Esimene suvekuu hakkab läbi saama, ikka veel lugedes ja kirjutades. Kuna mul on lasteraamatu kirjutamine käsil, siis on raamatute valik olnud sellest lähtuv. Eelmisel kuul lugesin läbi mitu lasteraamatut, sel kuul võtsin ette kirjanikud – lihtsalt et veel kord süveneda mõne tuntud lastekirjaniku fenomeni. Tegelikult isegi mitte mõne, vaid ennekõike Astrid Lindgreni ja siis natuke ka Tove Janssoni loomingusse oli mul plaanis lähemalt sisse piiluda.

Nii algas juunikuu sellega, et hakkasin uuesti lugema Astrid Lindgreni elulooraamatut „Päev nagu elu”. Mul oli see aasta varem juba läbi loetud ja vahepeal olen kaks korda ka temast filmi vaadanud, aga ikkagi tuli tahtmine seda uuesti lugeda. Oli sama huvitav nagu esimesel korral. Ja tõesti – kui vaid suudaks läbi elu iga päeva võtta nagu see oleks meil ainuke, siis oskaks iga hetke ilmselt tunduvalt rohkem väärtustada. Ma olen üldiselt igasuguste toimetulekuraamatute fänn ja Astrid Lindgreni elulugu on tõesti kui üks suur toimetulek eluraskustega, eriti elu esimene pool.

Mingil ajal juuni esimeses pooles meenus mulle, et mul pole ikka veel Tove Janssoni Suveraamatut. Olin seda juba aasta-paar varem otsinud, isegi Facebookis kuulutanud, et soovin seda osta, aga ikka ei õnnestunud seda kusagilt saada. Nüüd meenus mulle ja panin kohe Raamatukois otsingusse ja minu suureks üllatuseks oli see seal olemas. Vormistasin kiirelt tellimuse ära, ise hirmul, et äkki keegi jõuab ette ja jään jälle ilma. Ja kui siis raamat tellitud oli, siis avastasin, et see on uus trükk ja igal pool raamatupoodides müügil :) Nii et saingi siis Raamatukoist uue, mitte kasutatud eksemplari. Ja lugesin selle kohe ka ühe jutiga läbi. Ning sain jälle kinnitust asjaolule, et kui midagi väga oodanud oled, siis ei pruugi enam sellist elamust saada nagu loodetud. Ma kujutasin ette, et see on hästi helge raamat, mille lugemine tekitab mõnusa tunde. Selle asemel tundsin pigem, et raamat on üsna nukker ja üldse mitte selline suverõõmu ja mõnusat vaibi täis nagu olin oodanud. Tegemist on siiski klassikaga, nii et minu muljed olid lahjemad vaid sellepärast, et olin oma ootused liiga üles kruvinud. Usun, et kui sellesse täiesti ilma ootusteta suhtuda, siis on palju mõnusam lugemine.

Teine raamat, mida olin juba mitu aastat otsinud, on Käbi Laretei „Kuhu kadus kõik see armastus?”. Olin seda mitmel korral raamatupoodidest küsinud, aga kuna see ilmus mitu aastat tagasi, siis oli see muidugi igal pool läbi müüdud. Nüüd aga leidsin selle Raamatukoist ja tellisin kohe ära. Hea lihtne lugemine ja huvitav sissevaade kõrgtasemel loominguga tegelevate inimeste igapäevaellu. Teksti on raamatus üsna hõredalt, nii et ühe päevaga sai see raamat loetud.

Kuna olin juba Laretei lainel, siis tahtsin lugeda ka mõnda teist tema raamatut. Sõber Tiiu Aro oli just rääkinud, et Laretei varasemad raamatud on huvitavamad, nii et otsustasin mõne endale hankida. Raamatukois enam midagi ei olnud, aga raamatuvahetusest õnnestus tellida tema „Peotäis mulda, lapike maad”. See oli minu esimene tellimus raamatuvahetusest ja olin natuke põnevil, kuidas see asi seal toimib. Ma pole ise sinna raamatuid välja pannud, aga neil oli just kampaania, mille raames oli võimalik endale punkte osta (3 eurot/punkt) ja ostsin omale neid 9 euro eest. Nii et sain selle raamatu kolme euro ja postikulu eest, kokku veidi üle viie euro. Väga mõistlik on niimoodi vanu raamatuid osta, hoiab kõvasti kokku. Raamatu saatja oli pakki lisanud ühe pisikese šokolaadi, nii et seegi oli tore üllatus. Olin ühe teise raamatu ka sealt tellinud, aga kuna müüja polnud mitu päeva sellele reageerinud, siis tühistasin tellimuse ja sain oma punktid tagasi. Hoian neid nüüd selleks, kui tuleb mingi konkreetne raamatusoov. Hetkel nii pikk nimekiri siin lugemist ootamas, et nagunii ei jõua kohe lugeda.

Aga see „Peotäis mulda, lapike maad” oli tõesti mõnus lugemine. Mind üldse viimasel ajal väga köidavad eestlaste elulood ja Käbi Laretei elu on kui üks väike pildike meie ajaloost. Väga meeldis see raamat. Muide, avastasin, et raamatuvahetuses on minu raamatut „Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!” juba ühe korra vahetatud ja selle raamatu ootel on veel seitse inimest. Nii et raamatu järelturg juba toimib :)

Jaanipäeva paiku lugesin keeleteadlase Lena Törnqvisti raamatut „Kasutad tavalisi sõnu...”, mis räägib Astrid Lindgreni raamatutes kasutatud keelest. Seda raamatut oleksin pidanud lugema rootsi keeles, aga ma ei mallanud oodata, kuni selle endale hangitud saan. Raamatukois oli see olemas ja ma muidugi kohe tellisin ära. Raamat on Tiina Mullamaa tõlgitud, nii et teadsin loota kvaliteetset tõlget. Ja kui raamat läbi oli, siis avastasin, et toimetanud oli selle Aidi Vallik. Tänapäeval on üsna haruldane, kui raamatutes mingeid kirjavigu ei leia ja selles raamatus jõudsin märgata vist ainult ühte apsakat. Ilmselt nii tõlgi kui ka Aidi kvaliteetne töö ja mõtlesin, et peaksin ehk mõne oma tulevase raamatu toimetamisel Aidiga koostööd tegema. See raamat on siiski üsna spetsiifiline ja sobib lugeda neil, keda huvitab keel ja kirjandus just sellest aspektist, et kuidas see tekib ja kujuneb.

Ühe raamatu jõudsin veel juunis lugeda – Mari Raamoti „Mälestused I – II”. Seda soovitas mulle juba rohkem kui aasta tagasi kirjanik Imbi Paju ja olin selle omale kohe ka hankinud, aga millegipärast lugemine viibis. Nüüd võtsin selle ette ja pean ausalt tunnistama, et olen üsna vapustatud – sellest elust, mis eestlastel 100 aastat tagasi oli. Kui mina koolis käisin, siis Eesti ajalugu teatavasti objektiivselt ei õpetatud, nii et see Raamoti raamat on mulle kui tagantjärele koolitus oma riigi ajaloost. Väga-väga huvitav. Seda peaksid lugema kõik need, kes täna kurdavad, et palk on väike ja Eestis on elu kehv. Sest ausalt – kui tänapäeva eluga rahul ei ole, siis peab küll olema väga väheteadlik sellest, millist elu meie esivanemad elanud on. Juba austusest selle vastu, mida Mari Raamot ja tema kaasaegsed Eesti vabastamiseks tegid, peaks olema lihtsalt tänulik kõige selle eest, kuhu me tänaseks oma riigiga oleme jõudnud.

Järge ootab Mari Raamoti poja Ilmar Raamoti „Mälestused”. See on igavesti paks raamat, aga sobiv kohe nüüd järgmisena lugeda, kui juba selle perekonna lainel olen. President Kersti Kaljulaid kunagi soovitas kõigil eestlastel seda lugeda, nii et tuleb see ikka kohe ette võtta.

Juulis mul enam nii palju aega lugeda ei ole, sest lapsed on külla tulemas ja siis vaja end neile pühendada. Ja endal on mul valmimas üks lasteraamat – lubasin Hegele, et saadan talle käsikirja joonistamiseks kohe kui tantsupidu lõppenud. Selles minu lasteraamatus ei tule pikka juttu, aga usun, et kõik oluline saab ära öeldud. Hege piltidele peame rohkem rõhku panema, nii et püüan talle pildistsenaariumid ette kirjutada, et tal lihtsam oleks.

Nii ma siis praegu elan – ikka lugedes ja kirjutades :)