juuni
24

JaanipäevMaire Forsel

Täna olen üdini positiivne, sest nii palju head on praeguses hetkes :) Milline imeline ilm on meile antud seekordseks jaanipäevaks! Lugesin kusagilt, et viimati oli jaanipäeva paiku nii soe 21 aastat tagasi. Pärast karmi koroonakevadet on see nagu kingitus meile selle eest, et oleme nii tublilt suutnud isolatsioonis olla. 

Sain ükspäev kirja täiesti võõralt inimeselt, kes oli mu raamatut lugenud. Meel läks kohe rõõmsaks.

Ja siis avastasin, et Apollos on ka hinnanguid juurde tulnud.

Iga kord, kui keegi mind selle raamatu eest kiidab, meenub mulle, kuidas siira õhina ja rõõmuga oma õele rääkisin, et mul on plaanis üks raamat kirjutada ja kuidas ta seepeale ütles, et kes seda loeb, et võib-olla ainult mõned lapikoja fännid loevad ja et kõik raamatupoed on juba halbu raamatuid täis. Ma vastasin talle tookord, et ma oskan kirjutada. Ja mõtlesin pärast, et ma mitte iial enam ei lase mitte kellelgi ennast allapoole tõmmata, oma rõõme, unistusi ja õnnestumisi ära rikkuda. Olen endale väga tänulik, et endasse nii palju uskusin, et selle raamatu siiski valmis kirjutasin. Maailmas on jäänud liiga paljud head asjad tegemata lihtsalt sellepärast, et inimesed ei usu endasse ja lasevad end teiste arvamusest liialt mõjutada. 
Näh, pidin täna ju ainult positiivseid asju kirjutama.

Esmaspäeval käisime üle mitme kuu esimest korda kontserdil - Kadri Voorand ja Mihkel Mälgand. Mäletan eelmisest aastast, et talvel, kui meile sobivaid kontserte mitmel kuul ei olnud, tekkis täiesti füüsiliselt tajutav kultuurinälg. Seekord samamoodi, aga koroona tõttu. Olime selle kontserdi piletid ostnud juba detsembris ja toimuma pidi see märtsis, aga siis oli just eriolukord kehtestatud. Natuke muidugi muretsen, sest kuna kontsert toimus siseruumis ja rahvast oli palju, ega siis ju kindlust pole, et ühtegi nakatunut seltskonda ei sattunud. Samas - kaua sa ikka jaksad muretseda. 

Juulis läheme Haapsallu džässifestivalile paariks päevaks. Õnneks toimub see lossihoovis ja tuleb loota, et olukord koroonarindel selleks ajaks ei halvene.

Kasvuhoonest saame esimesi kurke. Purki teha veel ei saa, aga hommikuste võileibade peale jätkub rohkesti.

Eile hommikul, kui ärkasin, väljas lipp juba lehvis.

Kuna ilmad on soojad ja männid on ära õitsenud, siis tegime eile ka terrassipesu lõpuks ära. Olin ostnud ühe mööblikanga, et terrassimööblile uued katted õmmelda, aga lükkasin muudkui edasi nende õmblemist. Eile siis lõpuks vedasin end lapikotta, sees kahtlus, kas ma ikka oskan veel õmmelda või mitte. Ma tean küll, et see on nagu jalgrattasõit, mis kunagi ei unune, aga kui on mitu kuud vahele jäänud, siis ikka mõtlen, et äkki enam ei oskagi. Kusjuures oligi mul mõni asi meelest läinud. Istusin masina taha ja tahtsin pooli kerida, vajutasin pedaalile ja aru ei saanud, miks masin vait on ja midagi ei tee. Siis meenus, et sellel masinal on ju pooli kerimiseks eraldi mootor ja pedaalile vajutamise asemel pean vajutama poolikerimise nupule :) Päris naljakas ja aru ma ei saa, kuidas mul õnnestus õmmelda inimestele sadu keerulise pildiga patju. Mõnikord mulle tundub, et see ei olnudki mina üldse, kes seda lapikoda siin pidas.
Sellise ilusa värvilise kanga ostsin ja sellest peaks jätkuma ka rõdu diivani katmiseks. 

Tulemus sai selline.

Värvid sobivad lapikoja sildiga :)

Sander niitis muru ja mina õmblesin ja kui tööd tehtud, oligi juba õhtu peaaegu käes. Tükk aega mõtlesime, kas viitsime ujuma minna, aga lõpuks ikka läksime ja no oli see alles mõnus! Ma enne veel kodus ütlesin Sandrile, et mitte kordagi, kui me pole viitsinud ujuma minna, pole me pärast kahetsenud, et lõpuks ikkagi läksime. Vastupidi - tavaliselt olen endale tänulik ja tagantjärele on raske mõista, kuidas üldse sai selline mõte tekkida, et tegelt ei viitsi. Jaanipäevalisi on juba siin RMK lõkkeplatsidel palju, aga Soelas on mereäär nii pikk, et leidsime ikkagi koha, kus kedagi polnud. Üks vene perekond tegelikult oli lähedal telkimas, aga me nende nina ette ujuma ei läinud, lihtsalt auto parkisime nende lähedale. Avastame seal Soelas pidevalt uusi ja paremaid kohti - järgmine kord läheme sinna, kus teame, et kohe kaldalt algab liivane põhi. Tegelikult olime eile ka sellises kohas, aga Sander ütles, et ta teab üht veel paremat. Saaremaal elada on ikka tõeline luksus - öömaja on omast käest ja kõik võimalused puhkamiseks on olemas.

Raili ja Stefan ostsid omale ujumisrõngad :) Päris naljakas, et neid ka täiskasvanutele tehakse. Lapsena meil olid alati Haapsalus ja Rapla saviaukudes oma ujumisrõngad, aga midagi nii hiiglaslikku tol ajal muidugi ei toodetud.

Akaatsia õitseb meil sel aastal nagu pöörane. Ilmselt on ka neile soe talv hästi mõjunud. Ja jube, kus see akaatsia paljuneb - me oleme pidevalt võsusid maha niitnud, aga kaks uut päris suurt puud on juba selle vana puu kõrval rohkesti õitsemas.

Teiselt poolt ka pilt.

Sellel pildil on pool akaatsia ja pool jasmiin.

Jaaniõhtu möödus meil kahekesi terrassil. Sander grillis ja mina lugesin raamatut ja limpsisin veini. Pildil vasakus servas on pojengid, mis oma suuruse tõttu vajavad terrassilt tuge. Roheline vaip tuli pesumasinast ja nüüd kuivab siin - õhtul avastas kass, et sellel on mõnus pikutada, nii et see vaip tulebki vist terrassile jätta.

Loen ikka veel Ferrante teist osa, täna saan ilmselt läbi selle. Vaasis on talinelgid ja asparaagus - see on selline nostalgiline kooslus, mida mäletan oma lapsepõlvest. Kui oli vaja kellelegi sünnipäevale minna, siis tegime selliseid lillekimpe, mistõttu see tundub siiani nii pidulik :)

Pistsin seekord kahte terrassi lillekasti mõned tippsibulad, nüüd on hea neid sealt grilli kõrvale napsata.

Tänane päev möödub ilmselt suures osas võrkkiiges lugedes. Muide, see vana laut, mis taustal paistab, ei ole meie oma, see kuulub naabrile. Teisel pool lauta elab Sandri tädi, kellega nad kunagi valdused pooleks jagasid ja tädimees ehitas nende perele uue elumaja. Ma armastan seda vana lauta ja kuna see on meie õue peal, siis oleme mõelnud, et kui nad nõus oleksid, siis võiksime selle omale osta. Katusel on vanad eterniidid ja paar suve tagasi kukkus üks tahvel sealt alla, nii et see hakkab juba ohtlikuks muutuma ja ma ei usu, et naabril oleks huvi seda vana lauta renoveerima hakata, loomi pole seal sees juba aastaid. Sander ei saa aru, kuidas saab mulle selline vana maja meeldida, aga see on minu meelest lihtsalt nii ilus - eriti kui õhtupäike läbi pärnapuuokste vanadele palkidele paistab.
Leia pildilt kass :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: