mai
12

Ma tean, kus Eestis on paradiisMaire Forsel

Lapikoja terrassiesine on lilleline :) Ja millised imelised ilmad! Käisin eile paradiisisaarel – Kihnus. Ma ei tea, mis värk selle Kihnu saarega on, aga see on midagi väga erilist. Massakad ehk mandrirahvas tunneb seda saart vast enim Kihnu Virve ja tema perekonna järgi, aga tegelikult on see saar midagi palju rohkemat kui üks kuulus perekond. Töö, mida kasvõi Kihnu kultuuriruumi SA juht Mare Mätas on ära teinud, on lihtsalt mõõtmatu. Näiteks on valmimas Metsamaa pärimustalu, mis saab olema Kihnu saare näidistalu, kuhu turistid saavad minna uudistama, kuidas saarel on elatud ja kuidas näeb välja üks Kihnu saare põline talu. Uus rookatus on sellel talumajal nii ilus, et võtab hingetuks – servad nagu joonlaua järgi lõigatud. Hooneid on seal mitu, olemas on nii suitsusaun kui ka ait ja väliköök ja varsti saab seal olema ka väike loomapark, kuhu tuuakse elama kõik Kihnu saarel tavapärased koduloomad-linnud.

Pildil Metsamaa talu eluhoone.

Talule otsiti konkursiga perenaist ja mitmekümne kandidaadi hulgast valiti lõpuks välja ajakirjaniku ja saatejuhina tuntud Piret Kooli – see oli väga vahva üllatus. Kohtusime korraks ka Piretiga, kes Metsamaa talus toimetas ja piisas vaid vaadata tema säravaid silmi ja naerul nägu, et aru saada, et ta on just seal, kus talle kõige rohkem meeldib olla. Nüüd jääb vaid loota, et saarerahvas ta ruttu omaks võtab, sest tean omast käest, et sellega võib minna veidi aega. Siin Saaremaal öeldakse, et peab kümme aastat elama, enne kui uustulnuk omaks võetakse ja mul endal vist nii kaua läkski. Aga ma esimestel aastatel tegin kodus kaugtööd ja nina väga kuhugi välja ei pistnud, nii et ega ma mitu aastat paljusid ei tundnudki. Alles lapikoja loomisega hakkasin väljapoole suhtlema ja nüüd, 11 aastat hiljem, võin küll öelda, et olen tõesti kodus. On tekkinud oma tutvusringkond ja oma sõbrad, nii et olukord on tunduvalt muutunud sellest ajast kui siia kolisin. Leisi kolides ei tundnud ma veel oma meestki, teistest kohalikest rääkimata :D Nii et jah, ilmselt läheb ka Piretil kohanemisega aega, aga kui oled ise avatud ja sõbralik, mida ta kindlasti on, siis lõpuks võtavad kõik omaks ja hiljem ei mäleta keegi, et mõned aastad tagasi sellist inimest veel saarel ei elanudki :)

Pildil käsitööpood Kihnu muuseumis.

Esinesin Kihnu muuseumis ettevõtluspäeval ja suhtlesin mitmete triibulistes körtides kohalike naistega ja jube vahva oli vaadata, kuidas mõned neist Eesti ja Kihnu keelt vaheldumisi rääkisid. Näiteks rääkis Mare Mätas meiega nn riigikeeles, aga kui siis korraks oma last ja tema sõpra eemal ratastega sõitmas nägi, siis hüüdis neile automaatselt Kihnu keeles miskit, mida oli väga tore kõrvalt kuulata. Lapsed ütlesid, et lähevad ooma ja küll ma mõtlesin, et misasja nad nüüd tegema lähevad. Alles hiljem kui uuesti sellest ooma minekust rääkima hakati ja juurde lisati, et vesi ainult 11,5 kraadi, sain aru, et nad läksid ujuma. 11. mail! Sellise asja peale saavad küll tulla vaid Kihnu karastatud lapsed. Mulle hirmsasti meeldivad igasugu murded ja kihnlaste keel on tõesti kõrvale nagu muusika – nii jube huvitav on seda kuulata. Ilus ja armas ja kodune.

Siin Kihnu muuseumis ma esinesin. Isegi rulood on neil lillelised :)

Ma käisin Kihnus tegelikult alles teist korda ja teist korda jäi mu süda sinna maha <3 Ma tahan minna suvel tagasi, rentida sadamast ratta ja sõita läbi terve saar. Sest see loodus – mastimännid ja muksuline pehme põdrasamblikuga metsaalune, see on nagu muinasjutus. Ja siis need rannad merikapsaste puhmastega ja... oeh, ma kohe pean sinna tagasi minema. Tahaks minna koos laste peredega, sest nad keegi pole seal käinud. Sel aastal pidi öömajavõimalusi ka rohkem olema ja kui nädala sees minna, siis ei tohiks probleeme tulla ei ülesaamise ega ka majutusega. Suvi on see aeg, kus saarerahvas saab omale elatist teenida, nii et peame seal ikka elu ja inimesi nautimas käima, eks ju :)

Leisi Lapikoda 12. mail 2018. Peenar on õisi täis.

Täna oli rahulik kodus olemise päev. Tegelikult küll lapikoja tööpäev, sest võtan muudkui kiireid tellimusi vastu ja üritan maikuus võimalikult palju töid valmis saada, sest kui juunis-juulis pean kiirituse tõttu pealinnas olema, siis pole kedagi, kes lapikojas käivet teeks. Võtangi viimasel ajal ainult nn välktellimusi, sest pikaajalist kohustust ei julge praegu võtta. Kaks patja on siiski hinge peal, millel polnud kindlat tähtaega ja mille tegemine on veninud mitu kuud – ka need püüan nüüd enne juunit valmis saada, muidu on mul tõesti juba piinlik tellijate ees.

Täna, kui lapikojas töö lõpetasin, tegime ratastega ühe Triigi ringi ja uudistasime, mis mere ääres muutunud on. RMK on ehitanud siia mitu uut grillmaja ja ka pisikesed puudekuurid, nii et meie rand on turistide tulekuks valmis. Sõitsime läbi ka ühest minu lemmikkohast siin Triigis – see on veidi üksildasem koht, kus turiste tavaliselt ei käi ja ma olen endale lubanud, et võtan ükspäev keset tööpäeva ratta ja raamatu ja sõidan sinna randa ja lihtsalt olen ja loen. Teen seda kindlasti keset tööpäeva, et eriti teravalt tunda, et olen vaba! Et samal ajal, kui teised kusagil kontoris rügavad, saan mina lubada endale vabadust lihtsalt minna mere äärde ja elu nautida. Olen seda plaani pidanud juba mitu aastat, nii et mind ajab lausa naerma, et ma seda siiani teinud pole ja ilusate suveilmadega ikka istun toas ja töötan, aga ausalt, sel suvel ma selle ära teen! Muidu läheb elu enne mööda, kui ma sinna randa oma raamatuga jõuan.

Siia ma ükskord oma ratta ja raamatuga tulen. Keset tööpäeva, et elumõnu oleks selgemalt tajutav :)

Ärge ehmatage, et mul juukseid pole, ei viitsinud neid kaasa tarida. Pealegi pidavat kiilakatel olema universumiga otseühendus ;)

Tunnete, kuidas männimets lõhnab? Ja käbid praksuvad kuumuses.

Panin siia pilte läbisegi tänasest ja eilsest päevast – kaks saart – Saaremaa ja Kihnu, mõlemad minu lemmikud. Ma ei saa aru, miks te veel ühele neist saartest kolinud ei ole, ah?

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: