aug
24

Ööd on meil siin raskedMaire Forsel

Ärkasin täna öösel kella kolme paiku selle peale, et mingi pauk käis ja kuna pärast seda hakkas üks sagimine ja valjud hääled, siis magama enam ei jäänudki. Lõpuks ronisin voodist välja, et vaadata, mis seal tee peal toimub ja nägin kiirabi ja politseid. Üks auto oli kurvist välja sõitnud ja kaks kena puud katki teinud. Üks tüdruk läks ka katki. Magama ma enam tükk aega jääda ei suutnudki, sest tee pealt kostab ülemisse magamistuppa kõik sõna-sõnalt ära ja mis sa siin ikka magad, kui akna all keegi valust karjub. Kanderaam võeti kolinal välja ja ilmselt oli ühel neiul väga valus, sest nuttis vahepeal kohe valju häälega. Ma nutaks ka, kui mul ribid katki oleksid. Väga huvitavaid lausekatkeid oli sealt kuulda, mis annavad aimu, miks see õnnetus juhtus, aga neid ma ei hakka siin avalikult refereerima.

Aktsioon kestis siin tee peal ikka tükk aega. Esiteks olid juba kiirabi ja politsei peaaegu terve tunni siin ja kui nad ära läksid, siis tuldi katkisele autole järele ja no siis oli neid valjusid hääli ikka veel rohkem. Imelik, et inimesed ei mõtle, et on öö ja keegi magab siin kohe kõrval lahtise aknaga. Vaikus saabus alles kell seitse, kui nad siit minema said.

Minu siin elamise ajal on see nüüd juba teine õnnetus siin kurvis. Kohe esimesel aastal, kui siia kolisin, sai üks mootorrattur siinsamas surma. Iga kord, kui keegi külas käib, ma hoiatan, et sõitku ettevaatlikult siit välja, sest iial ei tea, kes sealt kurvi tagant välja lendab. Tegelikult oleks vaja siia lamavaid politseinikke – kui need kohe Leisi piiril kurvi sisenedes maas oleks, siis oleks tänaöine õnnetus jäänud olemata. Ei teagi, kas peaks ehk ise selle sooviga kuhugi pöörduma? Kui ise asja ei aja, ega siis ju midagi ei muutu.

Nii et huvitav elu meil siin Rannamaantee ääres, asju ikka juhtub. Hea muidugi, et keegi seekord surma ei saanud - küll need katkised kehad kokku lapitakse ja elu läheb edasi. Loodetavasti asjaosalistele vähemalt ühe õppetunni võrra rikkamana.

Muid uudiseid nagu polegi. Olen hoolega lapikojas tööd teinud ja niisama oma mõtteid mõlgutanud. Jälgin huviga, mis poliitmaastikul toimub ja olin sel nädalal tõeliselt positiivselt üllatunud neist mõtetest, mis Artur Talviku vastloodaval erakonnal on. Siiani oli Talvik jätnud mulle üsna ebakindla inimese mulje, kes justkui hüppab alati sinna, kus tundub kasulikum. Eile oli temaga Vikerraadios intervjuu ja esimest korda ma sain aru, et tal on tõesti täiesti selge nägemus sellest, mida poliitikas teha tahab ja kuhupoole Eesti peaks liikuma. Väga head mõtted olid. Kusjuures ise ta ütles, et nende programm pole veel valmis, aga kui võrrelda Eesti 200 seltskonnaga, siis andis juba ainuüksi see üks intervjuu nii hea ja selge ülevaate, et mul lõi kohe pildi ette, mis asju see uus erakond ajama hakkab. Seevastu Eesti 200 on siiani üsna segane, kuigi olen pikka aega nende tegevust siin FBs jälginud. Ma arvan, et kui nii edasi läheb, siis Talviku erakonnal saab olema palju toetajaid. Eesti 200 pika plaani idee ei tundu tänastes oludes eriti adekvaatne, sest praegusel ajal tuleb olla paindlik ja pidevalt end kohandada vastavalt sellele, kuidas maailm muutub. Sest ta muutub turbokiirusel, mistõttu mingi pika plaani pidamine on üksjagu mõttetu tegevus. Pikas perspektiivis võib muidugi ära otsustada üldisi asju – nagu näiteks, et hoiame ja kaitseme Eesti loodust või muu säärane, aga mingeid konkreetseid plaane teha pole postmodernsel ajastul minu arvates võimalik. Nii et ma usun, et Talviku seltskond oma lihtsate ja selgete mõtetega on igal juhul edukamad. Ainuke, mis häirib, on see pidev teiste erakondade kirumine ja tagatubade kohta spekulatsioonid ning rõhutamine, et nemad parteipoliitikat tegema ei hakka. Kui Talvik oleks õppinud politoloogiat või sotsioloogiat, siis sellist juttu ta ei ajaks. Igal erakonnal on oma tuumik ehk siis juhatus ja muud olulisemad tegelased ja mida suurem erakond on, seda kaugemal on ta lihtliikmetest. Kui olin roheliste erakonnas, oli meil oma jutulist, kus kõik said sõna võtta. Tänastes suurtes erakondades, kus on 12000+ liiget, poleks see kuidagi mõeldav, sest keegi ei jõuaks nii palju suhtlust hallata. Ehk siis kuni seltskond on väike, jõutakse kõiki kuulata ja arvestada, kui see aga paisub väga suureks, siis igaühe hääl enam ladvikuni ei jõua, sest lihtsalt puht praktiliselt pole see alati enam võimalik. Juba kasvõi sellepärast, et inimesed on nii kohutavalt erinevad ja igal ühel on omad tahtmised. Ja arvestama peab, et absoluutselt alati ja igas erakonnas, ka vastloodud uutes, on oma kullakaevajad kohe kohal. Neist ei pääse keegi, aga ega neid kohe ju ära ei tunne. Seepärast tulebki kokku leppida üldistes põhimõtetes ja kinnitada oma programm, millest juhinduda. Aga et üks vastloodud erakond, ükskõik kui demokraatlik ta ka sisemiselt poleks, pääseks hiljem näiteks rahva sõimust, et kõik nad on ühesugused ja kõik nad on seal vaid omakasu eesmärgil – uskuge mind, see pole võimalik, sest meil on liiga suur mass inimesi, kes ei usu ühestki poliitikust head.

Sel nädalal sai valmis see päikeseline padi, mille pildi postituse juurde lisan. Nii päikeselist polegi vist enne teinud, mõjub lausa teraapilisena.  No kulub ära sellel sombusel päeval.



Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: