Ma olen täna
murelik. Sest eile kirjutas mulle üks mees, et ta oli varem minu
kirjutiste austaja, kuna need olid õpetlikud, sisukad ja
motiveerivad, aga viimasel ajal ta näeb, et negatiivsed emotsioonid
on minu kirjutistes võimust võtnud. Et minu väljaütlemised ei
eristuvat enam tavalise eestlase sapist. Ja et ta loodab, et see
eelmine Maire tuleb meie sekka peagi tagasi.
Ma ehmatasin ikka
päris korralikult ära, sest polnud ise osanud ennast niimoodi
kõrvalt näha. Ma kritiseerisin eile tammede Panga pangale
istutamist ja arvan jätkuvalt, et oli väga vale jätta
mitmesaja-aastastele puudele vaid napilt paari meetri jagu
kasvamisruumi, nii et oma sõnu ma ei kahetse, kuid see üksainuke
FB-postitus ei saanud ju panna teda mind negatiivsena nägema. OK,
üks varasem postitus oli ka, mis puudutas puude värvimist ja mis
avaldati ka kohalikus lehes, aga seegi polnud kindlasti põhjustatud
sellest, et mina olen läbinisti negatiivne, vaid ikka sellest, et ma
hoolin loodusest nii väga, et mul on selliseid rumalusi üliraske
vaikides pealt vaadata. Need kaks juhtumit endale meenuvadki, aga
ikkagi – hakkasin mõtlema, et äkki on tal õigus? Võib-olla ma
ei märka ise, et olen läbinisti negatiivseks muutunud, sest ei oska
end ise kõrvalt vaadata.
Sellega seoses
meenus mulle üks ammune juhtum, kus üks mees, kes alati oli olnud
tasakaalukas ja arukas mõtleja ja sõnavõtja, hakkas ühtäkki
listis lahmima ja saatma pea iga päev meile negatiivsusest
nõretavaid kirju. Enamasti öösiti. See muutus oli nii selgelt
näha, aga ma ei saanud tookord aru, miks ta oli selliseks muutunud.
Alles hiljem sain teada, et sel ajal, kui ta neid kirju saatis, oli
ta naine vähki suremas. Inimesel oli raske ja valus ja see väljendus
ka tema käitumises.
Küsisin endalt
eile, kas minuga on nüüd seesama juhtunud? Sest mul on tõesti väga
sageli halb olla ja äkki see teeb mind negatiivseks ja lahmivaks?
Vähk ei ole ju kellelgi kerge taluda ja füüsilistele vaevustele
lisaks on sul ju kogu aeg kusagil tagakuklas teadmine, et oled
raskesti haige ega tea, kuidas ravitulemus tegelikult on. Sa ei saa
ju olla 100% kindel, et tuled sellest võitjana välja ja elad pika
elu, kuigi sellele loomulikult loodad. See rõhub ja tekitab ängi ja
võib tõesti juhtuda, et käitumine muutub. Et peas on aina
muremõtted ning need väljenduvad ka kirjutistes.
Ma olen sellele täna
terve päeva mõelnud. Et kas mu kirjutised on tõesti nii palju
muutunud. Ja siis ma avastasin, et ma polegi ju ühtegi arvamuslugu
kirjutanud sellest ajast saadik kui haigeks jäin. Kui vaadata
Vikipeedias minu lehte, siis seal on viimane avaldatud artikkel
novembrist 2017, kui kirjutasin ettevõtluskontost. Aga! Pärast seda
on siiski nii mõndagi ilmunud, aga need pole ükski olnud
arvamuslood, vaid minu FB- ja blogipostitused. Need pole kirjutatud
arvamuslugudena, mistõttu pole ma ka väga pingutanud, vaid olen
lihtsalt oma mõtted ja tunded vabalt kirja pannud. Eilegi helistati
ühest väljaandest ja küsiti, kas tohib avaldada minu viimast
blogisissekannet – ma ei lubanud. Sest mu mees oli selle kohta
öelnud, et see on rabe ja polevat minu tase. Aga see polnudki ju
arvamuslugu, ma polnud seda kirjutades kõige vähematki pingutanud.
See sündis hoopis sellepärast, et olin enda peale vihane, et olin
Ettevõtlus- ja majanduskomisjonis hääletanud nagu viimane lammas
tasuta transpordi poolt. Ma ju ei poolda seda, aga hääletasin
ikkagi poolt, sest kõik hääletasid poolt pärast seda, kui saime
teada, et Saaremaa vald hoiab sellega kokku 127 000 eurot oma raha.
Ma lasin end selle argumendiga ära osta ja tundus kuidagi, et vean
saarlasi alt, kui poolt ei hääleta. Vaatamata sellele, et ma ju
tean, et maksuraha ei kasva puu otsas ja meil on siin riigis palju
olulisemaid probleeme, mida peaks selle raha abil lahendama. Ma ei
hääletanud riigimehelikult ja mul oli enda pärast tagantjärele
häbi, nii et mul läks öösel uni ära ja mõtlesin kohe tükk aega
selle peale, kui rumal on tühjade busside käigushoidmiseks
maksuraha raisata, kui isegi uuringud näitavad, et bussiga
sõitjatest vaid kolmandik pooldab tasuta transporti. Isegi sihtgrupp
ise saab aru, et see on raha raiskamine. No vot ja siis hommikul
panin oma mõtted blogisse kirja, sest mind frustreeris, et oleme
sellised, et kui on omakasu mängus, siis müüme oma põhimõtted
maha 127 000 eest. Seda postitust siis tahetigi eile avaldada ja
taevale tänu, et ma ei lubanud. Sest sellel pole niisugust
kvaliteeti, nagu ma tahaksin, et minu arvamuslugudel oleks.
Vaat selline mure siis seekord. Emotsiooniga kirjutatud FB- ja blogipostitused on hakanud minu imagot muutma ja ma ju tegelikult ei taha seda muutust. See mees, kes mulle eile kirjutas, ütles, et minu kirjutised lähevad inimestele liiga palju korda, mistõttu peaksin mõtlema, millist meelsust ma enda ümber näha soovin. Ma polnud osanud niimoodi mõelda. Ma mõtlesin, et vahet pole, mida või kuidas ma kirjutan, kui kirjutan oma FB-seinal või isiklikus blogis. Nüüd tuleb välja, et nii lihtne see siiski ei ole. Ja ma olen sellele mehele lõpmata tänulik, et ta minu tähelepanu sellele pööras. Tõesti olen. Sest ma tahan ju ise ka seda eelmist Mairet tagasi.
Kommentaarid puuduvad