veebr
27

Jaanuari lugemisedMaire Forsel

Mõtlesin, et dokumenteerin siia sel aastal loetud raamatud, et oleks omal ka statistika olemas. Kokku on tänaseks loetud 13 raamatut (4186 lk), nende hulgas ka üks lasteraamat. Jätkuvalt köidavad mind lähiajaloo teemad, lisaks siis ka kirjutamine ja raamatud üleüldiselt, nii et need huvid peegelduvad ka raamatuvalikus. 

Esimene, mille jaanuari alguses läbi sain, oli Ljudmila Ulitskaja "Daniel Stein, tõlkija" Ilona Martsoni tõlkes. Seda raamatut on mõne koha peal väga raske lugeda - see, mida juutidega on läbi aegade tehtud ja eriti see, kuidas natsid juute neljakümnendatel hävitasid, seda on liiga raske mõista. Ja et oli nii palju inimesi, kes neid jubedaid käske täitsid ja hukkamisi ellu viisid. Mis inimestel ometi viga oli?
"Seda, mida Jumal on lahutanud, ärgu inimene enam kokku pangu?" (lk 127)
"Muidugi, ainult sisemiselt vaba inimene saab lubada nii enda üle naermist kui ka teistel enda üle naerda laskmist." (lk 144)
"Võtta enesele vastutus on tähtsam kui täita käsku." (lk 182)
Jne, jne... Allajoonimisi sai siin raamatus ikka üksjagu.


Järgmisena võtsin ette Svetlana Aleksijevitši "Pruugitud aeg: punainimese lõpp", tõlkinud Veronika Einberg. Aleksijevitšist on saamas üks mu lemmikkirjanikke ja ma ei imesta põrmugi, et talle Nobeli kirjanduspreemia anti. Nii ehe ja vahetu on kõik tema kirjapandu. 
Sellest raamatust pärineb ka mõte:  Stalin oli üks, aga täidesaatjaid oli miljoneid . Ja lugedes tõesti jahmatab nii juutide kohtlemine kui ka pimesi Stalini kummardamine. Selles raamatus on kohutavaid kaadreid. 
Hämmastas suur viha kapitalismi vastu, mida väljendavad mitmed siin raamatus sõna saanud. Justkui kapitalism tähendaks vaikimisi raha jumalaks pidamist ja igasuguste vaimsete püüdluste ja väärtuste olematuks tunnistamist.

Järgmisena lugesin Shaun Bythelli "Raamatukaupmehe päevik", tõlkinud Triin Olvet. See raamat oli mul sihikul mitu kuud kuni nüüd lõpuks ostsin ja lugesin. Ma arvan, et see sobib kõigile raamatugurmaanidele lugemiseks. Juba kogu raamatu olustik on selline, kus iga raamatusõber hea meelega hommikust õhtuni viibiks.
Väärtust annab juurde see, et pood on päriselt olemas ja tänagi toimiv - loodan, et Shaun Bythell saab tänu oma kirjutatud raamatutele kliente juurde. Eesti mikroettevõtjatele võiks see raamat olla lohutuseks, et polegi meil siin Eestis nii kehvasti. Arvestades, et tegemist on Šotimaa kõige suurema vanaraamatupoega, on selle käibed ikka imeväikesed. Meie Raamatukoi teeb kordades suuremat käivet. Nii et see on ikka täitsa ime, et neil nii kaua on õnnestunud nina vee peal hoida. Kuuldavasti kirjutab ta sellele raamatule järge, nii et ootan pikisilmi.


Kuna Kaari lapsed olid vahepeal saarel, siis sattus loetud raamatute hulka ka "Tont ja Facebook", Andrus Kivirähk ja Heiki Ernits.
Kivirähk on Kivirähk, ega siin suurt rohkem ütelda polegi :)
Oli siiski paar asja, mis silma jäid. Leheküljel nr 71 räägitakse ema hõbedastest kingadest, aga selle peatüki kahel pildil on ema kingad joonistatud erkpunased, mitte hõbedased. Mul oli seda isegi lohutav näha, sest tean omast käest, kui tähelepanelik peab olema, et jutt ja pildid raamatus detailideni kokku klapiksid. Üsna lihtne on mõni väike apsakas sisse jätta. Aga muidu tore raamat.

Jaanuari lõppu jäi veel Kjell Bohlundi "Tundmatu Astrid Lindgren. Aastad kirjastuses." Tõlkinud on selle Kaja Sakk. Kajaga me vanasti suhtlesime, sest 90ndatel oli Eestis suhteliselt vähe rootsi keele oskajaid, nii et sattusime ikka siin-seal kursustel või üritustel kokku. Käisime 1993. aastal isegi koos Rootsis Tjörni saarel ühel pikemal rootsi keele õpetajate kursusel, minu autoga. Mäletan, et Kaja ütles, et ma olevat autoinimene :) See tuli vist sellest, et olin roolis järjest 650 kilomeetrit. Tookord tundus see sõit tõesti pikk, aga nüüd, kui lapse juurde Rootsi tuleb sõita tuhat kilomeetrit, siis iga kord mõtlen, et 650 km visata oleks kökimöki. 
Aga Lindgreni raamatust. Ma ei tea, miks, aga seda raamatut oli alguses natuke raske lugeda. Pidevalt oli tunne, et takerdun oma mõtetega kuhugi lausete vahele ja pean uuesti lugema. Võimalik, et see tuli sellest, et siin on niivõrd palju fakte, kohanimesid ja aastaarve, nii et vahepeal loed seda nagu statistikat. Aga huvitav oli lugeda igal juhul ja arvan, et see on huvitav kõigile, keda köidab kirjutamine või kes töötavad kirjastuses.

Kuu lõppu jäi üks raamat veel - Ljudmila Ulitskaja "Sonjake. Lõbus matus", tõlkinud jällegi Ilona Martson.
Selle raamatuga tegin veidi sohki, sest raamatu teise looga ei saanud hästi vedama - lugesin üle rea ja otsustasin lõpuks selle mõneks teiseks korraks jätta. Sonjake meeldis aga väga. Eriti köitis viis, kuidas Sonjakese kirge raamatute vastu oli kirjeldatud. Raamatute teema on mul üldse viimase aja suur teema, sellepärast kipub ka raamatuvalik olema selline, kus palju raamatutest räägitakse.

Ja ongi jaanuaris kõik. Otsustasin aasta alguses, et luban endale raamatuid osta kuni saja euro eest kuus, aga natuke kipub see number ikka lõhki minema. Kodus on virnade viisi lugemata asju, nii et peaksin ennast sundima vahepeal ka mõne raamatu kodusest riiulist võtma, aga siis ilmub jälle midagi põnevat ja nii ta läheb. Raamatukogus käia mulle ei meeldi, sest mulle ei meeldi tähtaegade pressing. Liiatigi, et headele uutele asjadele on nagunii seal pidevalt järjekord. Ostan parem ise ja jagan pärast neid ka oma lastega - praegu ongi osa raamatuid juba Rootsis ja osa Tallinnas. Nii on kulutatud raha veelgi rohkem asja ette läinud :)




Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: