juuni
07

EducatedMaire Forsel

Lõpetasin täna Tara Westoveri "Educated" lugemise ja olen sügavalt vapustatud. Ma arvan, et ma pole kunagi varem midagi nii head lugenud. Või vähemalt ei ole ma kohe kindlasti lugenud midagi sellist.

Öeldakse, et raamatut tuleb kirjutada siis, kui teisiti kohe kuidagi ei saa ja see on kindlasti üks neist raamatutest, mida autoril lihtsalt ei olnud võimalik kirjutamata jätta. Kui sinu elu on nagu ameerika mägedel ja sa aina loodad, et ühel hetkel maandud siiski tasasel ja turvalisel pinnal, aga seda ikka ja jälle ei juhtu, siis on sellise raamatu kirjutamine nagu teraapia, ilma milleta ei saa edasi elada.

See on nii vapustavalt hea lugemine, et tegelikult ei tohikski selle kohta mingit arvustust kirjutada. Seda raamatut peaks igaüks ise lugema, sest siin on nii palju kihte, et neid peab ise lugedes kogema, seda on võimatu adekvaatselt edasi anda.

Alguses oli mul tunne nagu loeksin vähemalt sada aastat tagasi kirjutatud romaani, nii et pidin endale mitu korda meelde tuletama, et raamatu autor on praegu alles 33 aastane ja see kõik on juhtunud just äsja, tänapäeva ühiskonnas.

Selle raamatu keskseks teemaks tuleb vist pidada ajupesu ja koduvägivalda, aga kui paduusklik veidi kiiksuga mormoon on sinu lapsevanem ja tal juhtub peale selle veel olema diagnoosimata vaimuhaigus, siis on puhas ime, et osa lapsi sellisest perest elusalt ja tervena välja tulevad. Siin oli üks stseen, kus Tara läks oma perega vanaemale külla ja isa käitus seal nii kummaliselt, et minu mõte seda lugedes oli, et see ei saa olla muud kui skisofreeniahoog – raamatu lõpupoole üks Tara professoritest käibki välja, et ilmselt pole tegu ainult bipolaarse häirega, vaid isal on skisofreenia.

Väga paljusid kohti siin raamatus on võimatult raske lugeda, sest need katsumused, nii vaimsed kui füüsilised, on lihtsalt liiga hirmsad. Hakka või uskuma Tara isa, kes oma lapsi ohtu seades iga kord uskus, et nendega ei saa midagi juhtuda, sest Jumal kaitseb neid. Sest neid asju tõesti juhtus, mil lugedes lihtsalt imestad, et üldse oli võimalik ellu jääda. Ning pole vahet, kas pea on nii lõhki, et aju paistab või on keegi nii põlenud, et kohe-kohe teise ilma minemas, arste selles peres ei usaldata ja kõike ravitakse ise.

Vend Shawni puhul tekkis küsimus, et miks ta ikkagi nii vägivaldseks kasvas? Kuidas sai juhtuda, et üks vend on nii julm, samas kui teised vennad sellised ei ole? Kasvatus oli ju üks, aga et see vaid ühe vendadest selliseks koletiseks moondas? Tema vägivallastseene oli mul kõige raskem lugeda.

Ma arvan, et Tara jaoks oli õppimine kui unustus – pääsemine oma lapsepõlves kogetu eest. Et üks noor inimene, kes pole päevagi koolis käinud, suudab ise oma tahtejõu ja pingutuste tulemusena iseseisvalt nii palju õppida, et pääseda ülikooli, on ime. Kui Delia Owensi raamatus „Kus laulavad langustid” oli peategelaseks tüdruk, kes kunagi koolis ei käinud, aga kellest sellegi poolest sai teadlane, siis see lugu oli väga inspireeriv, ainult et see oli väljamõeldis. „Educated” räägib aga päriselust, kus juhtus peaaegu seesama, aga päriselt. Tara Westover on täna PhD T. Westover. Mis tunne tal küll olla võis, kui ülikoolis küsiti, millises koolis ta käis ja ta ei julgenud öelda, et ta polegi üldse koolis käinud?

Raamatu lõpupoole Tara kirjutab, et isa paranoia segas nende ettevõtte tegevust, sest ta hakkas kiirelt kahtlustama oma töötajaid erinevates asjades ja lasi nad iga väiksemagi kahtluse korral lahti. Kogu selle mehe elu oli kui üks suur kahtlustamine ja paranoiade paraad. Ta ei usaldanud mitte kedagi. Sellega seoses hakkasin mõtlema, et kustmaalt hakkab usaldamatus muutuma paranoiliseks kahtlustamiseks igaühe puhul, kellega kokku puututakse? Ma arvan, et nii ei olegi võimalik normaalset elu elada, sest inimene on sotsiaalne loom ja selleks, et elus toime tulla, sa lihtsalt pead inimesi usaldama. Kui enam üldse ei usalda ja igas töötajas, igas institutsioonis, igas riiklikus asutuses jne näed vaenlasi, siis see on juba sellisel tasemel paranoia, millele saab panna diagnoosi. Kui lähedased seda ei märka ja midagi ette ei võta, siis see haigus aastatega üha süveneb.

Sain siit raamatust ka teada, et ajupesuga on võimalik viia inimene nii kaugele, et nähes päikest hakkab ta kahtlema ega see äkki ikkagi vihm ei ole. Lisaks Tara Westoveri tohutult ebatavalisele ja haaravale elukäigule on see raamat ka väga hästi kirjutatud. Loodan, et ta kirjutab oma elus veel palju raamatuid. Ja veelgi rohkem soovin, et tal läheks elus kõik hästi – et ta saaks olla õnnelik, vaatamata sellele, et seda õnne oma perekonnaga jagada ei saa.


Raamat on ilmunud ka eesti keeles (Haritud), aga otsustasin teadlikult inglise keele kasuks, sest tahan oma sõnavara suurendada. See on päris uskumatu, kui erinevatel tasanditel võib üht võõrkeelt osata. Näiteks pole mul mingit probleemi osaleda päevapikkusel koosolekul, kus räägitakse ainult inglise keeles - mul pole siiani veel juhtunud, et ma seal räägitust aru ei saaks. Aga lugedes raamatut ajab alguses üks võõras sõna teist taga. Hoidsingi läpaka kõrval lahti ja toksisin võõraid sõnu guuglisse, sest muidu ju ei õpi midagi. Alguses oli neid sõnu rohkem, raamatu teine pool läks juba kiiremini. Otsustasin, et pean saama oma inglise keele ladusalt tagasi - lõppude lõpuks ma ju õppisin inglise keele eriklassis, nii et see on suht imelik, et pärast seda, kui rootsi keelt õppima hakkasin, inglise keel praktiliselt kadus. Nüüd näen, et kusagil ajusoppides on seda ikka väga palju alles, tuleb see sealt lihtsalt välja koukida. Sügiseks peab olema probleem lahendatud. Sest kui ma näen enda teel mõnda takistust, siis ma võtan end kokku ja püüan selle kõrvaldada. Mind jubedalt pahandavad inimesed, kellel on oma töös midagi vaja, aga kes kas kardavad muutusi või siis lihtsalt ei suuda end kokku võtta, et uusi asju õppida. Ma ei taha olla selliste inimeste sarnane. Ma ei taha muutuda mingiks äpuks. Sel hetkel, kui ma enam areneda ei suuda, võin lusika nurka visata. Või jääda pensionile. 

Inglise keelest rääkides, siis tellisin omale veel kolm raamatut - tänapäeva väga menuka Itaalia kirjaniku Elena Ferrante omad. Tegelikult tellisin tema raamatuid lausa neli, millest teine osa on eestikeelne. Esimest osa pole eesti keeles enam saada ja kolmandat ning neljandat polegi veel tõlgitud.  Esimene on “My Brilliant Friend”, teine “Lugu uuest perekonnanimest", kolmas  “Those Who Leave and Those Who Stay” ja neljas “The Story of the Lost Child”. Eestikeelne on mul juba käes, aga pean ootama, millal ingliskeelsed ka kohale jõuavad, et saaks esimesest alustada.

Ega siin palju muud polegi toimunud kui peamiselt lugemine. Reedel olid töövestlused, mis tekitasid ka üksjagu mõtteid, aga võib-olla kirjutan neist millalgi tulevikus. Mu selle aasta viimase grupi kodutööde tähtaeg on 10. juunil - pooled on juba laekunud ja kui kõik käes, läheb üks päev nende kontrollimisele ja tagasiside saatmisele. Olen oma sellekevadistelt kahelt grupilt saanud nii palju positiivset tagasisidet, et mõtlen aina rohkem sellele, et peaksin end veelgi enam õpetamisele pühendama. See huvitab mind ja ma näen, et see tuleb ka hästi välja. Täiskasvanute õpetamine, mitte laste. Ma lapsi ei viitsiks enam õpetada, sest täiskasvanud on palju motiveeritumad ja nendega tuleb ka endal rohkem pingutada. Peaks vist ühe õpiku kirjutama ametikoolide õpilastele - sellise, millest nad päriselt ka kasu saaksid, mitte "hiinakeelse", eks ole. Mulle vist ikka meeldivad väljakutsed :)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: