juuni
21

Jaanipäeva eelMaire Forsel

Ma jäin haigeks. Vihastamisest. Esimest korda elus näen otsest sidet tööstressi ja tekkinud haiguse vahel. Oli üks intsident, mis iseenesest polnudki midagi eriti hullu, lihtsalt ühe mehe järjekordne egotripp, aga ma ei talu autoritaarset suhtlusstiili. Ma pean õppima kuidagi sellega elama, et enam ei vihastaks, aga kui keegi hakkab oma tiitlitega vehkima ja sõna otseses mõttes alandama, siis tekib mul automaatne reaktsioon. Süda hakkas kloppima, vererõhk tõusis lakke ja tekkis selline jõuetu viha. Ebaõiglus, rumalus, teise inimese pisendamine, et ennast paremini tunda - kõik need halvad asjad, mis minus alati tugeva vastureaktsiooni põhjustavad. Ma ei tea, miks üks inimene on äkki nii kiuslikuks muutunud, ta ei ole alati selline olnud, mis tegelikult peaks andma mulle lootust, et äkki see on ajutine nähtus ja ta suudab tulevikus siiski käituda nagu normaalne inimene. Olen püüdnud oma mõtetes talle vabandusi leida - et äkki ta tunneb, et vastutuskoorem käib üle jõu, äkki talle tundub, et ta pole piisavalt tasemel jne jne. Aga mida aeg edasi, seda raskem on mul teda iseenda ees välja vabandada. Praegu on igatahes tekkinud olukord, et mitmel kolleegil on temast väga raske lugu pidada, sest ta käitumine on pidevalt puhta metsas. Ja mina olen selle tagajärjel nüüd antibiootikumide kuuril. Nimelt tekkis mul närvidest ümber kaela vöötohatis. See võib välja lüüa kõigil, kes kunagi tuulerõugeid põdenud ja minul juhtub see elus teist korda. Eelmine kord oli aasta tagasi, kui Kaari lastega Rootsis käisin - tookord jäi Loviise tuulerõugetesse ja seostasin seda sellega, kuigi nüüd tagantjärele mõeldes oli Rootsist tagasisõit tegelikult väga stressirohke, sest kahe väikese lapsega 11 tundi autos istuda pole mingi lihtne ettevõtmine. Nii et võib-olla oli tookord ka tekkinud vöötohatis hoopis stressi tulemus. 

Kõige selle tulemusena olen hakanud mõtlema, et kui sellised olukorrad korduvad, siis tuleb mul teha üks elumuutev otsus, sest tervis on igal juhul väärt hoidmist rohkem kui ükskõik milline töökoht. Aga kui ma mõtlen, millisesse olukorda mõned inimesed jätaksin ja et ma veaksin alt üht inimest, kes ise enam ennast kaitsta ei saa, siis see paneb mind end kokku võtma. Ma kirjutaksin neist asjadest rohkem, kui saaksin oma blogi parooli alla panna, aga see keskkond siin seda ei võimalda. Võib-olla teen omale teise blogi selle jaoks. 

Õnneks on elus häid inimesi ja toredaid töid rohkem. Sel nädalal lõpetas üks keraamikute grupp minu aine - kodutööde kontrollimine ja tagasiside saatmine võttis pea terve tööpäeva. Mõtlesin, et nüüd algas mul puhkus, aga tegelikult muidugi ei hakanud. Nimelt oli vaja üks moodul üle vaadata ja teha omapoolsed korrektuurid, mistõttu suhtlesin isegi Innovega, et ettevõtlusõpet arutada. Käisin välja ühe mõtte, mis mul juba mõnda aega peas mõlgub - nimelt et plaanin kirjutada ühe ettevõtlusõpiku, mida saaks kasutada nii kutseõppes kui gümnaasiumis ja põhikoolis. Inimene, kellega Innoves rääkisin, arvas, et peaksin seda kindlasti tegema. Sellist õpikut oleks väga vaja. Praegu soovitavad mitmed ettevõtlusõpetajad minu "Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!", aga see on ennekõike kogemuslugu, kuigi päris õpetlik. Tahaksin kirjutada õpiku, kus on palju elulisi näiteid, aga mis siiski on ennekõike õpik, kus kõik need teemad sees, mida praegu ettevõtluse aines õpetan. Ilmselt järgmisel nädalal teen kondikava valmis. Esimese raamatu kirjutamise kogemus on näidanud, et kui on kondikava tehtud, peamine sisukord olemas, siis läheb kirjutamine üsna kiiresti. 

Lugemisega olen Itaalia lainel. Sain läbi Elena Ferrante "My Brilliant Friend" ja hakkasin lugema sarja teist osa "Lugu uuest perekonnanimest". Minus süveneb üha enam veendumus, et Itaalia mehed mulle ei meeldi. Ma ei tea küll, kui tavaline täna seal on näiteks naisepeks, aga veel 60ndatel arvasid isegi naised ise, et kui mees neid peksab, siis on ta tõeline mees. Lisaks siis ka see teema, et naised ei pidanud kooliharidust saama, sest nende koht oli köögis pliidi ääres. Tohutult palju vägivalda on neis raamatutes, iga väikese asja peale lähevad mehed karvupidi kokku või annavad oma naisele või lastele kolki. Väga vastik käitumine. Aga raamatud on huvitavad ja õpetavad Itaalia kultuurist nii mõndagi, lisaks on neis põnevad inimsuhted, mis iseenesest on ajatud ja esinevad igal pool. Lapsest täiskasvanuks kasvamine, raskete olude trotsimine, unistuste poole liikumine või neist loobumine. Väga head raamatud.

Rootsis peeti reedel jaanipäeva ja üle väga pika aja oli ilm tõeliselt suvine. Kuna seal koroona jätkuvalt levib, siis tähistasid paljud pered seda omaette koduõuel grillides.

Rootsi jaanipäeva kohustuslik komponent - maasikatort.

Ja Eesti moodi šašlõkk ka.

Raili pere puhkus möödub peamiselt kodus, sest reisida ju ei saa. Neil on liivarand kodust mõnesaja meetri kaugusel ja metsatukk, kus jooksurajad, ka kohe sealsamas. Lisaks ju sel suvel ka oma mullibassein, millele tekib pidevalt järjekord, sest kõik lapsed tahavad oma sõpradega seal mõnuleda. Mõnikord harva õnnestub lapsevanematel ka bassein hõivata.

Samal ajal mõnules Kaari pere Vergis oma paadi peal.

Hästi ilus soe õhtu oli ja Frants kastis end vette. Ja siis ütles, et see pilt tuleb Mummule saata, et ma selle FBsse üles paneksin :) Ma sinna ei pannud, panen siia.

Kui Eestis on selline meri ja päikeseloojang ja õhtune temperatuur 20+, siis polegi mõtet kuhugi kaugele puhkama sõita.

Me ise tegime sel nädalal oma esimese grilli - lambaliha.

Ja käisime esimest korda ujumas. Eile oli meri tormine, aga vesi täpselt mõnus ujumiseks. Ujusime luikedega võidu. See pilt on tehtud nädala keskel, kui Sander end esimest korda vette kastis.

Leidsime mere äärest vetikapalle.

Käime iga päev ratastega sõitmas ja naudime looduse arengut. Leidsime tee äärest ühe uue käpaliste koha.

Ja iirised õitsevad kraavides ja jõe kallastel.

Üks lind oli kellegi hiigelsuure muna ära varastanud, aga ei jaksanud seda vedada, nii et see prantsatas tee serva puruks.

Saaremaa loodus on ikka imeline. Sel aastal on eriti palju õitsemist igal pool ja sellise loodusliku lilleklumbi leidmine juba tavaline.

Ahjaa, tahtsin ju Loviise loomingut ka näidata. Kaari avastas ükspäev, et ta on aknalaual väheke mänginud. Kahju, et see tuli maha pesta, nii äge mälestus oleks loomingulisest lapsepõlvest :) 

Lapikoja terrassi ees on pojengid sel aastal hiigelsuured.

Nii palju ilu on igal pool. Kui inimesed ka ilusamad suudaksid olla, oleks elu nagu paradiisis. Sisemist ilu pean silmas. Aga võib-olla olekski kõik liiga hästi, kui muresid üldse ei oleks.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: