sept
24

JokkmokkMaire Forsel

Otsustasime tütrega nädalavahetuseks aja maha võtta ja sõita mökki, ilma laste ja koerteta. Aga et mökki asub Jokkmokist vaid 60 km kaugusel, siis võtsime üle pika aja ette reisi teisele poole polaarjoont. Tegime ikka pildi ka, et oleks dokumenteeritud :)

Reisisiht oli saami kultuuri muuseum Jokkmokis, kus olin esimest korda käinud aastal 1993. Nimelt toimus tookord, 29 aastat tagasi, Jokkmokis Rootsi esimene filmifestival, kuhu olid Eestist kutsutud ka operaator Toomas Massov ja režissöör Enn Säde ja mina olin neile tõlgiks kaasas. Sõitsime tookord põhja Inlandsbanaga - see on selline vanaaegne rong, kus istusime lausa tigudiivanitel ja valjuhääldis rääkis giid. Täna sõitsime sellest raudteest ka paar korda mööda - kummaline mõelda, et sõitsime tookord mööda ka Kåbdalise rongijaamast - kohast, kus lähedal on täna meie laste mökki ja kus tänagi ööbin. Poleks iial arvanud, et mul kunagi pea 30 aastat hiljem selle kandiga nii lähedane side on. Valisime täna sellise marsruudi, et saaks üle jõe (Luleälv) praamiga sõita. Olime praamil ainuke auto ja sõit võttis vaid mõne minuti. Piletit ostma ei pea, sõit on kõigile tasuta. Pilt tehtud autost, kui olime praami ootel.

Raili tahtis mulle näidata üht talu, kus on talurestoran ja kus saab käia ise mõistliku raha eest endale aiasaadusi korjamas. Täna olid nad kahjuks suletud, aga tegin sellest põllulapist pildi.

See tunnel, mis eemalt paistab, on toodud Luleåst ja selle nad teevad kasvuhooneks. Panen restoranihoonest ka pildi.

Sõitsime läbi ka Bodenist, kus on sõjaväeosa ja kuhu praegu on palju ukrainlasi majutatud. Sügis saabub kuidagi väga ebaühtlaselt, nii et näiteks Bodenis oli kaskede alleel ühel pool kollased ja teisel pool rohelised kased.

Mida rohkem põhjapoole, seda kollasemaks loodus muutus kuni lõpuks nägime lausa raagus kaskesid. Tegime ühe pildistamispeatuse.

Huvitav on vaadata, kui mustad kivid on veekogude ääres. Ime pole muidugi, siin üleval on ju suured rauamaagi kaevandused. Sellist musta kiviklibu Eestis kusagil ei näe, nagu keegi oleks veepiiril lõket teinud ja söed vedelema jätnud.

Puud on siin põhjas väga peenikesed, aga puit seepärast ka kvaliteetsem, et kõik kasvab väga aeglaselt. Alguses oli tee ääres veel veidi värviline, lõpuks ainult kollane.

Kaski on siin põhjas erinevaid sorte, nii et isegi muuseumis olid need välja pandud. Minu pilt vaid kolmest, tegelikult oli neid rohkem.

Muuseumisse sisenedes oli kohe vana tuttav tunne - ainuke erinevus, et aastal 1993 oli siin fuajees 2 jurtat, nüüd vaid üks.

Tegin seest ka ühe pildi.

29 aastaga on muuseum kõvasti suurenenud ja täienenud ja tänagi sattusime just sel ajal, kui avati üks uus osakond - nimelt saami rahvariietele. Rahvast oli päris palju ja arvasime alguses, et mingid turistid, aga siis selgus, et hoopis avamine. Muide, saami lapsed tunneb ära selle järgi, et neil on mütsidel sellised punased hiigeltutid.

Muuseumi kohvik oli kinni, aga avamise puhul pakuti tasuta kohvi ja meil oli just hull kohviisu, nii et nautisime seda täiega. 
Muuseumis on eksponeeritud nii floora kui fauna. Isegi üks orhideeline oli seal suurel fotol, aga sellest ei märganud pilti teha. Seevastu on seal igasugu loomatopiseid, üks hirmsam kui teine :)

Lae alt leidsin hiigelsääse. Kui siin põhjas üldse midagi negatiivset on, siis need on sääsed, kellest suvel pole pääsu ja kes on hiigelsuured ja jube tüütud.

Loomade nahad olid koos liigikirjeldusega seinal eksponeeritud.

Ja erinevate käpajälgedega sai ka tutvuda. Karu omad olid väga hirmsad.

Ühel seinal olid põhjapõdra sarved, mis on nii väärtuslikud, et neid lausa varastatakse. Kui siia sõitsime, siis nägime kraavis üht allaaetud põhjapõtra, kellel olid sarved ära varastatud.

Ühel seinal olid rähnid ja kui nende all nöörist tõmmata, siis sai seinal olevale küsimusele vastuse.

Muidugi on muuseumis ka palju käsitööd. Saamidel on värvilised vööd/paelad väga olulised, neid kasutatakse igal võimalikul juhul, nii jalanõude kui riiete sidumiseks

Ma olin täna enda mäletamist mööda Jokkmokis kolmandat korda ja kui ma miskine üle 10 aasta tagasi siin olin, siis lootsin leida käsitööpoe, kust saaks saami käsitööd osta. Eriti huvitasid mind värvilise tikandiga/paeltega jakid/pontšod, aga ma ei leidnud neid kusagilt ja olin väga pettunud. Täna tean, et neid ei ole, sest saamid ei taha neid mittesaamidele müüa. Nad hoiavad oma kultuuri väga kiivalt, nii et ma isegi imestan, et on üks firma, kust saab osta näbbskor'e ehk siis neid püstise ninaga saapaid/susse. Mul on endal sellised sussid juba aastaid, hetkel vist kolmas paar. Panen ühe pildi neist jalanõudest, siin on näha, milliseid taldu vanasti tehti. 

Muuseumis on ka suveniiripood, aga isegi saami kotte pole seal saada. See pilt on muuseumi eksponaatidest.

Ega see elu siin põhjas pole saamidel kerge olnud, üle poole aasta külm ja pime.

Kui muuseumisse siseneda, siis on piki koridori eksponeeritud erinevad sajandid - kuidas inimesed nägid välja ja millega tegelesid.

Kui siin põhjas elavatelt rootslastelt küsida, mida nad saamidest arvavad, siis ega nad neist ausalt öeldes suurt lugu ei pea ja põhjus on selles, et väga paljud saamid tahavad elada riigi toetustest ja lausa eeldavad, et riik peab neid ülal pidama. Sellel suhtumisel on muidugi oma ajalugu ja eks riik on ise selles süüdi, sest olid ajad, mil saami kultuuri aktiivselt hävitati ja taheti, et neist saaks rootslased. Olen vaadanud Rootsi TVst dokumentaalfilme saamidest - need filmid on tehtud üsna viimastel aastatel ja just selleks, et saamide kultuuri tutvustada, sest täna saadakse aru, kui tähtis on hoida pärimust ja erinevate rahvakildude kultuuri. Ka Jokkmoki muuseumis on sel teemal terve üks saal, kus välja toodud tsitaadid neist mälestustest, kui saame nende kodudest välja kisti ja lõuna poole deporteeriti. 

Hea, et need ajad on tänaseks möödas ja kultuuri hoidmise kohta ütleks, et parem hilja kui mitte kunagi.
Loodus on siin põhjas muidugi imeline. Vaata kui ilus lumekakk.

Õudselt naljakas lind on Brushane (Calidris pugnax), ma ei teagi, kes ta eesti keeles on. Sellise uhke väljanägemisega ja natuke koomiline. Fotol see puhvis tegelane :)

Pärast muuseumi tahtsin näha seda vana kino, kus kunagi filmifestivalil käisin ja leidsimegi selle üles. Bio Norden. 

Selles kinos oli mul aastal 1993 üks väga kummaline juhtumine. Nimelt oli film just alanud ja mina alustanud tõlkimist, kui tundsin kõhus nii tugevat valusööstu, et polnud suuteline enam tõlkima ja jooksin WCsse. Mäletan, et olin WC põrandal pikali kuni valu kadus ja läksin siis saali tagasi. Kui Eestisse jõudsin, sain teada, et mu kaksikõde oli just samal hetkel sattunud ootamatult operatsioonilauale. Tean täpselt, et see oli samal ajal, kui minul valud, sest mäletasin filmi algusaega ja kellaaeg langes täpselt kokku selle ajaga kui õel operatsioon oli. Ma olin lugenud ühemunarakukaksikutest, kellel sarnaseid kogemusi - näiteks üks juhtum baleriiniga, kellel keset etendust valu kõhtu lõi kui ta kaksikõde opil oli, nii et ma ei oska seda ootamatut valu mitte millegi muuga seletada, kui ei ühemunakaksikutel peab olema mingi side. See valu, mis mul filmi ajal tekkis, oli kohutav, aga kadus sama kiirelt kui tekkis ja olin sama terve edasi kui ennegi. Selline asi meenus täna seal vana kinomaja ees.
Tundsin ära ka kinomaja kõrval oleva hoone - selle ees on mul tehtud üks pilt 29 aastat tagasi.

Nüüd jõudsime mökkisse ja viskame lihtsalt jalad seinale. Pilt sellest, kui Raili õhtusööki valmistas ja mina niisama diivanil lebotasin.

Väljas juba pimeneb. Vaatasin mökki uksest välja ja mida ma näen? Lund! See valge laik, mis eemalt paistab, on lumi, ja mitte selle aasta oma, vaid eelmise :)

Homme sõidame Södra Sunderbysse tagasi ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis jõuan järgmisel nädalal Eestisse.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: