nov
03

Üle pika aja RaplasMaire Forsel

Nädal on olnud nii kiire, et ma magasin isegi Leisi Lapikoja sünnipäeva maha. Nimelt on see ettevõte nüüd täpselt viie aastane ja see on omamoodi pöördeline hetk, sest nüüd saan valida, kas tahan ka edaspidi olla käibemaksukohuslane või mitte. Kui ma viis aastat tagasi alustasin, tegin suuri investeeringuid lapikoja majale ja masinatele, nii et sain riigilt tagasi tuhandeid eurosid käibemaksu. Investeeringute käibemaks oleks tulnud tagasi maksta, kui oleksin varem tahtnud end km-kohuslasest maha võtta. Tänaseks on viis aastat täis ja vaatasin huvi pärast, kuidas mu käibemaksu maksmine välja näeb ja tänaseks on ilusti 50/50 – nende viie aasta jooksul olen tagasi maksnud kogu käibemaksu, mille alguses ja vahepeal tagasi saanud olen. Nii et nüüd oleme riigiga tasa.

Ilmselt enne aasta lõppu ma siiski siin seda muudatust ei tee ja kui ma selle ükskord ellu viin, siis hindu siiski alla ei lase. Lihtsalt see tunnitasu, mida me Hegega siin saame, ei ole veel sellisel tasemel, et saaksime rahul olla ja lapikoda on praegu kasumis vaid ainult tänu sellele, et ma pole pidanud siit endale korralikku palka maksma. Viis aastat tagasi oli lapikoja võlg mulle üle 30000 euro, tänaseks on sellest järel veel peaaegu 17000 ja kuni see võlg pole tasa, ei ole mul mõtet omale siit mingit korralikku palka teha. Kui km-kohuslusest pääsen, siis ilmselt tekib olukord, kus see ettevõte hakkab ka kasumit teenima. Kuigi kõik sõltub muidugi käibest, ehk siis kui ma praeguses tempos jätkan ja nii vähe siin töötan, siis pole erilist käibetõusu nagunii ette näha. Elame, näeme.

Käisin sel nädalal oma ettekandega Raplas ja see oli minu jaoks üks eriline kogemus. Kui ma oma loengut sisse juhatasin, siis ütlesin, et olen elanud 44 aastat Raplas ja 11 aastat Saaremaal ja rääkisin natuke neist põhjustest, miks oma Rapla maja maha müüsin ja saarele kolisin. Oleksin sellest rohkemgi rääkinud, aga tundsin, et nutt tuleb peale ja ei tahtnud seal rahva nähes vesistama hakata. Midagi pole parata, kodu on kodu. Mitte et ma kahetseksin, et täna saarel elan, aga kui mõtlen tagasi neile põhjustele, miks mandrilt ära kolisin, siis märksõnadeks on siin stress ja üksindus. Ja see üksindus saarel elades alguses süvenes, sest ma polnud kunagi kusagil sellises kohas elanud, kus mul pole ühtegi sugulast ega isegi tuttavat. Mäletan, kui millalgi esimesel kevadel siin saarel nägin uudistest Rapla Linna Pea pesemist – kõik need kodused inimesed ja... istusin üksinda teleka ees ja nutsin. Ma ei osanud ette näha, et vajan sotsiaalset suhtlust, ma tõsimeeli arvasin, et üksindusse kolimine oli hea mõte. Nüüd sellele algusajale tagasi vaadates ma usun, et kui ma poleks omale siit teiselt poolt teed juba esimesel suvel meest leidnud, siis oleksin ilmselt varsti mujale kolinud. Inimene on sotsiaalne loom ja päris üksinda on siiski üsna raske.

Aga jah, see Raplas käimine oli eriline elamus. Kohtusin paljude vanade tuttavatega ja sain lapikoja kunstniku Hege ka üle kallistada – ma polnud temaga kohtunud ega isegi rääkinud vist vähemalt kaks aastat, meil see suhtlus käib kogu aeg ainult siin FB-postkastis. Kõige lõpuks külvati mind veel kingitustega ka üle, nii et mis sa hing veel oskad ühest sügispäevast tahta.

Täna vist lähen lapikotta tööle, päris mitu tellimust on vaja valmis teha ja uued kavandid sain ka Hegelt kätte. Panen siia postituse juurde selle lille pildi, mis mulle Raplas kingiti – lihtsalt nii imeilus.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: