Viisin läbiloetud raamatud Kaarile ja soovitasin alustada lugemist Westoverist ja siis alles võtta ette Ferrante. Need neli viisin talle:
Kaari tõi meile paariks päevaks lapsed ja käisime neil sadamas vastas. Nägimegi teda vaid hetkeks - meie saime lapsed ja tema sai emme küpsetatud kaneelirullid ja raamatud. See pilt on tehtud praamil, kui ta kurvalt üksi tagasi sõitis. Isegi ilm nutab. Lastega koosolemisest kirjutan ilmselt ka, aga millalgi hiljem.
Ise tundsin siin vahepeal kurbust, et Ferrante neljas osa veel saabunud pole, aga kuna Rahva Raamatus oli kaks Ferrante varasemat teost kohe saada, siis tellisin omale lohutuseks need. Loengi praegu tema "The Days of Abandonment", mida peetakse tema tetraloogia kõrval teiseks menukamaks raamatuks. See räägib ühest naisest, kelle ta mees ootamatult maha jätab - mul on selle teemaga isiklikel põhjustel väga lihtne samastuda. Vahepeal ajab isegi naerma, kui sarnaselt minuga selle raamatu peategelane aeg-ajalt käitub, aga eks see ongi ilmselt klassika.
Lisaks tellisin veel ka tema "The Lost Daughter". Need mõlemad on vist eesti keeles ka ilmunud mõni aasta tagasi.
Ja täna siis lõpuks saabus see kauaoodatud pakk. Tegelikult kaks pakki, sest tellisin Bibliost kaks kasutatud raamatut ka.
Nüüd kibelen seda Ferrante neljandat osa lugema, aga lõpetan enne ikka poolelioleva raamatu ära.
Sattuski mulle selle imala esikaanega variant, aga vahet pole, sisu ju loeb. Arusaamatu, kes selliseid otsuseid on kirjastuses teinud, et sellele tetraloogiale mingid roosamanna kaaned teha - see ei sobi raamatute tõsidusega kohe mitte.
Bibliost tellisin sellepärast, et lugemise väljakutse grupis tuli juttu ilusa keelega ja ilusate looduskirjeldustega raamatutest (vist langustidest oli jutt, mis praegu laineid lööb) ja siis Katrin Pauts soovitas seal Pat Conroy "Tõusude ja mõõnade printsi". Ma tema arvamust usaldan ja tekkis tahtmine see omale ka soetada, aga kuna see on nii ammu välja antud, siis poodides enam pole. Õnneks leidsin vanade raamatute hulgast. Mõtlesin, et kui mul nüüd jääb nii vähe aega midagi eestikeelset lugeda, et olgu siis vähemalt ilusa keelega. Selle Carl Mothanderi raamatu tellisin lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud vaid ühte tellida, kui nagunii tuli postikulu maksta.
Bookdepositoryst on mulle tulemas veel kaks Ferrante raamatut - "Frantumaglia" ja "Troubling love" - mõlemad jälle Ann Goldsteini tõlgitud. Seda Frantumagliat ma ootan eriti pikisilmi, sest selles ta kirjutab oma kirjutamisest ja vastab lugejate küsimustele. Ning räägib ka sellest, miks ta pole oma isikut avalikustanud. Elena Ferrantet ei ole tegelikult olemas, see on vaid pseudonüüm, ja tal on õnnestunud oma isikut varjata nii palju aastaid vaatamata sellele, et raamatuid on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja need on nii populaarsed. Päris uskumatu, et see tal õnnestunud on.
Nii et seekordne suvi on Ferrante-suvi. Hea, et leidsin just selle autori, kelle abil oma inglise keelt turgutada.
Kommentaarid puuduvad