veebr
26

Headusest ja kurjusestMaire Forsel

Ma loen praegu Svetlana Aleksijevitši raamatut „Sõda ei ole naise nägu” ja see paneb mind ikka ja jälle mõtlema headuse ja kurjuse peale. Jaanuaris lugesin tema „Pruugitud aeg. Punainimese lõpp” ja ka Ljudmila Ulitskaja „Daniel Stein, tõlkija”, mis ka mõlemad olid sõjast, nõukaajast ja kannatustest ja ikka ja jälle tabab mind mõte, et kust tulevad need inimesed, kes teisi tappa suudavad. Aleksijevitši raamatust on pärit ka mõte: „Stalin oli üks, aga täideviijaid oli miljoneid” - ja nii ongi. Mitte kunagi ei saa nii palju kurja teha vaid üks inimene, vaid et kogu rahvas kannataks, selleks on vaja väga palju täidesaatjaid. Palju kurje inimesi.

Kust tuleb kurjus? Ma arvan, et lapsepõlvest. Midagi peab olema läinud valesti, kui inimene suudab tappa või teistele teadlikult halba teha. On inimesi, kes arvavad, et headus on nõrkus, kuigi tegelikult on ju risti vastupidi – kuri ja pahatahtlik olla on palju lihtsam, hea olla nõuab aga sageli mitmeid ohverdusi, mida inimesed ei raatsi teha. Ka tänapäeval.

Ma sain hiljuti teada, et üks mu kunagine kolleeg on minust mingeid valesid kokku rääkinud ja see oli päris ehmatav. Läks mõni aeg meenutamist enne kui ma taipasin, et ma olen ju sarnases olukorras ka varem olnud. Kui keegi teeb teisele teadlikult halba, levitab tema kohta teadlikult valesid, siis on tal mingi kindel eesmärk. Kas siis võim või mingi parem positsioon tööalaselt või ükskõik kus mujal. Sellistel inimestel, kes oma eesmärkide nimel on valmis üle laipade minema, on alati mingi omakasupüüdlik eesmärk.

Mul oli kunagi üks kolleeg, kes oli nõukaaegse väga kõrge tegelinski laps. Me saime temaga hästi läbi, kuni selleni välja, et ta käis mulle sageli oma südant puistamas. Rääkis lapsepõlvest ja rääkis oma kuulsast isast, keda ilmselt minuvanused kõik vähemalt nimepidi mäletavad. Ma ei räägi mitte kunagi selliseid jutte kuhugi edasi, kuigi see oleks tänagi veel väga hea ajalehematerjal. Aga mingil hetkel hakkas ta kahetsema, et oli end mulle nii palju avanud. Ma sain seda teada alles siis, kui ta lahti lasti. Sain teada, et ta oli ette valmistanud terve kõne ülemustele, kus oli kirjas selgitus, miks peaks mind lahti laskma. Ta oli need paberid, kus see ettevalmistatud kõne kirjas, unustanud oma lauasahtlisse ja kuna ta päevapealt minema saadeti, siis polnud ta jõudnud seda üllitist ära visata. Ma olin tookord sama ehmatanud kui praegu. Et on olemas selliseid reetureid, kes poevad sulle sõbraks, aga siis äkki on valmis sulle noa selga lööma. Kui ma tahaksin talle kätte maksta, siis võiksin tänagi veel tema isast kirjutada. Rääkida lugusid, mida paljud huviga loeksid. Aga ma ei tee seda, sest see poleks eetiline. Selleks, et teisele teadlikult halba teha, peab olema oma südames halb inimene. Mina pole seda veel ära õppinud ja loodetavasti ei õpi ka kunagi.

Aga ma olen sellistest lugudest õppinud, et on inimesi, kes mingil nõrkuse hetkel end sulle avavad ja hakkavad pärast seda kahetsema. Nad tunnevad end ebamugavalt, sest sa tead neist liiga palju ja nad ei näe olukorrast muud väljapääsu, kui sulle kätte maksta, sind ära elimineerida, saada sinust lahti. See on muidugi argus. Ekslikult arvatakse, et see, kes oma tundeid välja näitab ja neid tunnistada julgeb, on nõrk. Tegelikult on vastupidi – nõrk on see, kes ei julge oma tundeid näidata. Nõrk on see, kes kardab, et on end liiga palju avanud. Nõrk on see, kes tõmbab omale tundetu maski näo ette ja arvab, et on kõva mees, kuigi endal ebakindlus sees väreleb.

Oma pisaraid julgeb näidata vaid tugev inimene. Vaid tugev julgeb välja näidata oma nõrkusi. Sest enda avamine nõuab julgust. Ja teiste inimeste usaldamine nõuab ka julgust. Julgust riskida haigetsaamisega või läbikukkumisega. Igaüks seda ei suuda. Aga inimlik ja siiras suhtlus ei saa ilma usalduseta toimida. Ei perekonnas ega töökollektiivis ega üheski organisatsioonis. Inimesed tajuvad ju hetkega, kuidas neisse suhtutakse, nii et mõttetu on teha nägu, et suhtud hästi, kui südames on vaid põlgus ja vihkamine. Ka heade asjade mäletamine ja halbade nö minevikuriiulile tolmuma jätmine nõuab suurt südant. Palju lihtsam on mäletada halba kui head. Nii lihtne on mõelda mõne halva seiga kohta elus, et seda ma iial ei unusta – aga püüa sa samamoodi head meelde jätta! Hea pole teinud haiget, nii et see kipub ununema, kuna ei jää inimesele südame külge kinni.

Näh, kukkusin filosofeerima. Tahtsin lihtsalt öelda, et kurjus on alati kusagil olemas ja võib sind rünnata täiesti ootamatul hetkel. Nii nagu inimeste kurjus sõja tingimustes välja lõi, nii lööb ta ka välja rahu ajal, lihtsalt nüüd ei tapeta inimesi füüsiliselt, vaid pigem vaimselt. Ja on meie kõigi teha, et seda kurjust oleks meie sees ja meie ümber võimalikult vähe.

Täna tuli maha esimene lumi.



Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: