dets
25

Jõululaupäev 2019Maire Forsel

Täna, kui paljudes peredes on aasta suurim sagimine, lapsed on jõuluvana ootusest elevil ja maja on jõululõhnu täis, istun mina rahulikult oma kirjutuslaua taga ja ei tee mitte midagi. Mees sehkendab köögis jõulupraega ja mul polegi nagu midagi eriti teha. Peale lugemise ja kirjutamise. Kuigi kirjutamine ei taha eriti edeneda. Ma olin otsustanud, et kirjutan pühade ajal oma järgmist raamatut, aga üha enam hakkab mulle tunduma, et selle raamatu kirjutamine ei olegi väga lihtne. Idee on iseenesest hea, aga minu sees on segadus, kuidas seda kõike kokku panna ja kirjutada nii, et oleks huvitav lugeda ka neil, kes mind ei tunne. Nii ma siis lasengi päevadel mööda libiseda, ilma et kirjutaks ja see tekitab minus süütundeid. Sest ma lubasin ju. Lubasin, et märtsi alguseks on järgmine raamat valmis. Miks ma pean endale selliseid kohustusi üldse võtma? Võib-olla mõtlesin, et kui olen uue raamatu lubaduse valju häälega välja käinud, siis see mobiliseerib mind ja paneb kiiremini seda kirjutama. Nüüd tunnen pigem, et see iseendale võetud kohustus tekitab mõttetut stressi ja seda täiesti tühja koha pealt. Kuus peatükki on tegelikult kirjutatud, aga ma ei tea praegu, kuidas edasi.

Nii ma siis lasengi päevadel lihtsalt minna. Kuuendaks jaanuariks on mul ühe grupi kodutööde tähtaeg ja sealt edasi ei ole mul enam aega teha muud, kui tegelda kooliasjadega. Nii et see 6. jaanuar kummitab kuklas – kui sinnani jäänud vabu päevi kirjutamiseks ei kasuta, siis on selge, et märtsi alguseks see raamat ei ilmu.

Näh, mul polnud tegelikult mingit plaani siia oma muresid kurtma tulla. Mõtlesin, et niisama kirjutan midagi ja soovin häid pühi. Aga ju siis tahtis see mure välja rääkimist. Loen praegu Stephen Hawkingi raamatut „Lühikesed vastused suurtele küsimustele” ja leidsin sealt ühe mõtte, mida tahaks kohe mäletada igal elu hetkel. Stephen Hawking ütleb:
„Pärast seda, kui mu ootused olid nullini kahanenud, sai igast päevast otsekui preemia ja ma õppisin hindama kõike seda, mis mul on. Kuniks on elu, on ka lootust.”

See oli siis, kui ta sai teada, et tal on ravimatu ALS – pärast esmast masendust ja lootusetust mingil hetkel tema haiguse kiire kulg peatus ja tal tekkis lootus, et äkki ta ei suregi väga varsti ära. Siis sai ta aru, et kuniks on elu, on ka lootust.

Sellele mõeldes hakkab lausa piinlik iga tühja-tähja pärast muretseda. Alati on keegi, kellel on veel raskem kui meil. Alati on keegi, kes on haigem, vaesem, õnnetum... Seepärast tuleks olla tänulik iga hetke eest, mil kõik on hästi. Ja tuleks elada, ilma et kannaks endas ootusi iseenda või kellegi teise suhtes. Kuni me nõuame midagi iseendalt ja teistelt, senikaua on raske tunda end täiesti vaba ja õnnelikuna. Kui ei ole ootusi, siis pole ju ka pettumusi. Kui ei ole ootusi, jäävad paljud ebaõnnestumised olemata. Ja kui ei ole ootusi, jäävad paljud suhted vussi keeramata. Kummaline, et me nii sageli selle unustame.

Täna tahaks olla lihtsalt tänulik. Kõige eest, mis hetkel on hästi. Sest hästi on ju ometigi nii palju asju.

Olge te kõik hoitud!


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: