juuli
14

Juulikuu pilteMaire Forsel

Juuli on kontsertide ja lastega suhtlemise aeg. Kohe juuli alguses käisime Haapsalus LP kontserdil. Öömaja õnnestus seekord saada Dietrichis, mis on meie kõige suurem lemmik Haapsalus. Kui pilte vaatad, siis saad aru, miks.

Seekord saime köögiga elamise, eelmisel suvel olime kõrvaltoas. Hästi mõnusad tingimused ja eriti meeldib mulle nende võtmesüsteem ja parkimine - paar päeva enne saadetakse meilile võtmekapi kood ja parkimiskoha number. Maja seinal on võtmekapp ja sealt saab siis õiget koodi sisestades toavõtme. Ja igal toal on väikeses siseõues oma nummerdatud parkimiskoht. Oleme nüüd ööbinud seal kahes alumise korruse korteris, ülemistes pole veel käinud, aga tubade stiil on seal hästi nunnu, täpselt minu maitse. Ja voodid on mugavad. Alumistesse korteritesse kostab hommikul tuttavlik lihakloppimine samas majas asuva restorani köögist, aga meie jaoks see pigem juba vana tuttav heli Haapsalu hommikutest.
Hommikul ei suutnud me vastu panna Müürivahe pagari saiakestele, nii et Sander käis neid hommikul ostmas. See kohvik on põhimõtteliselt nurga taga kõrvalmajas, nii et vaid paar sammu astuda.
Ega see saiasöömine pole mingi kasulik tegevus, selge see, aga me otsustasime elu nautida. 
Päeval käisime ka Dietrichis lõunat söömas.
Toidu nime ei mäleta, aga jube hea oli - nagu alati. 

Leisis on seiklusrajale ja jalgpalliväljakule lisaks nüüd ka välijõusaal ja laste mänguväljak. Puhkajate jaoks lähevad tingimused aina paremaks.

Välijõusaal, mis rajati Kristjan Rahu raha eest. 
Kui oma nupud kaasa võtta, saab malet või kabet mängida.

Pinksilaud on ka ja lõpuks ometi sain seal mängida. Sander ei viitsi, aga nüüd kui lapsed siin olid, käisime seal lustimas.
Korralik laste mänguväljak on ka kohe sealsamas kõrval. Rajati see vist sellepärast, et siin avati üks lasteaiarühm, aga kui lasteaialapsed pole väljas, siis tohivad ka teised siin mängida.

Enne laste tulekut värvisime elutoa põranda ära. Lõpuks ometi. Tänaseks on maja renoveerimisest möödas 7 aastat ja see oli esimene asi, mis vajas värskendamist. 
Kui mööbel uuesti sisse sai, siis vaatasin, et liiga palju on lagedat põrandat. Tumepunast vaipa kusagilt ei leidnud ja otsustasin siia hoopis padjad õmmelda lösutamiseks. Viskasime tugitooli välja, sellepärast jäi vaba põrandapinda rohkem kui enne.
Kõik mugulad Mummu juures. Mängivad Lotte lauamängu. 

Muide, meil on nüüd kass. Ma pole kunagi olnud nn kassiinimene ja mul pole kunagi varem kassi olnud, isegi lapsepõlves mitte. Aga veebruaris, kui väljas olid veel korralikult külmad ilmad, ilmus meie õue üks must kass ja ära enam ei läinud. Ööbis kaks ööd meie terrassil ja siis hakkas meil tast kahju ja lasime tuppa. Panime FBsse pildi välja ka ja otsisime omanikku, aga keegi ei reageerinud. Lõpuks otsustasime, et mis seal ikka, võtame omale. Koer suri meil eelmise aasta augustis ja olime otsustanud, et ei võta mõnda aega ühtegi looma, aga nüüd läks nagu läks. Ja kassiga on ju palju lihtsam ka - kui suvel paariks päevaks kodust ära läheme, siis saab ta lihtsalt õue jätta. Ta on nagunii kõik ööd praegu õues, alles millalgi varahommikul laseme tuppa. 
Selline Miisu. Armastab magada üleval laste naris ja ajab sinna hullumoodi karvu. Aga muidu hästi hea iseloomuga kass ja ma olen isegi hakanud mõtlema, et võiks teine veel olla, siis neil oleks lõbusam.
Tegelikult meil on siin mõned kassid veel, aga need pole meie omad. Naabri kass tõi meie kuuri pojad, kolm tükki. Ühe said naabrid kätte ja andsid uude koju, aga kaks elavad siiani meie kuuris ja on üsna inimpelglikud. Frants on hull loomasõber, nii et ta otsustas neid inimestega harjutama hakata ja käis iga päev seal kuuri ukse taga kannatlikult passimas. Panen siia sellest ühe videojupi:
//media.voog.com/0000/0042/3982/files/video-1562829591.mp4
Lapsed said seekord kõik terve nädala koos olla. Mõned avastasid, et elutoa diivani seljataguselt on eriti lõbus alla hüpata ja harrastasid seda sporti siin peaaegu iga päev. 
Loviise ja Eddi

Frants nuias iga päev, et temal on vaja minna lapikotta patja tegema, aga ma südamest ei viitsinud temaga sinna minna, nii et lõpuks ei jäänud Kaaril muud üle kui läks ise. Frants joonistas ise padjakavandi ja emme siis õmbles talle padja. Sellise poisteka otse loomulikult:

Peaaegu iga päev käisid lapsed seiklusrajal möllamas:

Seal on mitu asja juurde ehitatud ja isegi trossiga sõitu saab teha juba kolmes kohas - kaks suurtele ja üks väikestele. Ja igasugu erinevaid ronimisradu on ka juures, kõik täiesti tasuta.


Rootsi laste iga-aastane traditsioon on ära viia Mummu ja Sandri terve aasta taara :) Me lihtsalt iial ei viitsi seda ise ära viia ja kogume kõik pudelid-purgid kuuri ja lapsed siis saavad igal suvel omale veidi taskuraha. Me erilised õllejoojad pole ja kuna külalisi siin ka palju ei käi, siis on see pudelite-purkide saak jäänud iga aastaga aina lahjemaks - seekord olid peamiselt veepudelid ja mingid alkovabade jookide purgid.
Miskine 28 eurot nad said selle eest. Saime kuuri jälle palju ruumi.

Ühel õhtul küpsetas Raili porgandikooki:

Nädal läks hirmus kiiresti ja nüüd ongi jälle vaikus majas. Frants ja Loviise läksid seekord bussiga. Viisin nad reede hommikul Orissaare bussijaama, sest siit Leisist mingit otsebussi ei lähe.
Ma ise ei ole vähemalt 30 aastat liinibussiga sõitnud ja täitsa nostalgia tuli peale seal hommikupäikeses bussi oodates. Selline lapsepõlvetunne, kui meid Üllega varahommikul Haapsalu bussi peale saadeti. 
Frants sai ühe mu vana GPSi endale, mille kunagi Rootsist ostsin. Mul on autos nüüd statsionaarne olemas ja pole seda enam vaja. Frants pani selle bussis akna külge ja marsruudi sisse - päris hea lõbustus pika sõidu ajal.

Raili pere sõitis eile siit Haapsallu Ülle juurde ja me nüüd püüame uuesti kohaneda oma rahuliku eluga. Teisipäeval tuleb siia üks grupp Virumaalt - kokku 15 inimest, kes tahavad lapikoda näha. Ma tegelikult teadsin juba mitu kuud tagasi, et suvel ma lapikojas enam ei tööta, aga nad nii väga tahtsid tulla, nii et ma pole nüüd hakanud oma kangaid ja masinaid ja värke veel maha müüma. Lubasin teha neile paaritunnise ettekande käsitööettevõtlusest ja autoriõigustest - see on mul valmis, nii et lisaettevalmistust ei vaja. Aga ma pean seal muidugi koristama ja tahaks kangastele hinnad ka juurde panna. Õudselt ei viitsi sinna sehkendama minna ja täna vist ei lähegi. Pean parem pühapäeva ja puhkan, küll homme jõuab seal sättida.

Tellisin omale Rootsist Fredrik Backmani raamatuid, kuna ma pole neist veel ühtegi lugenud. Neid on eesti keelde ka tõlgitud, aga ma otsustasin lugeda originaalkeeles. Raili ütles, millises järjekorras peaks neid lugema, nii et niimoodi ma nüüd alustasin - kõigepealt "Björnstad", siis "Vi mot er" ja lõpuks "Britt-Marie was here". Selle viimase tellisin Rahva Raamatust, sest tahtsin midagi inglise keeles lugeda, sest hädasti on vaja keelt turgutada. Mul on vaja igal kuul istuda vähemalt ühel mitmetunnisel koosolekul, kus töökeeleks on inglise keel ja mind jubedalt häirib, kui midagi öelda tahan ja mõni sõna meelde ei tule. Seda olukorda saab lugemisega parandada.
Kaks vasakpoolset rootsikeelsed, Björnstadiga juba alustasin.

Tegelikult tõi Raili mulle veel kaks raamatut:
See parempoolne on Jonas Jonassoni "Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus". Ma olen filmi tegelikult näinud sellest, nii et selle lugemisega ma ei kiirusta. Teine on Stina Jacksoni "Silvervägen" - sellest autorist ei tea ma midagi, pole temalt varem midagi lugenud. Tegemist on põnevikuga ja selliseid ma pole ammu lugenud. Eks näis, kas võtan selle ka suvelugemiseks või jääb kuhugi tulevikku. Ma hakkasin tegelikult Ilmar Raamoti mälestusi lugema, kuna just tema ema Mari Raamoti raamatu läbi sain, aga tundsin, et tahaks vahepeal midagi kergemat - need mälestused on põnevad lugeda, aga Raamoti raamat on hullult paks, üle 700 lehekülje, nii et ma tundsin, et teeks sellega vahepeal pausi.

Nonii, pool juulit on kirjas. Nii pikka postitust pole vist varem teinudki. Järgmisel nädalal pean oma lasteraamatu ära lõpetama, et Hege saaks joonistama hakata. Lugesin selle Frantsule ette ja tundub, et sobis. Igal juhul raamatu algusepoole ta naeris valju häälega ja ühel hommikul ütles, et oli unes näinud, kuidas ta teeb üht asja, mis seal raamatus kirjas. Järelikult mõjus, mis ongi ju eesmärk :) Probleem mul selles, et tean küll, kuidas seda raamatut lõpetada, aga pole suutnud välja mõelda, kuidas seda nii teha, et lastel tore lugeda oleks. Kolmapäeval saan ilmselt uuesti süveneda, enne ei jõua kuidagi. 
Nonii, ma nüüd rohkem teie aega ei varasta, niigi sai juba pikk jutt :)

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: