dets
28

NiisamaMaire Forsel

Ma ei ole teid maha jätnud, ma lihtsalt puhkan ja vedelen ja pole viitsinud suhelda
Muudkui loen ja loen. Vigala Sassi raamatu sain läbi, siis lugesin Stephen King’i „Kirjutamisest” ja nüüd on käsil A. J. Finni „Naine aknal” - jube põnev. Tegelikult tahtsin näha, kas suudan veel mingit kopsakat romaani lugeda, sest vahepeal oli tunne, et ei suuda. Õnneks suudan. Selles raamatus on 470 lehekülge puhast mõnu, mul saab kohe kolmsada loetud. Ma tõega vahepeal arvasin, et arvutis hängimine on kustutanud mu keskendumisvõime, aga nii see siiski pole. Peab lihtsalt õige raamatu näppu võtma ja küll ta sujub. Ainuke häda on, et kui tahaks vahepeal kella vaadata, siis raamatus seda pole. See on umbes sama, kui kunagi magistritööd tehes harjusin pidevalt Ctrl+F-i kasutama ja kui siis vahepeal mõne paberraamatu kätte võtsin, siis oli aju kuidagi programmeeritud kiiret otsingut kasutama ja jubedalt häiris, et ei saanud neist Ctrl+F-iga midagi leida. Nüüd kellaga sama lugu – istun tugitoolis ja loen ja mees küsib, mis kell on. Mina vastu, et mul pole raamatus kella, kuigi endal libiseb pilk automaatselt parempoolse lehekülje allanurka. Mida pole, seda pole. Õhtul enne magamist kaob ajataju lugedes täiesti, nii et ma enam ei tea, mis kell ma otsustan tule kustutada ja magama jääda. Loen kuni silmad enam ei jaksa.

Mu oma raamatuga ka asi edeneb. Täna sain keeletoimetatud käsikirja üle vaatamiseks ja rõõmustasin, et mind nii hellalt oli koheldud. Vaid üks parandus oli selline, millega ma ei saanud nõus olla, kuna see muutis sisu selliseks, millisena see mõeldud ei olnud. Aga see oligi selline koht, mis nõuab suurt süvenemist, et ära tabada, miks ma just nii kirjutasin nagu kirjutasin. Loodan, et minu soov jääb selles kohas siiski peale.

Lepingud saime ka täna Rahva Raamatult kätte ja sealgi tegin ühe pisikese paranduse, kuna olime kokku leppinud, et jätan e-raamatu õigused endale ja see oli ära unustatud. Mitte et ma praegu üldse kavatseksin ise seda välja anda, aga mõtlesin, et kui see raamat peaks menukaks osutuma, siis võib-olla millalgi tekib vajadus ka e-raamatu järele ja siis saaksin mõnda kohta vajadusel uuendada. Ma ise armastan paberraamatuid - vaatamata sellele, et metsa armastan ka. Ja raamatukogude klient ma pole, sest mulle meeldib, kui raamatud on endal olemas. Kuigi eks neid siis kuhjub siin riiulite viisi. Ma ei liialda, kui ütlen, et mul on siin kodus sadu lugemata raamatuid. Esiteks on mu mehel korralik raamatukogu, kust ma pole peaaegu midagi jõudnud lugeda ja teiseks olen ise ka pidevalt midagi kokku ostnud, aga neistki paljud lugemata. Seda viga ma nüüd tasapisi siin parandan kuniks aega antakse. Või noh, kuni ise seda aega omale võtan.

Mõtlesin, et teen siia ühe aastalõpupostituse ka, aga selle kirjutan ehk pühapäeval või esmaspäeval. Vaataks sellele aastale kohe pikemalt tagasi, sest see oli mulle mitmes mõttes hoopis teistsugune kui kõik eelmised. Raskem ennekõike. Palju raskem. Tuleks rõõmustada, et elus olen, sest esimest korda elus jõudis mulle kohale, et elus olla polegi nii enesestmõistetav nagu varem olin arvanud. Aga täna ma sellest pikemalt ei kirjuta, lasen mõtetel veel paar päeva laagerduda.

Panen siia ühe padja, millel tüdruk, kelle kireks on rulluisutamine ja seda lausa profi tasemel. Praegu ta uisutab välismaal ja padja tellis tema ema talle kingituseks – et oleks seal võõral maal miskit kaissu võtta. Kavandi joonistas Hege foto järgi nagu ikka.


Ahjaa - aitäh kõigile, kes mulle jõulukaardi saatsid!
Väga mõnus oli postkastist neid üllatusi leida


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: