raske mälestus. Arvata võib, et need mälupildid kummitavad mind veel pikka aega. Iga kord, kui meenub, siis tõmbab olemise ikka väga õõnsaks.

Ja siis ma mõtlen, kui õnnelikud on need inimesed, kes on terved. Ja kui rumalad on need terved inimesed, kes ei ole oma eluga rahul. Inimestel on enda arvates nii palju probleeme – näiteks hiljuti suhtlesin ühe inimesega, kes ei suuda oma õega suhelda, sest lihtsalt ei suuda. Kui küsisin, miks, siis vastata ta sellele ei osanud. Ja siis ma näen, et inimest segab kadedus – must ja vastik kadedus, sest teisel on elus nii hästi läinud ja millegipärast õele tundub, et kuidagi ülekohtuselt. Kuigi ta pole ise siin elus millestki ilma jäänud, absoluutselt kõik on hästi. Aga näe ei saa rahulikult olla, sest muudkui kripeldab, sest üks lähisugulane lihtsalt ei meeldi ja kõik. Kui mina nii tunneksin, ma otsiksin abi, sest see pole normaalne. Ei ole normaalne, et inimene, kes on ise juba pensionil, ikka kannab endas mingit vimma, mille kohta ta isegi ei oska öelda, kust see tuleb. See ju mürgitab ja hävitab teda ennast. Sellised esimese maailma probleemid on paljudel inimestel kõrvade vahel – senikaua kuni saatus päris probleeme kaela ei kalla. Päris probleemid loksutavad sageli prioriteedid paika. Ma ise pean end vaatamata oma haigusele õnnelikuks inimeseks, sest mind pole kunagi kadedus närinud. Või ei, nüüd ma valetan! Ühe korra elus on ja just sellepärast ma tean, mis vastik tunne see on.

See juhtus kunagi algklassides. Minu sõbranna läks üsna vahetult enne nääripidu polüüpide lõikusele ja kui ta sealt tagasi tuli, siis ei saanud eriti midagi peale jäätise süüa ja nutta ka ei tohtinud. Aga mina helistasin talle ja ütlesin, et ta jäi nüüd oma osast näärinäidendis ilma, sest ma sain selle osa omale. Tegelikult ei saanud. Lihtsalt lambist valetasin. Jube imelik on tagantjärgi mõelda, mis kärbes see küll mind hammustas, et pidin talle niimoodi valetama. Aga ma mäletan seda tunnet – et klassis jagati näidendisse osi ja mina vist sain lihtsalt mingi kuusk olla. Isegi mitte kuuse kostüümiga, vaid olid mingid papist kuused ja selle taga pidin seisma ja seda kuuske püsti hoidma. Aga sõbranna sai mingi pärisosa, tekstiga ja puha. Ja siis ma tundsin, kuidas kadedus näris. Seesama kadedus sundiski siis nii palju tagant, et pidin oma sõbrannale helistama ja talle valetama, et ta on oma osast ilma jäänud. Loomulikult hakkas ta nutma ja loomulikult hakkas tal seepeale ninast verd jooksma. Ja ta ema helistas kohe samal õhtul klassijuhatajale, nii et järgmisel päeval, kui kooli läksin, sain õpetajalaua kõrval teistes korraliku peapesu.

Sellest kadedusekogemusest jätkub mulle nüüd kogu eluks. Ma ei oskagi enam kade olla, sest ma olen piisavalt täiskasvanu ja küps inimene, et mitte tunda selliseid madalaid tundeid. Mõtlesin täna lapikojas töötades kadeduse fenomeni peale ja jõudsin järeldusele, et kade saab olla vaid see, kes ihaldab endale midagi, mis teisel on ja temal pole, aga vaid juhul, kui ta ise ei usu, et ka tema võib kunagi kõik saada, mida tahab. Mulle tundub, et kadedus on otseselt seotud sellega, kas inimene usub, et tema õnn ja saatus on tema enda kätes või ei usu. Kui ta usub, siis ta elab oma isiklike eesmärkide nimel ja saab aru, et ka teised elavad nii. Siis saab ta aru, et kui kellelgi läheb paremini kui temal, siis see pole alati mingi kingitus, vaid inimene on reaalselt selle nimel pingutanud, et olla paremal järjel. Õppinud, töötanud, pingutanud. Saab muidugi kade olla ka nende peale, kes suure päranduse või lotovõidu saavad, aga ega ma seda hästi ei mõista. Kui ma loen, et keegi on võitnud suure summa, siis mul alati on selle inimese pärast hea meel. Ei kujuta küll ette, et istuksin tigedalt põrnitsedes ja tunneksin hinges närivat kadedust. Ma arvan, et kui sellised halvad tunded tekivad, siis peaks inimene abi otsima, sest nii palju, kui ma nüüd sealt algklassidest mäletan, siis oli see üks vastikumaid ja närivamaid tundeid, mida iial olen tundnud. Kui inimene laseb enda sees mingil tundel nii sageli närida, siis ei saa see küll hästi lõppeda.

Heaoluühiskonnas tekib ka igasugu muid kummalisi nähtusi. Näiteks on Rootsis üks umbes 800 elanikuga linnake nimega Torekov. See asub Rootsi lõunaosas otse mere ääres ja nagu selliste kuurortlinnakestega kipub juhtuma, on sinna hakanud kinnisvara ostma paljud jõukad inimesed. Isegi väikeste majade hinnad küündivad täna juba 20 miljoni Rootsi kroonini ja neid on ostnud seal igasugu kuulsused, näiteks näitleja Hugh Grant. Miks ma aga sellest räägin, on asjaolu, et selles linnas on hommikumantlis poodi või randa minemine staatuse näitamine. Hommikul lähevad pered ratastega randa, hommikumantlid seljas. Ja poodi ka. Arvake miks? Sest on oluline näidata, et ei olda mingi suvaline turist selles linnakeses, vaid et elatakse seal! Kui lähed hommikumantliga kodust välja, siis kõik saavad aru, et tulid kodust ehk siis, et sul on seal reaalselt see kallis kinnisvara olemas. Täitsa haige värk mu meelest. Ja kuhugi sinna linnakese serva on tehtud isegi firmariiete pood, kust siis need rikkad saavad omale kuulsate brändide riideid osta. Vist ei pea mainima, et 800 elanikuga alevikku tavaliselt sellist poodi ju ei tehta. Kusjuures kohalikud on väga pahased nende uusrikaste peale, sest vanasti olevat seal puhkamas käinud akadeemikud, kirjanikud ja arstid – ühesõnaga haritud rahvas, aga nüüd on aina enam maju läinud rikaste kätte, kellel pole kombeid ja kes lihtsalt poosetavad seal. Seesama nähtus – et firmariided on nii tähtsad ja oma rikkuse näitamine on nii tähtis – see on see, mille pärast mulle endale Rootsis elada ei meeldiks. Sellepärast ma sinna omal ajal ei kolinudki, vaid kolisin Leisi, kus, muide, mu oma tütar on südamerahus pidžaamapükstega hommikul poodi läinud – ilma igasuguse vajaduseta demonstreerida, et tal ema elab siin

Selline kummaline postitus kukkus täna välja. Panin lihtsalt kirja need mõtted, mis päeva jooksul läbi käisid. Eestis on nii hea ja lihtne elu ja mul hakkas vist parem nüüd


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: