okt
27

VähikonverentsilMaire Forsel

Käisin täna Saaremaa Vähiühingu korraldatud konverentsil, mis oli mõeldud vähipatsientidele ja nende lähedastele. Tore oli näha, et Arensburgi konverentsisaal oli rahvast täis ja ega ei imestagi, sest kohale olid kutsutud oma ala tipud ja patt oleks olnud võimalust kasutamata jätta.

Konverentsi avasõnad ütles Saaremaa vallavolikogu esimees Tiiu Aro, kes ise aastaid onkoloogina töötanud ja kahjuks ka pidanud vähipatsiendina kogu keemia- ja kiiritusravi kadalipu läbi tegema. Tiiu meenutas aega 40 aastat tagasi, mil võimalused vähiraviks olid kordades kehvemad ja vähk veel sisuliselt surmahaiguseks liigitus. Ka rääkis ta, et tookord ei tohtinud vähihaigele rääkida, et tal vähk on, ainult lähedasi tohtis informeerida. Tänapäeval oleks mõeldamatu, et arstid patsiendi eest midagi nii tõsist varjavad. Tiiu rääkis ka sellest, kui raske nõukaajal oli vähipatsientidele ravimeid hankida, sest ka kõige tavalisematest rohtudest oli tol ajal puudus. Väga põnev oli tema meenutusi kuulata.

Ma ise olen Tiiule tohutult tänulik, et ta mu kõrval oli, kui olin just diagnoosi saanud ja väga endast väljas. Mäletan üht ettevõtlus- ja majanduskomisjoni koosolekut, kui Tiiu märkas, et mul on midagi viga ja tuli küsima, kas ma ei tunne end hästi. Ma võitlesin tol koosolekul nutuga tõesti, sest olin üsna värskelt diagnoosi saanud ja mitte kuidagi ei suutnud oma musti mõtteid peletada. Tiiu siis ütles, et läheksin pärast tema juurest läbi ja nii ma kohe pärast koosolekut tema juurde tuhisesingi. Siiani on piinlik, et tühja käega läksin, aga tol hetkel olin lihtsalt liiga endast väljas, et millelegi praktilisele mõelda. Rääkisin ja nutsin end seal teetassi kõrvale tühjaks. Tagantjärgi tean, et suuresti just tänu Tiiule ma esimesed keemiad nii vapralt vastu pidasingi. Tema ütles, et pole hullu midagi, lihtsalt tuleb see kõik läbi teha ja elu läheb edasi. Ma uskusin teda ja see tegi asja mulle kergemaks.

Täna köitsidki mind enim just need ettekanded, kus vähihaige toetamisest ja psühholoogilisest poolest räägiti. Kuigi loomulikult oli põnev kuulata nii PERHi Onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja Vahur Valvere kui ka Kuressaare haigla ravijuhi Edward Laane ettekandeid. Faktidest jäi meelde, et maailmas haigestub vähki 14 miljonit inimest aastas ja sellesse sureb 8,2 miljonit. Eesti vastavad numbrid on ca 8600 haigestumist ja umbes 3800 vähki suremist aastas. Dr Laane rääkis, et aastas saab keemiaravi ca sada saarlast ja et umbes 1/3 vähiravi läbinutest kannatab igapäevaselt valu käes. Sain teada ka seda, et hormoonsõltuva rinnavähiravi läbinutel võib esineda liigeste ja lihaste valu, mis pani mind mõtlema, kas mu käed ehk selle ravi tõttu nüüd kehvemad ei ole, sest enne vähiravi diagnoositud artroos on justkui rohkem hakanud tunda andma ja seda isegi siis, kui parasjagu kätele koormust pole andnud.

Valuraviloeng oli ka väga huvitav. Näiteks ei teadnud ma, et Ibumaxi ei tohi koos ketoprofeeni ja diklofenakiga võtta, sest see võib põhjustada neerupuudulikkust. Mitte et ma seda teinud oleksin, aga hea teada ikkagi. Ka oli huvitav teada saada, kuidas mõjuvad opioidid – et kui võtad neid valuraviks, siis ei teki kaifi ja põhimõtteliselt sõltuvust tekkida ei saa. Et psüühiline sõltuvus tekib tervetel inimestel, mitte valuravipatsientidel.

Psühholoogilise poole pealt oli huvitav teada saada, et kui inimene on vähi seljatanud, ei tähenda see veel, et ta on päris terve, sest hirm jääb alles. Ja et iga väiksemgi kriitika võib põhjustada emotsionaalseid traumasid – seda kuuldes mõtlesin tagasi oma haiguse algusajale, mil ühe inimese kriitika pärast väga palju haiget sain. Terved inimesed võiksid seda teada, et vähihaiget tema haiguse pärast kritiseerida tähendab teha talle halba. Nii tehakse halba inimesele, kes niigi on juba haige ja kannatab.

Ka oli huvitav kuulda, et empaatia ja kaastunne on kaks erinevat asja, sest empaatia paneb mõistma, kuidas teine end tunneb. Ja et vähihaige toetamise eesmärk on leida ja säilitada lootus. Just see lootuse säilitamine käis läbi nii mõnestki ettekandest.

Räägiti ka sellest, kui erinevalt inimesed võivad diagnoosi saamisele reageerida ja et keegi ei saa seda valida, kuidas reageerib, kuna eesmärk on kaitsta psüühikat. Nii võib üks vähihaige muutuda apaatseks, aga teine tohutult tegusaks. Ja kui ei lähe hästi ning peres on suur lein, siis võib leina esimeses staadiumis tekkida lähedastes viha – näiteks arstide vastu. Sest kui on väga valus, siis annab viha jõudu ja aitab rasket hetke üle elada. Alles siis, kui viha välja elatud, saab asemele tulla lein. Ilmselt on paljud meist näinud või kogenud, kuidas lähedase kaotanud inimesed otsivad süüdlast ja elavad oma viha kellegi peal välja – teades, miks see nii on, on meil kergem selliseid inimesi mõista.

Väga paljud sukelduvad pärast diagnoosi saamist internetti vastuseid otsima. Selle kohta on ka hoiatatud, et sealt leiab kõike ja nii võib väga ebaadekvaatse info otsa komistada, ometi on seegi üks aktiivne tegevus, mis aitab diagnoosijärgsest esimesest ehmatusest üle. Lihtsalt sinna ei tohi kinni jääda ja küsimustega tuleb lõpuks ikkagi pöörduda oma raviarsti poole. Ja ärge palun öelge vähihaigele „Ole positiivne!”, sest see on halvim soovitus, mida talle anda saab, see lihtsalt ei aita teda mitte kuidagi. Tegemist on siiski tõsise haigusega ja niisama lihtsalt need mõtted positiivseks ei muutu.

Üks imepisike tõrvatilgake oli ka tänases päevas. Nimelt sattus esinejate hulka üks toitumisnõustaja, kelle ettekanne ei olnud teaduspõhine. Minu kõrval istus üks mees, kellega hakkasime millalgi poole tema ettekande pealt imestunud pilke vahetama ja pead vangutama. Tegelikult andis juba esimene slaid aimu, et sellest ettekandest päris 100% teaduspõhisust oodata ei tasu ja kui hakkas läbi käima sõna „holistiline”, siis oli selge, kellega tegu. Mitte et see halb sõna oleks, aga see on alternatiivravitsejate poolt lihtsalt nii ülekasutatud ja ära lörtsitud, et nii kui ma seda sõna kuulen, muutun ettevaatlikuks. No ja kui siis sisse lipsas näide sellest, kuidas keegi olevat välja töötanud 12-mahla protokolli ja sellega tervenemisele päästnud neljanda staadiumi vähihaigeid, siis oli selge, et oleks pidanud ütlema talle stopp, ärge rohkem palun rääkige, äkki keegi usubki! Mis värk selle sõnaga „protokoll” üldse on tänapäeval? Kui ma ise veel selles huugapuugamaailmas sees olin, siis seda sõna veel ei kasutatud. Nüüd on mahlaprotokollid ja MMSi protokollid ja mis kõik veel. Ilmselt tuleb kasutada võimalikult kaalukaid sõnu, et sind usutaks. Nägin mitut inimest, kes selle ettekande peale veidi erutusid ja kirjutasid usinalt üles küsimusi, mida küll lõpuks siiski küsida ei saanud, sest moderaator vist otsustas, et see tekitaks piinliku olukorra ja jättis need küsimused küsimata. Tegelikult ongi toitumisnõustajaid tänapäeval raske leida, sest väga raske on tuvastada, kes neist esindab teaduspõhist lähenemist, kes mitte. Pealegi on toitumises nii erinevaid seisukohti ja isegi uurimistulemusi, et päris ühest lähenemist ei saagi vist olla. Selles ettekandes oli tegelikult palju ka väga õiget juttu, nagu näiteks see, et praetud ja suitsutatud liha ei ole hea ja hapukapsas on kasulik, aga nagu öeldud, tähelepanelikule kuulajale hakkas kõrvu väiteid, mis kahjuks terve ettekande usutavuse ära nullisid. Aga see oli ka ainuke pisike tõrvatilgake kogu tänases päevas. Konverents oli ülejäänud osas väga asjalik ja huvitav ja usun, et osalejad jäid väga rahule. On ju väga tänuväärne, et Saaremaa Vähiühing võtab ette nii kõrgetasemelise konverentsi korraldamise, nii et mina igal juhul tänan ja jään uusi huvitavaid kohtumisi ootama.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: