sept
28

Lepime kokku, et olen nüüd terveMaire Forsel

Ma pean teile ühe asja ausalt ära rääkima. Nimelt ma tunnen end väga ebamugavalt, kui keegi küsib, kuidas on mu tervis. Või kui keegi küsib, kas jaksan üht või teist asja teha. Ma tean, et inimesed hoolivad ja tahavad teada, kuidas mul läheb, aga kui küsitakse, kuidas on mu tervis, siis ma tegelikult ei oska vastata. Sest ma ei tea ju. Vastan tavaliselt, et aktiivne ravi on nüüd läbi ja pean veel 5 aastat tablette sööma, aga mul ei ole mugav sellest rääkida. Ma ei saa vastata, et olen nüüd terve, sest kui sul on teise staadiumi rinnavähk, siis on võimalus, et läheb mööda aastaid ja sul avastatakse kusagil metastaasid. See on väike protsent, kellel need avastatakse, aga see protsent on olemas. Ja ma saan vaid loota, et ma ise nende hulka ei kuulu.

Tegelikult on selle tervise kohta küsimisega ka nii, et kui küsib keegi neist, kes mulle sellel raskel ajal toeks olid või need, kes sama asja ise läbi teinud, siis nende puhul ma ei tunne end ebamugavalt. Kuigi millegipärast nemad tavaliselt tervise kohta ei pärigi. Eks nad ju teavad, kuidas selle raviga on – et käid operatsioonil, teed läbi keemia- ja kiiritusravi ja jääd siis iga poole aasta tagant kontrollis käima. Iga kuue kuu järel vereproov ja aastas korra pealaest jalatallani kompuuter, et tuvastada, ega metastaase pole tekkinud. Ja üks tablett antiöstrogeeni päevas, viis aastat järjest.

See, et ma iga päev pean ühe tableti sööma, ei pane mind ennast haigena tundma. Pole ju vahet, kas võtad iga päev ühe vererõhu alandaja, magneesiumi või kaltsiumi tableti – sa võtad, mida võtma pead ega mõtle iga päev, et sööd tablette sellepärast, et oled haige. Võtad selle tableti hommikul ära ja elad tavalist elu. Terve inimese elu.

Ma tahan unustada. Aga iga kord, kui keegi tervise kohta küsib, tuletab see mulle meelde, et mul oli (on?) vähk. Ma ei taha seda mäletada. Ma ei taha meenutada neid õudusi, mida läbi pidin tegema. See oli lihtsalt liiga raske. Ma ei pea elama iga päev selle mõttega, et olen väga haige ja mis kõik juhtub, kui see haigus ikkagi kusagil edasi pesitseb. Ma tahan oma eluga nüüd edasi minna. Ja ma tunnen täna täiesti siiralt, et see hull periood mu elus on nüüd möödas. Seepärast olen tänulik, kui mind mõtetes sinna perioodi tagasi ei tirita.

Üht olen veel märganud. Nimelt, et kui enne vähidiagnoosi mõtlesin, et tahaks elada lihtsalt rahulikku elu, mitte liiga palju sebida ja parem oleks, kui mind liiga palju ei tülitataks, siis nüüd tunnen, et tahaks veel mägesid liigutada. Ma olen muutunud tohutult aktiivseks, sest ma küsisin endalt ükspäev, kas ma tõesti tahan, et mu elu koosneks lapikoja ja elumaja vahet tiksumisest ja jõudsin järeldusele, et ei taha. Ma tahan oma eluga midagi head peale hakata, olla kasulik ja teha midagi, mis päriselt kedagi aitab ja kellegi elu paremaks muudab. Sellepärast ka minu poliitiline aktiivsus, mis iga päevaga aina enam tuure kogub. Mul on parasjagu palju vanust, et olla piisavalt elukogenud ja parasjagu hea haridus, et selle pinnalt elus edasi minna ja ma tahan seda kasutada, et midagi head korda saata. Haigus on mulle õpetanud, et iga päev, mis mulle on antud, on väärtuslik ja seda tuleb kasutada nii, et nii endal kui teistel saaks parem.

Nii et lepime nüüd kokku, et ma olen terve ja palun võtke mind, kui tervet inimest. Ja kui tõesti midagi peaks minuga halvasti olema, küll ma siis räägin teile sellest. Seniks aga elagem täiel rinnal! Ma pole veel selles eas, et rätiku lõua alt kinni seoks ja vanainimese rahulikku elu elaks


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: