apr
14

Elu on logistikaMaire Forsel

Ma olen kuidagi märkamatult saanud ukrainlaste abistajaks ja see tegevus aina laieneb, mis on ka mõistetav, sest põgenikke tuleb aina juurde ja need, kes juba siin, kolivad vähehaaval omaette elama. Neid, kes asjadega aitavad, on väga palju, aga pidevalt on selline tunne, et abivajadus on nii põhjatu, et miski pole piisav. Lisaks avastasin, et kui pakkuda ukrainlaste grupis korraga välja mitmeid asju, siis läheb selliseks sebimiseks, et raske on asju joonel hoida. Eelmisel nädalal tegingi selle vea, et panin ühte postitusse mitu fotot ja kui soovijaid hakkas tulema, siis oli hetkeks küll selline tunne, et ma ei suuda seda kõike ära hallata. Võtsin siis paberi ja hakkasin järjest nimesid, aadresse ja asju kirja panema - Ekaterinale 1 pott ja 4 praetaldrikut, Nastjale 4 tassi ja 6 taldrikut, Mailele broneerida 2 potti kuni järgmise nädalani, et ta saaks uurida, kas tema toetatav pere neid vajab jne jne. Lisaks siis Anna perekond, kellele olen kuidagi kogemata juba mentoriks hakanud, sest üks asi viis teiseni ja nüüd olen nii palju seotud, et ei saa olla tema ja ta laste pärast muretsemata. 
Püüdsin siis kõik kirja panna ja jagada kottidesse, et õiged taldrikud saaks õigesse kohta - just taldrikutega oli kõige rohkem segadust, sest neid oli mul mitut sorti. Plaanisingi siis nii, et teeme jagamisringi kui nagunii nädala lõpus linna läheme, nii et eelmisel neljapäeval oli siis marsruut Meri hotell -> Nasva -> Kudjape. Vene keelt ma ei oska ja sellega on omajagu nalja saanud, aga kuidagi olen saanud hakkama. Näiteks Meri hotellis oli juba 70 põgenikku ja mul olid vaid nimed aga mitte toanumbrid. Õnneks oli all fuajees üks töömees, kes minu eest helistas ja õige inimese alla kutsus. Nasval sai natuke rohkem nalja, sest olime saanud vale aadressi - tänav oli õige, aga majanumber vale. Kuna kedagi kodus ei olnud, siis jätsime asjad terrassi lauale katuse alla ja pidime juba hakkama ära sõitma, kui vaatasin igaks juhuks veel korra seda FB-lõime, kus olime suhelnud ja nägin, et ta oli sinna oma mobiili numbri kirjutanud. Püüdsime siis helistada ja Sandriga kahepeale seletada pool vene ja pool inglise keeles, et oleme kohal ja siis selgus, et olime vales hoovis. Jooksin siis uuesti terrassile, kahmasin asjad ja tagurdasime välja (loodetavasti seal polnud valvekaamerat :))) ja siis juba nägime, et üks mees tuleb meile naabri aiast vastu. Hea, et asjad lõpuks õigesse kohta said. 
Viimaseks jätsime Anna pere, kellele oli kõige rohkem asju. Ma pakkusin ukrainlaste grupis üht mobiiltelefoni ja selliste pakkumistega on alati nii, et kes esimesena reageerib, saab endale, nutitelefonide ja arvutite vajadus on lihtsalt nii suur. Ja esimesena reageeris Aleksandra, kes elab Tallinnas ja küsis seda telefoni Anna perele. Nii saimegi kontakti Kuressaares korteri üürinud Annaga, kellel on 3-aastane Milana ja 11-aastane Aleksander. Aleksandra nimetas veel mitut asja, mida neil vaja, mispeale ma hakkasin tegutsema. Kõigepealt vaatasime kodus, mida saaks ära anda ja mobiilile lisaks andsime talle ka ühe tolmuimeja. Sander ostis hiljuti uue, nii et kui meil muidu oli mõlema maja jaoks üks, siis nüüd oli neid kokku kolm ja andsin lapikoja oma ära. Mobiil oli Sandri vana, aga väga korralik ja selle andsime Aleksandrile.

Üldiselt hakkavad kodust juba otsa saama need asjad, mida anda saaks. Toidunõusid kindlasti saame veel siit sorteerida, aga suuremaid asju nagu pole enam. Anna perel oli vaja ka televiisorit ja selle annetas sõber Sirli - täitsa uue ja pakendis. Lisaks ostsin ise neile pesukuivatusresti.

Pagasnikust paistab ka jalutuskäru - sellega oli selline vahva lugu, et kui olime Nasvale asjad ära viinud, siis jäid mõned taldrikud ja osa kohviserviisist üle ja läksin neid pakkuma meie pagulaskeskusesse. See keskus on täpselt linna südames, Saare Arenduskeskuse endistes ruumides ja sinna on toodud nii palju asju, et kõik ruumid on pilgeni täis. Õnneks mahtusid mu nõud Raineri endise kabineti aknalauale. Seal oli tööl üks vanem proua kellega natuke rääkisime ja kui ta sai teada, et lähen Anna pere juurde, siis ta küsis ega neil käru vaja pole kolmeaastasele. Ma ei osanud vastata, aga võtsin käru sealt kaasa sellise kokkuleppega, et kui vaja ei ole, siis viin tagasi. Õnneks oli vägagi vaja, Annal oli ülihea meel selle üle.

Kuna ma teadsin, et neil seal korteris eriti mänguasju pole, siis lippasin Jukust läbi ja ostsin Milanale ühe nuku, et kui vend saab telefoni, siis tema ka saab midagi. Kui me kohale jõudsime, siis Milana nuttis esikus, aga nii kui nukku nägi, läks nägu naerule ja hakkas sellise õhinaga mängima, et terve selle aja kui seal olime ta aina tegeles selle nukuga. Selgus, et see nukk räägib ja veel palju lauseid, selleks peab kõhule vajutama. Nii et kaks ühes, saab eesti keelt ka õppida :)

Kahjuks ei saanud me seal telekat tööle, ega õhtul anti mulle teada, et Annal õnnestus see käima saada. Olevat veel visanud nalja, et ta peab nüüd ju olema lastele nii isa kui ema eest. Ukraina naised on uskumatult tublid, aga samas mis neil üle jääbki - kui tahad ellu jääda, pead olema tugev.
Käisin esmaspäeval Tallinnas ühel koosolekul ja kui Aleksandra sellest kuulis, siis leppisime kokku, et toob mulle veel Anna pere jaoks asju. Tõigi siis terve kasti riideid ja lauamänge ja Milanale väikese roosa tõukeka koos roosa kiivriga. Milana hakkas kohe selle tõukekaga mööda korterit ringi rallima ja siis ühel hetkel sõitis minu juurde ja teatas traagilisel ilmel ja natuke tähtsa näoga: "Meie kodu on kõik katki pommitatud!". Ta on nii kohutavalt armas tüdruk ja eile oli seal mitmeid hetki, kus meil lihtsalt pisarad jooksid. Anna kallistas mind mitu korda ja silmad olid pidevalt pisarates.

Kuna ma FBs mainisin, et nii kahju, et ma vene keelt ei oska, siis seepeale pakkus Olavi oma abi, nii et eile siis tegime uue abistamisaktsiooni ja läksime Anna pere juurde koos. Oli ikka hoopis teine asi, kui sai kõik jutud ära rääkida ilma tõrgeteta. Olen nii tänulik Olavile, et ta nõus oli aitama. Anna perel on väike taskukoer, kes ennast kohe suure loomasõbra põlvele sättis. Panen siia pildi ka, usun et Olavi lubab, ta tähelepanu ja avalikkusega harjunud.

Helistasime valda ja saime infot toetuste kohta ja Olavi pani kõik Anna jaoks paberile kirja. Täna käis ta vastuvõtul, nii et eks siis varsti kuuleb, kuidas läks. Ostsin eile neile ka kaks kotitäit toitu, sest olin saanud info, et nende ainuke sissetulek on praegu lastetoetused. Lisaks käisin Pepcos ja ostsin sealt kõigile nädalajagu pesu ja sokke. Uskumatu kui odavad hinnad seal on, samas kui sul on sissetulek 2x60.- lastetoetust, siis on ka paarkümmend eurot pesu peale kulutada liiga palju. 
Aga kõige emotsionaalsem hetk oli eile siis, kui andsin üle saarlaste õmmeldud voodipesukomplekti. Sellele mõttele tuli Jaanika Tiitson ja kasutatud on kangajääke, sellepärast ka nii erinevad mustrid koos. Sellele on tikitud "Mій дім - це твій дім" (Minu kodu on sinu kodu) ja kui nad kunagi koju tagasi lähevad, siis jääb see voodipesukomplekt neile meenutama Eestit ja seda rasket aega, mis liitis kokku Eesti ja Ukraina rahva. Kui sõda on kurjuse nägu, siis kõik see, mis toimub selle sõja tagalas, on headuse nägu, sest ka Eesti on selle sõja tagala ja selles tagalas headus paljuneb iga päevaga, liites kokku ka need eestlased, kellel enne sõda võis olla eriarvamusi.

Kusjuures eile oli samuti keerulise logistika päev, sest kohtumisi oli mitu ja aega napilt, aga lõpuks kõik laabus. Selle pesukomplekti sain kätte Audi esindusest ja sinnasamasse parklasse kutsusin ka Maile, kellele eelmisel nädalal kaks potti lubasin ukrainlaste jaoks. Lisaks andsin seal üle Taavi Raunistele Lions Clubi heategevusloterii jaoks oma raamatuid - 10 lasteraamatut ja 10 "Unistajast ettevõtjaks", lisaks ka ühe oma esimese raamatu. Esimese raamatu tiraaž on läbi müüdud ja mul omal neid vaid mõni eksemplar, seepärast ei raatsinud neid rohkem anda. Aga jah, sain lausa kolm asja korraga seal parklas joonde ja kuigi meil ajagraafik läks lõpuks paigast, siis saime kõik kenasti korda.
Ja nüüd tundub mulle, et Anna pere on juurde saanud veel ühe abistaja, sest Olavi hakkas eile tema poisile jalgratast otsima ja juba ühe leidiski ning õhtuks selgub, kas see sobis ja kas ta sai selle üle anda. Just nii see headus paljunebki - üks asi viib teiseni ja abistajate armee laieneb. Sest just nii see eluke ongi, et kõiki me keegi aidata ei suuda, aga me kõik saame aidata kasvõi ühte inimest ja sellest saab maailm paremaks.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: