juuli
10

Ferrante-suviMaire Forsel

Ma loen ikka veel Elena Ferrante raamatuid. Ma ei tea, mis lummus neis on, aga neid on tõesti nauditav lugeda. Kolm esimest osa sain läbi - neist esimese ja kolmanda osa lugesin inglise keeles ja teise eesti keeles. Kui ma siin millalgi ütlesin, et sügiseks peab mu inglise keel olema taastatud, siis olen ausalt öeldes hämmingus, et see nii kiiresti taastub. Esimene ingliskeelne raamat sel suvel oli Tara Westoveri "Educated" ja seda lugedes vaatasin üsna tihti guuglist tõlkeid, sest võõraid sõnu oli nii palju. Kui alustasin Ferrante tetraloogia esimese osaga, sain aru, et see on palju lihtsamas inglise keeles. Westover on doktorikraadiga ameeriklane ja sellest ilmselt ka keerulisem sõnakasutus. Ferrante raamatud on tõlgitud itaalia keelest ja kas siis originaalkeele struktuuri või millegi muu tõttu on need igatahes tükk maad lihtsamad. Kõik need on tõlkinud Ann Goldstein, kes on saanud nende tõlgete eest ka auhindu, nii et keeleliselt on need tasemel ka ingliskeelsele lugejale. Aga jah, mu inglise keele kallakuga klassis käimisest oli ikka midagi kasu ka ja kuigi rootsi keel tundus kõik õpitu olevat kustutanud, siis ilmselt on mul nüüd mingid mälukambrid uuesti avanema hakanud, nii et ise ka imestan, et kuidas mul see keel ikka vahepeal nii kadunud oli. Aastal 2013, kui oma magistritööd tegin, siis kasutasin ka peaaegu sadat ingliskeelset allikat, nii et eks ta hakkas taastuma juba ülikooli ajal, aga kuna rääkimist pole vaja olnud, siis jäi see kuidagi väga passiivseks. Ega ma praegugi palju rääkida ei julge (endise keeleõpetaja kompleks), nii et ladus lugemine ei tähenda veel, et rääkides kõik need sõnad, mida vaja, ka meelde tulevad, aga olen nüüd juba üsna optimistlik.
Viisin läbiloetud raamatud Kaarile ja soovitasin alustada lugemist Westoverist ja siis alles võtta ette Ferrante. Need neli viisin talle:

Kaari tõi meile paariks päevaks lapsed ja käisime neil sadamas vastas. Nägimegi teda vaid hetkeks - meie saime lapsed ja tema sai emme küpsetatud kaneelirullid ja raamatud. See pilt on tehtud praamil, kui ta kurvalt üksi tagasi sõitis. Isegi ilm nutab. Lastega koosolemisest kirjutan ilmselt ka, aga millalgi hiljem.

Ise tundsin siin vahepeal kurbust, et Ferrante neljas osa veel saabunud pole, aga kuna Rahva Raamatus oli kaks Ferrante varasemat teost kohe saada, siis tellisin omale lohutuseks need. Loengi praegu tema "The Days of Abandonment", mida peetakse tema tetraloogia kõrval teiseks menukamaks raamatuks. See räägib ühest naisest, kelle ta mees ootamatult maha jätab - mul on selle teemaga isiklikel põhjustel väga lihtne samastuda. Vahepeal ajab isegi naerma, kui sarnaselt minuga selle raamatu peategelane aeg-ajalt käitub, aga eks see ongi ilmselt klassika.
Lisaks tellisin veel ka tema "The Lost Daughter". Need mõlemad on vist eesti keeles ka ilmunud mõni aasta tagasi.

Ja täna siis lõpuks saabus see kauaoodatud pakk. Tegelikult kaks pakki, sest tellisin Bibliost kaks kasutatud raamatut ka. 

Nüüd kibelen seda Ferrante neljandat osa lugema, aga lõpetan enne ikka poolelioleva raamatu ära.
Sattuski mulle selle imala esikaanega variant, aga vahet pole, sisu ju loeb. Arusaamatu, kes selliseid otsuseid on kirjastuses teinud, et sellele tetraloogiale mingid roosamanna kaaned teha - see ei sobi raamatute tõsidusega kohe mitte. 

Bibliost tellisin sellepärast, et lugemise väljakutse grupis tuli juttu ilusa keelega ja ilusate looduskirjeldustega raamatutest (vist langustidest oli jutt, mis praegu laineid lööb) ja siis Katrin Pauts soovitas seal Pat Conroy "Tõusude ja mõõnade printsi". Ma tema arvamust usaldan ja tekkis tahtmine see omale ka soetada, aga kuna see on nii ammu välja antud, siis poodides enam pole. Õnneks leidsin vanade raamatute hulgast. Mõtlesin, et kui mul nüüd jääb nii vähe aega midagi eestikeelset lugeda, et olgu siis vähemalt ilusa keelega. Selle Carl Mothanderi raamatu tellisin lihtsalt sellepärast, et ei tahtnud vaid ühte tellida, kui nagunii tuli postikulu maksta. 

Bookdepositoryst on mulle tulemas veel kaks Ferrante raamatut - "Frantumaglia" ja "Troubling love" - mõlemad jälle Ann Goldsteini tõlgitud. Seda Frantumagliat ma ootan eriti pikisilmi, sest selles ta kirjutab oma kirjutamisest ja vastab lugejate küsimustele. Ning räägib ka sellest, miks ta pole oma isikut avalikustanud. Elena Ferrantet ei ole tegelikult olemas, see on vaid pseudonüüm, ja tal on õnnestunud oma isikut varjata nii palju aastaid vaatamata sellele, et raamatuid on tõlgitud mitmetesse keeltesse ja need on nii populaarsed. Päris uskumatu, et see tal õnnestunud on. 
Nii et seekordne suvi on Ferrante-suvi. Hea, et leidsin just selle autori, kelle abil oma inglise keelt turgutada.




Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: