apr
03

KaastundeväsimusMaire Forsel

Ma kirjutasin siia blogisse viimati 9. veebruaril. Olin selles postituses pahane nende inimeste peale, kes kritiseerivad koroonapiiranguid ja riiki ja lõpetasin oma postituse järgmiste sõnadega: "Me elame kiirelt muutuvas ajastus ja me ei tea, milliseid katsumusi saatus veel meile ette lükkab. Täna on viirus, aga võib-olla see polegi veel kõige hullem, mis juhtuda saab. Palju hullem on sõda ja just praegu on oluline NATO ja Euroopa Liidu ühtsus. Ma tean, kui palju valitsus ja peaminister praegu selle teemaga tegelevad, meie eest teiste riikidega läbi rääkides seisavad ja ma usaldan neid. Mul on hea meel, et meie peaministril on nii palju isiklikke kontakte kõige kõrgemal tasandil ja et tema sõna maailmas loeb. Tänased rahulolematud ei näe seda, ei saa sellest aru ja oma lõputute protestidega nõrgestavad riigi julgeolekut. Need inimesed pole sõda näinud ja vaadates, mis kollaseid tähekesi nad oma rinda riputavad, siis ei tunne nad ilmselgelt ka piisavalt ajalugu. Just selliste inimeste abil ja toetusel on maailmas eelmisel sajandil juhtunud hirmsaid asju. Ärge aidake sellele kaasa. Osake näha kõike seda head, mis meil täna vabas Eestis on, sest vabadus ei ole lörtsimiseks ja ta pole ka midagi enesestmõistetavat."

Läks vaid kaks nädalat ja siis see juhtuski - algas sõda. Ma olin esimestel nädalatel nagu halvatud ja istusin hommikust õhtuni ekraanide ees ahmides endasse ETV, BBC ja CNNi uudiseid, internetiportaalidest rääkimata. Võimatu oli midagi muud teha, sest selleks, et vähegi tervet mõistust säilitada, oli vaja olla pidevalt toimuvaga kursis. Umbes kolmandal või neljandal nädalal olin siiski suuteline ka muud tegema, kasvõi raamatut lugema, et vahepeal mõtteid eemale saada. Aga nagu mu õdegi ütles, siis kogu aeg on tunne, et ma ei tee piisavalt, et väga oleks vaja midagi veel ära teha ukrainlaste aitamiseks. Kõige lihtsam on muidugi annetada, aga kaua sa ikka annetad, lõpuks tuleb ju endalgi piir ette ja enda finantsilist tulevikku ohtu seada pole ka mõtet. Raha teema on üldse huvitav, sest niipea kui sõda algas, kadus mul täiesti huvi investeerimise vastu. See on isegi imelik, sest raha kasvatamine aitaks ju veel rohkem teisi aidata, aga kuidagi selline tunne oli, et rahal pole enam mitte mingisugust tähtsust. Investorite hulgas on palju räägitud, et inimene peab aru saama, millal on talle piisav ja just see piisavuse piir tuli mul koos sõjaga ette. Et kõik eluks vajaminev on ju olemas ja mis sest rahast ikka rohkem kokku kraapida. Väga selgelt tõusid pinnale lihtsalt esmavajadused - et oleks piisavalt ravimeid, toitu, kütust ja muud sellist. Palusin oma onkoloogil ja perearstil uued retseptid välja kirjutada ja ostsin kõik korraga välja, et oleks mitme kuu varu kodus olemas. Ka toitu oleme varunud, aga seda jälgisime juba varemgi, et oleks mingi korralik kriisivaru. Ma ei mõista neid inimesi, kes naeravad nende üle, kes kriisivarusid soetanud. Olen näinud mitut intervjuud, kus tänavaküsitluses keegi ütleb, et ei kavatse lolliks minna ja milleks selline paanika. Aga just paanika see ei ole, kui sul kriisivarud on - see on hoopis ratsionaalne mõtlemine ja ettenägelikkus. Imelik, et inimesed näevad uudistest, kuidas kriisi tekkides poed hoobilt kaubast tühjaks ostetakse, aga ikka arvavad, et küll jõuab. Kui kõigil oleks kriisivarud, siis oleks poodidel võimalik uued kaubad juba nüüd asemele tellida otsasaanud kaupade (näiteks soola) asemele ja kui kriis hakkab, ei jää poed kohe kaubast tühjaks. Kusjuures ega see kriisivaru siis niisama ei seisa - kui üks tatra- või makaronipakk saab otsa, siis ostad ju uue asemele. Tuleb lihtsalt kuupäevi jälgida, et vanemad enne eest ära süüa. 

Sel kuul hakkame ilmselt remontima ka oma keldrit ja üle mitme aasta on plaan talvekartulid ja juurikad kohe sügisel keldrisse valmis osta. Esiteks saab odavamalt ja teiseks tekitab see ka piisava turvatunde. 

Aga üldiselt ma olen masenduses ja selle masenduse tekitas üks kohalik ekrelane oma ülinõmeda käitumisega pagulaste suhtes. Vaatamata sellele, et minul oli selles vaidluses kümneid toetajaid ja temal vaid paar inimest, ma tundsin, kuidas see teema pigistab mu lihtsalt täiesti tühjaks. Ma ei suuda mõista inimesi, kellel pole ukrainlaste suhtes südant sees ja kes on nii väiklased ja isekad, et nende arvates poleks vaja põgenikel siia tulla. Et olgu enda maal, neis osades, kus parasjagu ei pommitata. Meil käis kohalikus grupis ikka selline andmine tänaseni, et me lõpuks otsustasime Sandriga, et kustutame kõik enda kommentaarid ära. Lihtsalt see kõik muutus juba täiesti mõttetuks ja adminnid ei sekkunud vaatamata sellele, et üks mees korraldas seal hääletuse selle ekrelase grupist välja viskamiseks - üle 70 inimese oli selle poolt, mis on vägagi arvestatav arv. Aga adminid ei reageerinud ja ilmselgelt ei suutnud ka nemad aru saada, kui põhimõtteline on arutelu kellegi elu ja surma üle. See on teema, kus ei ole pooltoone - kui sa ei ole poolt, siis oled järelikult vastu. Me oleme neid putinistidest keerutajaid näinud juba igal tasandil - selliseid, kes küll räägivad, et sõda on paha-paha, aga otse välja öelda ei julge, et nad ukrainlasi toetavad. Sest nad ei toetagi. Täpselt sama nähtus on ka külakogukonna tasandil - on need, kes valjuhäälselt toetavad ja siis need teised, kes ei saa aru, et me räägime siin praegu päriselt, et kui naised ja lapsed Ukrainast teistesse riikidesse oodatud poleks, siis me mõistame ise nad surma. Täiesti ilma pooltoonideta teema ja ma ei taha näha mitte ühtegi inimest, kes kasvõi poole sõnaga seda sõda õigustab või arvab, et milleks aidata, meil omalgi abi vaja. Huh, ma lähen lausa närvi selle teema peale.

Aga ühesõnaga - et mitte murest lolliks minna, siis hakkasin tegutsema. Meil on siin Kaalis ka mõned põgenikud ja naised seal palusid lõnga, et saaks närvide rahustamiseks kududa. Ma otsisin kodus kõik lõngad välja, mis mul vähegi alles olid ja saatsin neile terve kotitäie. 
Ja siis hakkasin mõtlema, mis mul siin kodus veel on, mida neil võiks vaja minna. Sõmerale tuleb mitusada põgenikku ja sinna sisustatakse praegu laste mängunurka - selle jaoks sain eile mitmeid vahvaid mänguasju. Näiteks selliseid.

Käisin ise järel neil eile Mujastes, kus üks pere tegi kevadkoristust ja äraandmiseks asju välja pakkus. Sain neilt veel laste triikimislaua ja triikraua - mõlemad roosad muidugi :) Ja igasugu muid mänguasju ka. Lisaks üks plastmassist taburet, mida lapsed saavad vannitoas kasutada, et nina kraanikausiservast üle ulataks.
Juba enne olin ise välja pakkunud ühe laste söögitooli ja prill-laua - ka neid taheti Sõmerale.

Pakkusin ühiskasutusse ka beebide turvatooli. Ostsin selle kunagi kui mul oli vaja oma pime sõbranna haiglast beebiga koju tuua ja kuna mina teda tol ajal peamiselt sõidutasin, siis tema jaoks see mul autos oli. Nüüd seisis juba aastaid niisama ja mõtlesin, et lapseootel naisi ja beebisid on juba praegu Saaremaal mitmeid ja kuigi neil autosid pole, siis vabatahtlikud ju ikka aitavad ja sõidutavad ja siis saavad kasutada seda tooli. Viskasin katte pesumasinasse ja tõmbasin märjalt toolile peale, sest polnud enam aega oodata, et see kuivaks. Kõik need asjad viisin eile Kärlale, kust need siis Sõmerale edasi toimetatakse, kui ruumide remont valmis.

Lisaks läksime eile Sandriga kuuri sorteerima, sest teadsime, et seal on mitu kasti toidunõusid, mille saame ära anda. Pesime need kõik nõudepesumasinas läbi ja täna panin pildid Saaremaa ukrainlaste gruppi välja. Pottide soovijaid tuli hetkega rohkem kui mul anda oli, sest mul oli pakkuda vaid kaks väikest potti ja üks kastrul.

Lisaks pakkusin erinevaid taldrikuid ja neist ka juba enamus broneeritud. Ainuke, mis praegu veel alles, on kohviserviis - sellest on ära lubatud vaid 4 tassi ja 4 alustaldrikut, kõik muu on alles.

Üks Ukraina naine, kes on Kuressaares hotellis, soovis ühte potti ja vaid nelja taldrikut. Kui küsisin, kas tal tõesti rohkem vaja ei lähe, siis ta vastas, et ta ei taha rohkem võtta, et las jääb teistele ka midagi. Mul tuli klomp kurku selle vastuse peale. Ta saatis mulle FBs sõbrakutse ka, nii et mul on nüüd esimene ukrainlasest põgenik sõbraks :) Kusjuures inglise keelt ta ei oska ja mina ei oska vene keelt, nii et suhtleme google tõlke abil. Kirjalikult on lihtne, aga ma ei tea, kuidas siis hakkama saan, kui talle asju ära viima lähen. Ehk saan Sandri kaasa võtta. 
Mind üllatab, kuidas see sõda minus mingeid vanu valusid välja toob. Näiteks suhtumise venelastesse. Ma päriselt arvasin, et olen nende vastu tolerantne, aga nähes, mida nad praegu korraldavad, ma lihtsalt tunnen suurt ja sügavat vihkamist. Vahepeal on tunne, et ma vihkan isegi neid, kes pole sõdimas, sest nad on omale idioodi presidendiks valinud ja veel uhked ka tema üle. Mu unistus on, et kui see sõda lõpeb, siis jääb Venemaa suletud riigiks, kust kedagi naljalt välja ei lasta. Et nad saaksid piisavalt kannatada selle eest, mida on teistele teinud - nii meile kui ukrainlastele kui kõigile teistele rahvustele, kus nad on süütuid inimesi terroriseerinud ja tapnud. Ma vihkan neid südamest kõige selle eest, mida nad on minu perekonnale teinud ja selle eest, mida nad praegu Ukrainas teevad. Ja ma tõesti tahan, et nad tunneksid ülbuse asemel häbi - nii suurt häbi, et see teeb selle rahva liiga kõrge enesehinnangu maatasa. Häbi, mis teeks neid nii alandlikuks, millised nad pole aastasadu olnud. 
Täna on pühapäev ja ma tunnen suurt kaastundeväsimust. Ma ei julgegi täna veel neid nõusid ukrainlastele ära viia, sest ma kardan, et ma hakkan lihtsalt nutma nendega kohtudes. Pean puhkama ja end sellest teemast veidi eemale tõmbama, et tasakaalu tagasi saada. Väljas on külm, aga õnneks päike paistab, nii et lähen vist mere äärde. Nii palju tahaks veel öelda, aga aitab küll.


Kommentaarid: 1

  • Gaida03. apr

    oh, kuidas ma sellest aru saan.

Lisa kommentaar

Email again: