aug
02

Kurb päevMaire Forsel

Täna on kurb päev. Hommikul läks ootamatult vikerkaare taha meie koer Muki. Tegelikult oli ta mu mehe ema koer, kelle me Tartu varjupaigast võtsime, kui leivad ühte kappi panime ja mu mees Sander teisele poole teed minu majja kolis. Võtsime ta emale seltsiks ja kui ema suri, siis sai temast meie koer. Kokku 11 aastat jõudis ta meie juures elada ja ega me täpselt ei teagi, kui vana ta oli. Tookord varjupaigast öeldi, et ilmselt 2-aastane, nii et tänaseks oli ta vähemalt 13, võib-olla isegi rohkem.

Muki esimesed aastad ei olnud lihtsad, kuna ta ei elanud kõige paremas perekonnas. Varjupaigast öeldi tookord, et ta on asotsiaalidelt konfiskeeritud. Tookord tõi OSSU lemmikloomapoe omanik Mariana ta saarele, kuna sõitis pidevalt Saaremaa ja Tartu vahet. Mäletan siiani, kuidas ühel hilisõhtul Muhus Eemu tuuliku juures parklas Marianaga kohtusime ja Muki omale saime. Mariana ütles veel, et täitsa šeff näeb välja see koer. Ta oli ilmselt taksi ja šnautseri või mõne muu väikese karvase koera segu. Taksi päritolu kahtlustasime sellepärast, et kui ta inimeste najale hüppas, siis venis ta keha hästi pikaks. Mariana oli just esmaspäeval kodus pilte sobranud ja leidnud meie Mukist mitu fotot, mille mulle siia lapikoja postkasti pani. Siis ei osanud meist keegi veel aimata, et Muki ei ela enam kahte päevagi. Ta käitus viimasel ajal kummaliselt, köhis ja kõõksus aeg-ajalt nagu oleks raske hingata, nii et eile just mõtlesime, et peaks minema sel nädalal teda loomaarstile näitama. Täna hommikul, kui ärkasin ja välja läksin, siis istus Muki keset õuemuru ja lihtsalt hingeldas, kael õieli. See oli väga kohutav vaatepilt. Et sa näed, et loom kannatab, aga mitte midagi tema heaks teha ei oska. Õnneks oli hommikul üsna normaalne temperatuur, nii et kohe saime aru, et palavusest ta niimoodi ei saa hingeldada ja tundus, et tal õhk käib kõrist väga vaevaliselt läbi. Vaatasime kella ja otsustasime, et kohe kui Kuressaares loomakliinik lahti tehakse, ma helistan ja räägin loo ära ja ehk saame täna ta seal ette näidata. Aga selleks ajaks kui kell nii palju sai, et helistada oleks saanud, oli Muki juba lahkunud. Vaikselt vajus vaibale magama ja enam ei ärganudki.

Pildil Mariana Mukiga Tartu varjupaigas.

See on mul neljas koer matta ja iga kord olen mõelnud, et enam kunagi koera ei võta. Lihtsalt liiga raske on alati see lahkumine ja tundub nii vale, et nad meie enda elueaga võrreldes nii vähe aastaid elavad. Seekord me ilmselt püüame sellest lubadusest iseendale tõsisemalt kinni pidada. Vaataks vahelduseks, kuidas on elada sellist elu, kus keegi sinust ei sõltu. Kuigi meil oli Pöidel väga hea hoidja Liina, kelle juurde Muki alati viisime kui kuhugi sõita tahtsime. Ka reedel pidi ta kolmeks päevaks sinna minema, aga saatsin täna Liinale sõnumi, et Muki enam ei tule. Ka pügamise aja tühistasime ära, see pidi olema kahe nädala pärast. Kõik need kokkulepped ja broneeringud näitavad, et me mitte kuidagi ei osanud sellist asjade arengut oodata.

Tegelikult oli Muki viimastel aastatel mu mehe koer. Ilmselt sellest, et teda oli väiksena väärkoheldud, klammerdus ta nii väga mu mehe külge, et mõnikord arvas, et peab teda isegi minu eest kaitsma. Ükskord võtsin kärbsepiitsa ja tahtsin mehe pea kohalt seinalt kärbse maha lüüa, aga Muki arvas, et kargan Sandrile kallale ja ründas mind. Ma ikka viskasin mõnikord nalja, et Muki on mu mehele tähtsam ja kallim kui mina. Veel täna hommikulgi käis ta mehe sabas, nii palju kui ta end veel liigutada jaksas. Ja kuigi oli isane koer ja meil pole majal aeda ümber, siis mitte kordagi nende aastate jooksul ei läinud ta kodust kuhugi hulkuma. Varjupaigast võetud koerad oskavad olla tänulikud ega taha oma inimestest kunagi kaugele minna. Ja kui ta esimesel aastal tõmbas pea õlgade vahele, kui keegi teda paitama kummardus, kuna arvas, et kohe hakatakse lööma, siis aastatega õppis ta meid usaldama. Umbes aasta läks enne kui ta aru sai, et meie ei ole need inimesed, kes talle haiget teevad. Et inimesed võivad ka läbinisti head olla.

Ja nüüd siis oleme kahekesi nagu see vanapaar siin padjal. Väga harjumatu on olla. Kogu aeg on tunne, et Muki on kusagil voodi all ja kohe tuleb sealt välja. Aga ta ei tule enam ja meie peame õppima teistmoodi elama. Ilma kaisuloomata, kes oskas kuni lõpuni olla tänulik selle elu eest, mille talle siin saarel andsime. Selline kurvameelne postitus täna.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: