mai
08

Pagulusse - raamat, mis annab perspektiiviMaire Forsel

Kihnu naised nagu roosinupukesed :) Hege joonistas selle kavandi juba ammu, aga alles nüüd oli põhjus see padi valmis teha. Reedel sõidan Kihnu ja viin need naerusuised tüdrukud koju ;)

Aga te vaadake seda elurõõmu! Seda nähes tuleb tahtmine ise ka murumättale istuda ja lihtsalt nautida imelisest imelisemat ilma, mis viimastel päevadel on Eestimaa vallutanud. Kõik see, mis väljas hetkel toimub, tundub nii väärtuslik, et ei tahaks minutitki toas istuda. Linnud ja lilled ja liblikad ja... Ma olen endale terve hunniku kiireid tellimusi võtnud, mistõttu üle ühe tunni päevas väljas olla ei saa, aga seda väärtuslikumad need hetked looduses tunduvad. Eile avasime tegelikult rattahooaja ja sõitsime esimesed 15 kilomeetrit. Täna ei saanud minna, aga ehk homme jälle. Elu.

Elust rääkides, siis vahel tundub see muidugi raske, aga siis tasub lugeda midagi, mis paneb mõistma, et olgugi mul raske haiguse ravimine käsil, alati saaks veel hullem olla ja tuleb olla õnnelik, kui elu on talutav. Hakkasin lugema Ernst Enno lapselapse Elin Toona Gottschalki raamatut „Pagulusse” ja olen ausalt öeldes sügavalt šokeeritud – sellest, kui raske oli neil põgenikel, kes sattusid 1944. aastal Saksamaale. Minu vanaisa viis oma pere siit Saaremaalt otsejoones Rootsi ja kui nüüd võrrelda Rootsi saabunud põgenike mälestusi Elini omadega, siis sattus meie pere küll otseti paradiisi. Sest Rootsis ei pommitatud, seal hoolitseti ja anti süüa ja kedagi lageda taeva alla ei jäetud. Erinevalt siis neist, kes Saksamaale sattusid. Ma tõesti ei kujutanud ette, et meie oma Eesti inimesed on põgenikena elanud põhimõtteliselt üks-ühele samasugust kodutu elu nagu täna Süüria põgenikud, peites end tunnelitesse, sildade alla ja lõpuks ühte vanasse surnuaeda, lageda taeva alla. Kirjeldused sellest, kuidas Elin koos ema ja vanaemaga Saksamaal pideva pommirahe all peavarju otsis ja kuidas nad otsisid vana surnuaeda, kuhu põgenikud suunati, kuna seal olevat ohutum olla. Ei mingeid telke, nad lihtsalt otsisid seal omale ühe kõrgema koha, et oleks kuivem, ehk siis ühe hauakünka suure tamme all, kuhu end sisse seadsid. Kui vihma sadas, oli neil kuivem – kui vihm järele jäi, siis tilkus sealt puu pealt vett neile kaela veel tükk aega. Päevi lageda taeva all, peaaegu söömata ja märgade riietega.

Kuna sõda alles käis, siis ei hoolitsenud Saksamaal põgenike eest keegi. Lõpuks õnnestus neil ühe pastori lese juures väike pööningukamber saada, kus siis vanadest toolipõhjadest omale küljealused tegid ja jäid sinna elama kuni sõja lõpuni. Söögiks oli sageli vaid paljast jahu, millest keetsid putru ja kui ei õnnestunud majaperenaise kööki kasutada, siis segasid nad seda jahu veega ja sõid toorelt. Seda kõike on lihtsalt masendav lugeda.

Raamat algab tegelikult nende pere Haapsalu elu kirjeldamisega – kuidas talveti kostis promenaadilt muusikat ja uisutajate rõõmsaid kilkeid ja kuidas suvel tekkis sinnasamasse palju võõrast rahvast – enamasti välismaised suvitajad, kes teenijate saatel promenaadil jalutasid. Kuueaastane Elin pani tähele, et jõukad suvitajad kohtlesid oma teenijaid väga halvasti ja küsis kord vanaemalt, miks see nii on. Vanaema vastas, et need, kes teenijaid sõimavad, on äsja rikkaks saanud inimesed, nad ei oska veel jõuka inimese kombel käituda – klassika, eks ole. Kui oled mingil põhjusel alamast klassist jõukamasse hüpanud, siis raha võib sul olla, aga ega väärikust ja kombeid ju rahaga kaasa ei saa, kui need lastetoast kaasa ei tule.

Aga seal Saksamaal, seal oli ikka sõja ajal hirmus küll. Elini pere lugu lugedes tekib peaaegu viha sakslaste vastu, nii kohutavalt alandavalt suhtusid nad baltlastest põgenikesse. Seda raamatut peaksid lugema kõik need, kes kannavad endas viha iga sõjapõgeniku vastu – Eestis on selliseid inimesi kahetsusväärselt palju. Meie oma inimesed on olnud täpselt samas olukorras – lausa nii sarnases, et seda väikest tüdrukut, kes oma mälestused kirja pani, vägistati, kui ta oli seitsmeaastane. Mingi sõduri poolt. Meil on inimesi, kes peavad Süüria mehi loomadeks, aga mis need eurooplased siis paremad olid? Sõda teebki inimesi loomadeks. Üks jubedamaid kohti selles raamatus on veel juhtum, kus esimesel koolipäeval passisid Jungvolki poisid peale, kui Elin hakkas koolist koju minema, võtsid ta kinni, koorisid riidest lahti, viskasid kõik ta riided erinevatesse välikemmergutesse ja panid ta enda ka ühte kempsu kinni. Kujutage ette 8-aastast tüdrukut ronimas alasti ventilatsiooniava kaudu kempsust välja, koukimas oma riideid kempsupottidest välja ja tal ei jäänud muud üle, kui need haisvad riided omale uuesti selga tõmmata ja niimoodi üleni haisedes koju minna. Koolikiusamine kestis veel mõnda aega ja isegi õpetaja kiusas teda. Selline lapsepõlv. Rääkimata pidevatest õhuhäiretest, kui pidi kiirelt kuhugi keldrisse või varjendisse põgenema, nii et veel tükk aega pärast sõda ei suutnud Elin lennukitesse rahulikult suhtuda - nii sügavalt oli sisse juurdunud, et kui tulevad lennukid, tuleb põgeneda. Toitu ei olnud, puhtaid riideid ei olnud, talvel küttepuid ei olnud, mitte midagi ei olnud. Aga inimestel on uskumatu vastupanujõud ja nad jäid ellu.

Ma olin paar päeva tagasi nii sügavalt selles raamatus sees, et kui korraks selle käest panin, siis märkasin ühtäkki väga teravalt, kui luksuslik on tänapäeva elu. Pesumasin, nõudepesumasin, põrandaküte, ilusad uued aknad, riideid nii palju, et ei jõua ära kanda ja voodeid ka majas rohkem kui inimesi. Soe tuba ja palju toitu külmkapis. See kõik on täna meie ümber ilma, et me seda igapäevaselt märkaksime. Kui imeline on elu, kui ei ole sõda! Isegi siis, kui oled haige, nii nagu mina praegu, siis ikkagi on elu palju kergem. Kõik on ju kontrolli all, riik toimib, arstiabi toimib, kõik toimib. Kui on sõda, siis ei toimi mitte midagi.

Seda raamatut peaksid lugema kõik, kes arvavad, et elu tänases Eestis on kehv. Sest alati saab veel kehvem olla. Vahel on lihtsalt väga vaja mäletada.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: