Ma olen täna murelik. Sest eile kirjutas mulle üks mees, et ta oli varem minu kirjutiste austaja, kuna need olid õpetlikud, sisukad ja motiveerivad, aga viimasel ajal ta näeb, et negatiivsed emotsioonid on minu kirjutistes võimust võtnud. Et minu väljaütlemised ei eristuvat enam tavalise eestlase sapist. Ja et ta loodab, et see eelmine Maire tuleb meie sekka peagi tagasi.

Ma ehmatasin ikka päris korralikult ära, sest polnud ise osanud ennast niimoodi kõrvalt näha. Ma kritiseerisin eile tammede Panga pangale istutamist ja arvan jätkuvalt, et oli väga vale jätta mitmesaja-aastastele puudele vaid napilt paari meetri jagu kasvamisruumi, nii et oma sõnu ma ei kahetse, kuid see üksainuke FB-postitus ei saanud ju panna teda mind negatiivsena nägema. OK, üks varasem postitus oli ka, mis puudutas puude värvimist ja mis avaldati ka kohalikus lehes, aga seegi polnud kindlasti põhjustatud sellest, et mina olen läbinisti negatiivne, vaid ikka sellest, et ma hoolin loodusest nii väga, et mul on selliseid rumalusi üliraske vaikides pealt vaadata. Need kaks juhtumit endale meenuvadki, aga ikkagi – hakkasin mõtlema, et äkki on tal õigus? Võib-olla ma ei märka ise, et olen läbinisti negatiivseks muutunud, sest ei oska end ise kõrvalt vaadata.

Sellega seoses meenus mulle üks ammune juhtum, kus üks mees, kes alati oli olnud tasakaalukas ja arukas mõtleja ja sõnavõtja, hakkas ühtäkki listis lahmima ja saatma pea iga päev meile negatiivsusest nõretavaid kirju. Enamasti öösiti. See muutus oli nii selgelt näha, aga ma ei saanud tookord aru, miks ta oli selliseks muutunud. Alles hiljem sain teada, et sel ajal, kui ta neid kirju saatis, oli ta naine vähki suremas. Inimesel oli raske ja valus ja see väljendus ka tema käitumises.

Küsisin endalt eile, kas minuga on nüüd seesama juhtunud? Sest mul on tõesti väga sageli halb olla ja äkki see teeb mind negatiivseks ja lahmivaks? Vähk ei ole ju kellelgi kerge taluda ja füüsilistele vaevustele lisaks on sul ju kogu aeg kusagil tagakuklas teadmine, et oled raskesti haige ega tea, kuidas ravitulemus tegelikult on. Sa ei saa ju olla 100% kindel, et tuled sellest võitjana välja ja elad pika elu, kuigi sellele loomulikult loodad. See rõhub ja tekitab ängi ja võib tõesti juhtuda, et käitumine muutub. Et peas on aina muremõtted ning need väljenduvad ka kirjutistes.

Ma olen sellele täna terve päeva mõelnud. Et kas mu kirjutised on tõesti nii palju muutunud. Ja siis ma avastasin, et ma polegi ju ühtegi arvamuslugu kirjutanud sellest ajast saadik kui haigeks jäin. Kui vaadata Vikipeedias minu lehte, siis seal on viimane avaldatud artikkel novembrist 2017, kui kirjutasin ettevõtluskontost. Aga! Pärast seda on siiski nii mõndagi ilmunud, aga need pole ükski olnud arvamuslood, vaid minu FB- ja blogipostitused. Need pole kirjutatud arvamuslugudena, mistõttu pole ma ka väga pingutanud, vaid olen lihtsalt oma mõtted ja tunded vabalt kirja pannud. Eilegi helistati ühest väljaandest ja küsiti, kas tohib avaldada minu viimast blogisissekannet – ma ei lubanud. Sest mu mees oli selle kohta öelnud, et see on rabe ja polevat minu tase. Aga see polnudki ju arvamuslugu, ma polnud seda kirjutades kõige vähematki pingutanud. See sündis hoopis sellepärast, et olin enda peale vihane, et olin Ettevõtlus- ja majanduskomisjonis hääletanud nagu viimane lammas tasuta transpordi poolt. Ma ju ei poolda seda, aga hääletasin ikkagi poolt, sest kõik hääletasid poolt pärast seda, kui saime teada, et Saaremaa vald hoiab sellega kokku 127 000 eurot oma raha. Ma lasin end selle argumendiga ära osta ja tundus kuidagi, et vean saarlasi alt, kui poolt ei hääleta. Vaatamata sellele, et ma ju tean, et maksuraha ei kasva puu otsas ja meil on siin riigis palju olulisemaid probleeme, mida peaks selle raha abil lahendama. Ma ei hääletanud riigimehelikult ja mul oli enda pärast tagantjärele häbi, nii et mul läks öösel uni ära ja mõtlesin kohe tükk aega selle peale, kui rumal on tühjade busside käigushoidmiseks maksuraha raisata, kui isegi uuringud näitavad, et bussiga sõitjatest vaid kolmandik pooldab tasuta transporti. Isegi sihtgrupp ise saab aru, et see on raha raiskamine. No vot ja siis hommikul panin oma mõtted blogisse kirja, sest mind frustreeris, et oleme sellised, et kui on omakasu mängus, siis müüme oma põhimõtted maha 127 000 eest. Seda postitust siis tahetigi eile avaldada ja taevale tänu, et ma ei lubanud. Sest sellel pole niisugust kvaliteeti, nagu ma tahaksin, et minu arvamuslugudel oleks.

Vaat selline mure siis seekord. Emotsiooniga kirjutatud FB- ja blogipostitused on hakanud minu imagot muutma ja ma ju tegelikult ei taha seda muutust. See mees, kes mulle eile kirjutas, ütles, et minu kirjutised lähevad inimestele liiga palju korda, mistõttu peaksin mõtlema, millist meelsust ma enda ümber näha soovin. Ma polnud osanud niimoodi mõelda. Ma mõtlesin, et vahet pole, mida või kuidas ma kirjutan, kui kirjutan oma FB-seinal või isiklikus blogis. Nüüd tuleb välja, et nii lihtne see siiski ei ole. Ja ma olen sellele mehele lõpmata tänulik, et ta minu tähelepanu sellele pööras. Tõesti olen. Sest ma tahan ju ise ka seda eelmist Mairet tagasi.