sept
12

Pärnus esinemasMaire Forsel

Eilne Pärnumaa Arenduskeskuse korraldatud ettevõtluspäev oli tõeliselt inspireeriv. Minu mõnetine kartus nii suure rahva ees esineda oli eilseks kenasti üle läinud ja tagantjärele tundub isegi naljakas, miks ma natuke muretsesin. Ma ju tunnen end autoriõiguste teemas väga kindlalt ja mulle meeldib oma teadmisi teistele jagada. Eriti veel, kui näen, et huvi on nii suur.

Sain oma egole eile ka korralikult pai. Nimelt viimane esineja, kelleks oli Tartu Ülikooli Majandusteaduskonna Ettevõtlus- ja innovatsioonikeskuse juhataja PhD Andres Kuusik, ütles oma ettekannet alustades, et kõige rohkem raputas teda minu autoriõiguste loeng. Et tal sõeluvat püksid püüli ja minu ettekannet kuulates oleks tahtnud kohe oma slaide kustutama hakata. 

Paremat tunnustust ei oskakski tahta – see näitab, et mu jutt jõudis kohale ja mõjus. Positiivset tagasisidet sain ka osalejatelt ja see pani mind järjekordselt mõtlema, et peaksin selle ettekandega rohkem mööda Eestit käima. Ma ei tea, miks see nii on, et ettevõtlust õpetatakse paljudes koolides, aga seda, mida autoriõiguste vaatevinklist tohib ja mida ei tohi teha, ei õpetata.

Üksjagu naljakas oli ka see, kui Andres Kuusik tõi välja mõned asjaolud, millega eilsed esinejad üllatasid või meelde jäid – „patendispetsialist lapikojast” oli siis minu puhul see üllatuse koht. No tõepoolest – kui lapikoda, siis järelikult mingi mutike, kes teeb käsitööd ja kus tal siis mingit haridust või teadmisi olla saab, eks ole

Ja siis kui suu lahti tegin, olevat sealt tulnud puhast kulda. Rõõm kuulda muidugi, aga samas jälle see igavene lapikoja probleem, mis juba aastaid on minu suhtes eelarvamusi tekitanud. Kohe mitte kuidagi ei kipu lapikoda ja haridus/haritus kokku kõlama. Teiseks ka see, et kui sul on lapikoda, siis järelikult oled sa perenaine. Ma olen ikka palunud oma arvamuslugude juurde kirjutada kas ettevõtja või Leisi Lapikoja omanik, aga kui unustan seda meelde tuletada, siis pannakse alati „lapikoja perenaine”. Mul poleks selle vastu midagi, kui minus oleks kübetki perenaist, aga asi ongi selles, et pole ju. Ma pole see pliidi juures, põll ees ja rätik peas, toimetaja. No küpsetada ju natuke oskan, aga oma olemuselt olen siiski pigem läbi ja lõhki ettevõtja, mitte perenaine. Aga nii minuga juba kord on, et see nimi, mille kunagi oma ettevõttele panin, määrab sageli ka suhtumisi ja tekitab eelarvamusi. Positiivne on muidugi see, et nagu eilegi juhtus, tänu sellele saab nii mõnegi inimese üllatuma panna. Et tuleb mingi lapikoja tädi ja räägib autoriõiguste teemal nagu asjatundja. Ennekuulmatu :D 

Foto: Pärnumaa Arenduskeskus

Aga õnnelikud on need tudengid, kellele Andres Kuusik loenguid peab. Ta õpetab turundust ja tema loengud on kui tõeline stand-up komöödia. Ma tõesti naersin eile tema ettekande ajal nii, et pisarad voolasid. Tõeline näitleja on selles mehes kaduma läinud, kuigi samas väga äge, et ülikoolis selline õppejõud on. Õpetamine ei pea ju olema igav - kui saab nalja, siis jääbki paremini meelde. Tema loengust jäi mul eile meelde üks oluline mõttetera – et pehmed väärtused müüvad paremini kui ratsionaalsed argumendid. Näiteks kui teatad oma reklaamis „Oleme number 1 masinatemüüja Euroopas!”, siis seda on konkurentidel väga kerge ümber lükata. Iga kell võib tulla keegi teine, kes müüb veel rohkem ja sinu argument, et oled kõige suurem tegija, kukub kolinal kokku. Kui aga turundad end pehmete väärtustega, siis seda üle trumbata ega mõõta ei saa. Näiteks kui ütled, et oleme peresõbralik ettevõte, siis sõbralikkust ju ratsionaalselt ei mõõda.

Ka oli tema ettekandes palju äratundmisi – näiteks see, et odav hind müüb halvemini kui kallis hind. Ta tõi näite ühest eestlasest kindakudujast, kes olevat püüdnud Saksamaal oma käsitsi kootud kindaid müüa 20 eurot/tükk ja kuidas keegi tema kinnaste vastu huvi ei tundnud. Kuni tuli üks sakslane ja ütles, et korruta hind kümnega ja küll siis näed, kui hästi neid kindaid ostetakse. Ja nii juhtuski. Sest odav hind tähendab madalat kvaliteeti ja kui peaksid siis veel juurde ütlema, et see on käsitöö, siis mõtlevad kõik, et nojah, nagunii mingi odav Hiina kaup. Ma ise olen ka oma ettevõtlusteemalistes loengutes alati sellest rääkinud. Minu näide on Robert B. Cialdini raamatust „Mõjustamise psühholoogia”, kus küll kogemata juhtub sama asi – et üks uus töötaja paneb poes ehetele mitmekordsed hinnad ja kus siis alles hakkab müük minema. Nii on – odav hind ei müü. Sa võid poes küll vorsti odava hinna järgi valida, aga kui on tegemist millegi püsivamaga, mida sa kohe nahka ei pista, vaid mis jääb sulle aastateks, siis tahad osta kvaliteeti ja kallim hind on üks kvaliteedi mõõdupuu. Inimene ei ole oma otsustes ratsionaalne, vaid emotsionaalne.

Eilse koolituse läbiv teema oli persoonibränd ja kui keegi sel teemal esinejaid peaks otsima, siis nii päevajuht Harald Lepisk kui ka eelmainitud Andres Kuusik on mõlemad sellised esinejad, keda iga kell soovitaksin. Haraldi ettekanne oli „Kuidas luua persoonibrändi” ja ta tõesti oskab väga haaravalt ja huvitavalt esineda, nii et väga hea valik oli temagi. Aga kõigepealt soovitaksin ma muidugi iseennast :D

Täna lähen üle pika aja lapikotta tööle. Ei tea, kas ma enam õmmelda oskangi, nii pikk paus on seekord olnud. Kuigi ma ju tean, et õmblemine on nagu jalgrattaga sõit – kui kord selge, ega siis enam ei unusta.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: