dets
05

Veel üks päev ratastelMaire Forsel

Täna oli üks imeline päev Võrus. Teate, kui hea on loengut pidada, kui saalist vaatavad vastu säravad silmad ja keegi ei tukugi! Neli tundi koolitust pole mingi kerge asi ju taluda, muudkui istu seal kõva tooli peal, eks ole. Aga nad kõik olid nii vaprad ja eriti rõõmustas, et osalejaid oli nii palju. Isegi Tartust ja mujalt kaugemalt oli kohale tuldud. Kui kuulen, et minu koolituse pärast on lausa töölt vaba päev võetud, siis alati natuke pabistan, et kas nad nüüd ikka saavad siit seda, mida ootavad. Aga kui näen neid säravaid silmi ja kui pärast tänatakse, siis saan aru, et olen inimestele midagi andnud. Ma nii armastan neid ERKLi mentorprogrammi raames koolitusi. Sest need inimesed on just see sihtgrupp, kellele mul on kõige rohkem anda.

Vaatasin täna enne loengu algust, et üks inimene on nii tuttava näoga, isegi tema nimi tuli meelde. Küsisin siis, et kas ta on enne minu koolitusel käinud ja tuli välja, et ta on juba kolmandat korda mind kuulamas! Nüüd ma tean juba kahte inimest, kes on mu koolitusel kolm korda käinud, vaatamata sellele, et räägin alati peaaegu sama juttu. Aga kui keegi mitu korda tuleb, siis tean, et mu jutt on kellelegi vajalik ja see on nii hea tunne. Seesama kolmandat korda osaleja Marget kinkis mulle pärast koolitust puidust õnnetähe – ilusa väikese kaheksakannakujulise tähekese ja ütles, et see toob õnne. Ja siis ta rääkis mulle veel, et oli öösel unes näinud, et kallistab mind ja siis tegigi selle kallistuse ära, et oleks ikka kallistatud. Need on hetked, mis toovad liigutuspisara silma.

Mainisin siin eelmises postituses, et tänane sõit Võrust Haapsallu oli paras katsumus. Oleksin väga tahtnud minna Võrus kuulsasse Katariina kohvikusse, aga tahtsin hakata valges sõitma, nii et jätsin kohvikusse mineku suveks ja hakkasin kohe sõitma. Kui kusagil Tartu ja Tallinna vahel tee väga hulluks läks ja tiheda lumesaju tõttu nähtavus väga halb oli, siis hoidsin kramplikult roolist ja mõtlesin sellele väikesele tähekesele oma kotis ja sellele, kuidas Marget ütles, et see toob õnne. Mõtlesin, et mul on ju õnnetäht nüüd kotis ja kõik peab hästi minema, ma ei saa lihtsalt kraavi sõita. Kui on väga raske ja keeruline olukord, siis vajab inimene mingit pidepunkti, millele toetuda ja minu jaoks oli täna see õnnetäht selleks toeks. Ja ma jõudsin õnnelikult kohale. Ma ei julgenud isegi kusagil peatust teha – tankisin Tartus ja siis sõitsin ülejäänud tee ühe jutiga. Ca 330 km ja 4,5 tundi. Vahepeal sõitsin seitsmekümnega, sest kiiremini lihtsalt ei julgenud. Aga nii palju loevad elus sellised pisikesed asjad – üks väike täheke, palju säravaid silmi ja tänu, mida sulle saadetakse. Kui hotelli jõudsin, leidsin FB-postkastist mitu tänukirja – hästi soe tunne on sellist tagasisidet saada. Ma tahaksin, et kõigil meie käsitöölistel läheks hästi, et nad oskaksid ennast ja oma tooteid väärtustada ja loodan, et minu koolitus aitab neid sellel teel. Eriti veel rahvuslik käsitöö on ju osa meie identiteedist, me lihtsalt peame suutma oma tublisid käsitöölisi väärtustada. Ja kui nad ise seljad sirgu löövad ja end väärtustada oskavad, siis oskavad seda ka teised. Just seda enesekindlust ma püüan neisse oma loengutes süstida.

Panen ühe pildi ka tänasest päevast Võru Instituudis. Pildistas korraldaja Vilve Oja.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: