jaan
23

Kaks lahkumistMaire Forsel

Ma olen üle kümne aasta elanud kaasa ühe Ukraina lastekodu tegemistele. Ei mäletagi enam, kuidas nad leidsin, aga kuna selle lastekodu looja Agnetha on rootslane ja kirjutas selle lastekodu elust rootsi keeles, siis jäin seda millalgi lugema. Ta tegi viimase postituse blogis 19. detsembril ja siis olid ettevalmistused jõuludeks täies hoos - lapsed küpsetasid piparkooke, köögis veeretati lihapalle ja valmistati muid jõulusööke ette, et 7. jaanuaril, kui Ukrainas on jõulud, olla valmis jagama kinke ja istuma jõululauda. Nagu igal aastal, nii ka seekord, kogus Agnetha annetusi, et ka kohalikele vaestele peredele jõulurõõmu pakkuda - pakitud oli 2010 kingipakki, lisaks toidupakid ja küttepuud. Seda päeva, 7. jaanuari, Agnetha kahjuks enam ei näinud. Ma ei tea, mis juhtus, aga ta tervis natuke jupsis viimasel aastal, kuigi midagi sellist ei osanud keegi kohe kindlasti oodata. Ma käisin ikka aeg-ajalt vaatamas, et kas on blogis või Instagramis midagi uut ja iga korraga muutusin aina murelikumaks - see tundus väga imelik, et nii pikk paus oli tekkinud. Mõtlesin isegi, et kuna Ukrainas on nii ärevad ajad, et äkki nad pakkisid asjad kokku ja läksid Rootsi ära, kuigi ega ma päris hästi ette ei kujutanud, kuidas kõigi 20 lapsega see kolimine võiks välja näha. Lõpuks ei pidanud ma enam vastu ja läksin vaatasin ta isiklikku FB-profiili ja pidin ehmatusest toolilt kukkuma - seal oli venekeelne teade 5. jaanuarist, et Agnetha suri öösel. 
Ma ei olnud temaga kunagi kohtunud, küll aga olin vahel suhelnud blogi kommentaarides ja teadmine, et teda enam pole, oli väga ehmatav. Organisatsiooni nimi on Barnens Hopp ja nende kodulehel on ka järelhüüe väljas: http://www.barnenshopp.org/
Agnetha oli, nagu paljud teisedki, hakanud 90ndate alguses kõigepealt Venemaale ja siis Ukrainasse humanitaarabi viima ja sedakaudu nägi, kui kohutavates oludes seal abivajavad lapsed elavad. 2006. aastal, kui ta käis Ukrainas Renis, hakkas ta seal aktiivselt otsima maja, et rajada lastekodu. Ta müüs hiljem maha oma maja Sollentunas ja pühendus täielikult vanemliku hooleta jäänud lastele, elades ka ise alaliselt kohapeal. Lastekodu nimeks sai Novy Dom ja nad tegid koostöös kohaliku sotsiaalametiga - kui oli kusagil tekkinud olukord, et laps tuli turvalistesse oludesse viia, siis võeti alati Agnethaga ühendust. Ka neid lugusid on olnud mitmeid, kus keset ööd tuleb mõni poolpaljas laps lastekodu värava taha ja palub, et teda sisse lastaks. Agnetha oli väga empaatiline, nii et iga kord, kui ta mõnes väga kohutavate oludega kodus käis ja nägi, mismoodi lapsed peavad elama külmas ja näljas, siis ei saanud ta sageli öösel und, nii südamesse võttis ta neid juhtumeid. Need lood on olnud väga õudsed, alates alkohoolikute lastest, kes kodus nälgivad ja peksa saavad ja lõpetades juhtumiga, kus kaks väikest last (2 ja 3 aastased) olid oma tapetud vanematega kaks ööpäeva kodus ja keegi ei teadnud neile appi minna. Kord oli üks väike poiss nii hirmunud ja öösiti pidevalt karjus, kui nägi õudusunenägusid, et Agnetha võttis ta mitmeks ööks enda kõrvale suurde voodisse magama ning ka siis pidi ta terve öö lapsel käest kinni hoidma, sest muidu ei julgenud poiss üldse magama jääda. Neid lugusid on olnud kohutav lugeda ja seda enam olen imetlenud kõike seda, mida Agnetha nende laste jaoks tegi. Ja nüüd teda pole enam. Ma ei kujuta ette, mis meeleolud seal laste hulgas praegu on, aga see peab olema väga kohutav. Ainus positiivne asi kõige selle halva juures on see, et Agnethale tekkis paar aastat tagasi üks partner - ukrainlasest Yuri, kellega koos ta viimastel aastatel lastega tegeles. Yuri armastab küpsetada, nii et lapsed on kõik vaimustuses, kui saavad köögis temaga koos midagi head teha. Ma ei saanudki aru, kes Yuri Agnethale oli, aga nüüd vaatasin FBst, et ikkagi elukaaslane. Vanusevahe oli neil üsna suur, Yuri oli vist ligi paarkümmend aastat noorem. Nii et nüüd on ainuke lootus, et Yuri jääb ise sinna seda kodu juhtima ja kogu majanduslikku ja muud poolt korraldama. Organisatsioonil on Rootsis juhatus ja Sollentunas ka heategevuslik pood, nii et suure tõenäosusega läheb elu seal Novy Domis edasi, aga tegelikult pole muidugi miski enam endine.
Öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole, aga see ei vasta tõele - selles kodus ja neile kahekümnele lapsele oli Agnetha asendamatu. Emasid ju ei asendata ja just emaks ta kõigile neile lastele oli. Nii südamest kahju, et üks maapealne ingel nii vara ära kutsuti. 

Ma oma eelmises postituses, kus kirjutan loetud raamatutest, räägin ka rootslasest endisest buda mungast Björn Nattikho Lindebladist - 18. jaanuaril ilmus tema viimane kiri oma fännidele FBs, kus ta andis teada, et lahkus siitilmast 17. jaanuaril. Ta oli väga ilusa kirja kirjutanud, et kõigiga hüvasti jätta. Lahkumise kuupäeva valis ta ise, sest tal oli ALS ja Rootsis on lubatud paluda oma hooldajalt või arstilt abi lahkumiseks, nii et see oli tal korralikult ette planeeritud.
Nii et tegelikult kaks imeilusa hingega rootslast on nüüd jaanuaris lahkunud. Neid inimesi, maapealseid ingleid, mäletatakse igavesti.

Loodan, et kurbade postitustega on nüüd mõneks ajaks ühel pool, muidu pean oma blogi lõpuks veel leinablogiks ümber nimetama.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: