Ma loen praegu Svetlana Aleksijevitši raamatut „Sõda ei ole naise
nägu” ja see paneb mind ikka ja jälle mõtlema headuse ja kurjuse
peale. Jaanuaris lugesin tema „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp”
ja ka Ljudmila Ulitskaja „Daniel Stein, tõlkija”, mis ka mõlemad
olid sõjast, nõukaajast ja kannatustest ja ikka ja jälle tabab
mind mõte, et kust tulevad need inimesed, kes teisi tappa suudavad.
Aleksijevitši raamatust on pärit ka mõte: „Stalin oli üks, aga
täideviijaid oli miljoneid” - ja nii ongi. Mitte kunagi ei saa nii
palju kurja teha vaid üks inimene, vaid et kogu rahvas kannataks,
selleks on vaja väga palju täidesaatjaid. Palju kurje inimesi.
Kust tuleb kurjus?
Ma arvan, et lapsepõlvest. Midagi peab olema läinud valesti, kui
inimene suudab tappa või teistele teadlikult halba teha. On inimesi,
kes arvavad, et headus on nõrkus, kuigi tegelikult on ju risti
vastupidi – kuri ja pahatahtlik olla on palju lihtsam, hea olla
nõuab aga sageli mitmeid ohverdusi, mida inimesed ei raatsi teha. Ka
tänapäeval.
Ma sain hiljuti
teada, et üks mu kunagine kolleeg on minust mingeid valesid kokku
rääkinud ja see oli päris ehmatav. Läks mõni aeg meenutamist
enne kui ma taipasin, et ma olen ju sarnases olukorras ka varem
olnud. Kui keegi teeb teisele teadlikult halba, levitab tema kohta
teadlikult valesid, siis on tal mingi kindel eesmärk. Kas siis võim
või mingi parem positsioon tööalaselt või ükskõik kus mujal.
Sellistel inimestel, kes oma eesmärkide nimel on valmis üle laipade
minema, on alati mingi omakasupüüdlik eesmärk.
Mul oli kunagi üks
kolleeg, kes oli nõukaaegse väga kõrge tegelinski laps. Me saime
temaga hästi läbi, kuni selleni välja, et ta käis mulle sageli
oma südant puistamas. Rääkis lapsepõlvest ja rääkis oma
kuulsast isast, keda ilmselt minuvanused kõik vähemalt nimepidi
mäletavad. Ma ei räägi mitte kunagi selliseid jutte kuhugi edasi,
kuigi see oleks tänagi veel väga hea ajalehematerjal. Aga mingil
hetkel hakkas ta kahetsema, et oli end mulle nii palju avanud. Ma
sain seda teada alles siis, kui ta lahti lasti. Sain teada, et ta oli
ette valmistanud terve kõne ülemustele, kus oli kirjas selgitus,
miks peaks mind lahti laskma. Ta oli need paberid, kus see
ettevalmistatud kõne kirjas, unustanud oma lauasahtlisse ja kuna ta
päevapealt minema saadeti, siis polnud ta jõudnud seda üllitist
ära visata. Ma olin tookord sama ehmatanud kui praegu. Et on olemas
selliseid reetureid, kes poevad sulle sõbraks, aga siis äkki on
valmis sulle noa selga lööma. Kui ma tahaksin talle kätte maksta,
siis võiksin tänagi veel tema isast kirjutada. Rääkida lugusid,
mida paljud huviga loeksid. Aga ma ei tee seda, sest see poleks
eetiline. Selleks, et teisele teadlikult halba teha, peab olema oma
südames halb inimene. Mina pole seda veel ära õppinud ja
loodetavasti ei õpi ka kunagi.
Aga ma olen
sellistest lugudest õppinud, et on inimesi, kes mingil nõrkuse
hetkel end sulle avavad ja hakkavad pärast seda kahetsema. Nad
tunnevad end ebamugavalt, sest sa tead neist liiga palju ja nad ei
näe olukorrast muud väljapääsu, kui sulle kätte maksta, sind ära
elimineerida, saada sinust lahti. See on muidugi argus. Ekslikult
arvatakse, et see, kes oma tundeid välja näitab ja neid tunnistada
julgeb, on nõrk. Tegelikult on vastupidi – nõrk on see, kes ei
julge oma tundeid näidata. Nõrk on see, kes kardab, et on end liiga
palju avanud. Nõrk on see, kes tõmbab omale tundetu maski näo ette
ja arvab, et on kõva mees, kuigi endal ebakindlus sees väreleb.
Oma pisaraid julgeb
näidata vaid tugev inimene. Vaid tugev julgeb välja näidata oma
nõrkusi. Sest enda avamine nõuab julgust. Ja teiste inimeste
usaldamine nõuab ka julgust. Julgust riskida haigetsaamisega või
läbikukkumisega. Igaüks seda ei suuda. Aga inimlik ja siiras
suhtlus ei saa ilma usalduseta toimida. Ei perekonnas ega
töökollektiivis ega üheski organisatsioonis. Inimesed tajuvad ju
hetkega, kuidas neisse suhtutakse, nii et mõttetu on teha nägu, et
suhtud hästi, kui südames on vaid põlgus ja vihkamine. Ka heade
asjade mäletamine ja halbade nö minevikuriiulile tolmuma jätmine
nõuab suurt südant. Palju lihtsam on mäletada halba kui head. Nii
lihtne on mõelda mõne halva seiga kohta elus, et seda ma iial ei
unusta – aga püüa sa samamoodi head meelde jätta! Hea pole
teinud haiget, nii et see kipub ununema, kuna ei jää inimesele
südame külge kinni.
Näh, kukkusin filosofeerima. Tahtsin lihtsalt öelda, et kurjus on alati kusagil olemas ja võib sind rünnata täiesti ootamatul hetkel. Nii nagu inimeste kurjus sõja tingimustes välja lõi, nii lööb ta ka välja rahu ajal, lihtsalt nüüd ei tapeta inimesi füüsiliselt, vaid pigem vaimselt. Ja on meie kõigi teha, et seda kurjust oleks meie sees ja meie ümber võimalikult vähe.
Täna tuli maha esimene lumi.
Kommentaarid puuduvad