apr
16

Kevad 2021Maire Forsel

Ma ei osanud sellele postitusele mingit pealkirja panna, aga kuna eelmisest kirjutamisest on jälle palju aega möödas ja kevad on vahepeal jõudsalt edenenud, siis olgugi kevad selle pealkirjaks :) Ega ma ei teagi, kust alustada, aga vaatasin, et pilte on juba nii palju kogunenud, et pistaks need vahepeal blogisse.

Mis meil siin siis toimunud on? Kõige tähtsam sündmus oli vist Sandri sünnipäev, mille me siin kahekesi ära pidasime. Või mis pidamine see ikka oli, ma isegi ei suutnud pool õhtut otsustada, kas teha vein sel puhul lahti või mitte. Rääkisin siis lastega messengeris ja Frants ütles, et kui on sünnipäev, siis ikka peab ju veini jooma. Nojah :) Nii ma selle pudeli siis lõpuks avasingi, aga mingit erilist naudingut see ei pakkunud. Me oleme otsustanud, et ei tee enam teineteisele sünnipäevakinke, aga iga kord, kui ühel meist sünnipäev läheneb, siis teine ikka aktiveerub ja hakkab mõtlema, et midagi ju ikka võiks kinkida. Õnneks tuleb vähemalt mulle alati mingeid mõtteid ja seekord tuli mul omast arust veel eriti hea mõte - kinkida Sandrile Krista Aru raamatud Jaan Tõnissonist. Esiteks on mu mees suur Tõnissoni fänn, teiseks on ta ajalooõpetaja ja nagunii ostab igasugu ajalooraamatuid kokku ja kolmandaks olen ma ise perekond Aru fänn ja tundsin, et selline mahukas uurimus, mille Krista Aru on koostanud, peab meil lihtsalt kodus olemas olema. Neid vist ei trükitud väga palju, sest Rahva Raamatust ma seda ei leidnudki ja kiirustasin tellimisega, et see enne Apollost otsa ei saaks. Tundus, et sel aastal panin kingiga täppi, sest Sander ütles, et vaatas neid ise ka, aga ei raatsinud tellida. Päris kallid olid tõesti, aga sünnipäevakingiks just sobiva hinnaga. Sellised parajad telliskivid, mõlemal sini-must-valge järjehoidja vahel.

Olen väga rahul, et need meil olemas on ja kavatsen ise ka millalgi lugeda. 

Koroonaajale iseloomulikult kirjutan muidugi jälle toidust ja looduses käimistest ka :)
Meil oli juba pikemat aega boršisupi isu ja Sander võttis siis ükspäev kätte ja tegi supi valmis. Kõigepealt pruunistas malmpannil liha.

Siis hautas natuke peeti ja teisi juurvilju.

Ja lõpuks lisas ka kapsa.

Tulemus sai imehea. Hakkisime ohtralt rohelist peale, et oleks ikka rohkem vitamiine.

Vitamiinidest rääkides, siis sain ka lõpuks ometi karulauguga käe valgeks. Rääkisin ükspäev messengeris sõber Piiaga ja kurtsin, et ei ole suutnud leida mitte ühtegi karulaugukohta. Võib-olla mõni blogilugeja mäletab, kuidas kirjutasin siin eelmisel kevadel oma untsuläinud karulauguotsingutest? Meenutuseks, et sõitsin tookord enda arvates väga kindla peale välja, otsima 16 hektari suurust leiuala ja see lõppes korraliku farsiga. Kui kellelegi tundub, et 16 hektarit on ju nii suur ala, et kui suunda tead, siis peab ometi õige koha leidma, siis ei, ma suutsin maha sõita ca 200 kilomeetrit ja mingit karulauku ma ei leidnud. Kurtsingi seda siis Piiale ja ta hakkas kohe asja uurima ja saime koordinaadid kätte, kuhu minna. Käisimegi siis Piiaga koos teisipäeval ja kujutage ette, ma nägin esimest korda elus, et karulauk on tõesti siin olemas ja seda on väga palju! Kohta ma ei reeda, sest sellega on nii nagu seenekohtadega, et ainult heale sõbrale avaldad. Pealegi on see III kategooria looduskaitsealane liik, nii et ka korjamisel tuleb järgida kindlaid reegleid, millest ma kahjuks küll lugesin alles pärast korjamist. No igatahes - me leidsime selle koha! Natuke väikesed olid veel lehed, aga mitte nii väikesed, et korjata ei saaks. 

Kääridega lõikasin, et mitte sibulaid maast välja tõmmata. Piial oli nii ilus väike korv, et tegin sellest pilti. Tema sai oma korvi peaaegu täis.

Kui koju jõudsin, siis pildistasin ikkagi oma noosi ka ära. Tundub vähe, aga andis ikka pesta neid ja hakkida. Lehed on ju üsna kerged, miskine 250 grammi umbes olin korjanud.

Aga sellest piisas täiesti, et teha oma elu esimene pesto. Segasin kokku seedermänniseemned, India pähklid, õli, Forte juustupuru ja hakitud karulaugu. Pesto sai selline.

Ja ma olen täiesti müüdud! Olen päris kindel, et karulaugu korjamisest saab minu igakevadine haigus, sest esiteks on karulaugus 13-15% rohkem C-vitamiini kui sidrunis, lisaks veel terve hulk kasulikke aineid ja teiseks see maitseb mulle! Oleme sellest purgist nüüd määrinud pestot leivale ja ciabattale ja homme teeme lõhepastat, kuhu ka seda sisse segame. Esmaspäevaks on ilmselt otsas ja tuleb uuesti metsa minna. Siis on nädal möödas ka ja lehed ilmselt juba palju suuremad ja parem korjata.
Sattusime Piiaga ka Tornimäe uude Meierei kohvikusse. Olin sellest lehest lugenud ja tahtsime näha, mida seal pakutakse. Väga tore koht ja kuigi ma ei tohiks üldse mingeid küpsetisi süüa, siis iga kord, kui sellisesse kohta satun, ma kohe pean midagi ostma, sest tahan uut väikeettevõtjat toetada. Nii siis ostsingi sealt pirukaid ja kohalikku limonaadi ja Brita kooki. 

Tagasiteel suhtlesin natuke ka hobustega, kes uudishimulikult minu poole jooksid. Tundsin täitsa süümekaid, et polnud neile porganditki anda, kuigi ega võõraid loomi pole ju ilus sööta.

Küpsetamisest rääkides, siis Sandril on uus hobi - vaatab iga päev Smarrig.tv-st igasugu toitude valmistamist ja planeerib siin, mida uut katsetada. Tänu sellele oskab juba rootsi keelt ka :) Ja kuna seal oli üks küüslaugupirukas, mis tundus väga isuäratav ja lihtne teha, siis tegingi video järgi ükspäev seda õhtusöögiks. Väga hea tuli, õhuline ja maitsev. Panin singitükke ka sisse, kuigi retsept seda ette ei näinud. Aga rohelist sibulat sain juba ohtralt aknalaualt pirukasse lõigata. Püüan võimalikult harva mingit nisujahu asja teha - kui vanasti panin ikka korra nädalas taigna kerkima, siis nüüd teen heal juhul korra või kaks kuus midagi head.

Nüüd on meil teise aknalaua peal ka roheline kasvamas. Kui esimesse kasti panime ainult sibulat ja tilli, siis selles teises on sibul, rukola ja jääsalat. Jääsalati peab millalgi muidugi ümber istutama, kas kasvuhoonesse või peenrasse. Kuidagi väga lopsakalt ja kiiresti kasvab kõik sel aastal.

Küpsetamisest rääkides ei saa mitte näitamata jätta mu Rootsi väimehe saamileiba, mille nimi on Gahku. Pidavat jube hea olema, aga läheb ilmselt vähemalt paar kuud, enne kui seda maitsta saan. Vinnutatud põdraliha käib asja juurde, Stefan ju jahimees ja liha nende pere poest ei osta.

Rootsis on muidugi alles lumi maas, seal põhjas, kus lapsed elavad. Lihavõttepühade ajal oli tädipoeg Magnus oma perele seal majakese broneerinud, täpselt Raili mökkiga ühele tänavale. Lapsed said koos möllata, aga üks natuke paha asi juhtus ka. Nimelt sõitis üks Magnuse kaksikutest mäel peaga vastu puud ja kuigi tal oli kiiver peas, siis lõppes asi sellega, et Magnus ja Sari sõitsid poisiga Södra Sunderby haiglasse. Raili jäi teiste poiste eest hoolitsema senikauaks. Ma ei saa kahjuks pilte panna, sest pole lapsevanematelt küsinud, kas tohib, aga proovin panna ühe video, kus Raili ja Magnuse poisid lumesaani taga mäele sõidavad. 
//media.voog.com/0000/0042/3982/files/video-1617990822.mp4

Kui ma vaatan, kuidas Raili ja Magnuse lapsed koos lõbutsevad, siis tuleb mul nii nostalgia peale. Mõtlen, et kui meie emad seda näeksid. Ja kui vanaisa näeks. Aasta oli 1944 ja mu ema pere põgenes vanaisa laevaga Rootsi - meie ja meie lapsed kasvasime Eestis ja Magnus sündis Rootsis. Ma kohtusin selle tädipojaga esimest korda alles mõni aasta tagasi, kui saarel suguvõsa kokkutuleku korraldasin. On vaid puhas juhus, et Raili ja Magnus mõlemad oma peredega Põhja-Rootsi elama sattusid ja nüüd perekonniti läbi saavad käia. Mitu aastakümmet oli perekond lahus, Magnuse ema saatis meile Rootsist pakke ja see oli meie peamine mälestus Rootsi sugulastest. Ja nüüd nad siis möllavad seal mäe peal koos, grillivad õues ja veedavad koos mõnusalt aega. Täiesti imeline, kuidas perekond on uuesti kokku saanud. Õigemini osa meie suurest perekonnast, aga asi seegi. Magnuse vend elab ka seal põhjas, teised tädipojad on lõuna pool ja neist mõnega näeme vaid Facebookis. 
Magnuse poisil õnneks midagi väga hullu ei tuvastatud, ainult peapõrutus, aga kuna ta on hokimängu ajal juba kaks peatraumat saanud, siis nüüd on tal väga ranged reeglid, mida tohib teha ja mida mitte. Aga peaasi et kõik siiski hästi lõppes.
Eddi sõidab mäel nagu vana kala. Ise sai paar kuud tagasi alles viieseks, aga sõidab nagu vana mees :) Üks proua olevat ükspäev mäel küsinud, et kui vana see poiss on, et ise nii väike ja nii hästi sõidab. Panen sellest ühe video ka.
//media.voog.com/0000/0042/3982/files/video-1617648378.mp4

Nad elavad seal põhjas ikka väga looduslähedast elu. Lisaks jahil käimisele on kalastamine ka lastel juba igapäevane tegevus. Toit tuleb otse loodusest. Siin pildil peaks olema hõrnas ehk jõeforell - üks peamisi kalu, mis neil seal näkkab.

Kui meil siin on juba ilusad punakad päikeseloojangud, siis Rootsis on ka. Varsti on seal polaarpäev ja päike enam ei loojugi.

Tunnen Rootsi elust puudust, kui neid pilte vaatan. Ja Rootsi tüüpilistest toitudest ka, näiteks krevetivõileibadest.

Raili tegi ükspäev võileivatorti ka, loomulikult jälle krevettidega.

Rootsist rääkides, siis praktiliselt iga kord, kui seal käin, leian midagi praktilist, mis meile veel jõudnud pole. Näiteks on seal üheks uueks asjaks praegu vahakatted, mida kasutatakse toidukile asemel. Sellised kenad täpilised. Saan aru, et haakub samamoodi kausi külge, aga on korduvkasutatav.

Meil siin Eestis kulgevad päevad suhteliselt ühtemoodi. Mul alustas kaks uut gruppi, lisaks olen üht oma üle kahetunnist loengut soovijatele müünud ja tundub, et see loeng on siiani mul üks enim õnnestunud, sest peaaegu kõik saadavad positiivset tagasisidet. Üks naine, kellele loengu hiljuti müüsin, saatis tänu ja ütles, et  väga hästi koostatud loeng, väga õpetlik ja hästi informatiivne ja tänas selle eest. Kusjuures ma panin müügitingimuseks, et kui loeng ei vasta ootustele, siis maksan raha tagasi. Ilmselgelt ta raha tagasi ei tahtnud. Samasugust tagasisidet on saatnud nüüd ka mõned õpilased ja see teeb kohe südame alt soojaks. Eriti kui mõtlen ühe mehe peale, kes suvalisel koosolekul mõni aeg tagasi mind kui õpetajat solvas. Ma tean, et tal pole õrna aimugi, millist tööd ma ettevõtluse õpetajana teen, aga eks oli vaja jälle ennast paremini tunda, et pidi mind solvama. Eriline tase muidugi sekkuda minu kui õpetaja töösse, endal pole õrna aimugi, milline ma õpetajana olen. Huh, ma ei taha kohe mõelda ka selle peale, aga kuna mul selline olukord hiljuti oli, et ühel mehel oli hädasti vaja mind solvata, siis seda enam ma tunnen rõõmu, kui saan positiivset tagasisidet neilt, kes tegelikult ka teavad, mida oma loengutes räägin. Liiatigi et enamus mu õpilased on keskealised, enamasti 40+ või 50+ vanuses. Ma olen neile nii tänulik, et nad tunnevad, et mu loengutest kasu on. Paar õpilast on kirjutanud, et kuulasid minu loengut lausa mitu korda. Õpetaja töö annab ikka endale ka nii palju tagasi. Ma tõesti armastan seda tööd.

Eelmisel nädalavahetusel sain ühe uue kogemuse ka. Olin mõelnud, mis peaks juhtuma, kui öösel elekter ära läheb, et kas ma saan hingata või ei saa. Ma magan ju hingamisaparaadiga või õigem on öelda, et positiivrõhu aparaadiga ja ühel hommikul ärkasingi selle peale, et õhku enam ei tulnud. Ma ei saanud alguses unise peaga aru, mis toimub ja õnneks hing kinni ei jäänud, sest ninamaskil, mida kasutan, on väikesed augud sees, nii et kui aparaat enam õhku peale ei anna, siis läbi nende aukude saab ikkagi hingata, kuigi mitte eriti hästi. Aga õnneks nüüd siis tean, et hing kinni ei jää, kui elekter ära läheb.
Ahjaa ja siis laupäeva hommikul sain Hollandist kirja, et üks minu saadetud pakk on saabunud valele aadressile. Saatsin kaks raamatut ja saatja oli Leisi Lapikoda, nii et on eriti tore, et see mees, kes mulle kirjutas, oli ise suutnud veebist mu nime ja meiliaadressi leida. Siis selguski, et ümbrikul oligi tema aadress, ainuke mure, et sellel aadressil ei elanud see inimene, kes mu raamatud ostis. Kirjutasin kähku kliendile ja selgus, et ta oli ise majanumbriga eksinud ja pakk maandus naabermajja. Kümne minuti pärast oli asi lahendatud ja mõtlesin, et täiesti imeline globaalne maailm. Ilmselt see hollandlane ise ka imestas, et saatis mulle meili ja 10 minuti pärast oli õige inimene ukse taga. Sealt Hollandist sain kunagi müüdud padjast foto ka. Nii ilusti hoitud, nagu uus. Ma mõnikord mõtlen, et kuidas mu padjad küll elavad :) Selline padi.

Muidu oleme siin ikka püüdnud peaaegu iga päev mingi pika jalutusringi teha. Ma olin ammu unistanud, et kui käime Tuhkanal mere ääres jalutamas, et siis läheks vaataks Poka talu ka üle. Nüüd siis võtsimegi selle ükspäev ette, aga mere äärest sinna ei jõudnud, läksime mööda teed autoga. Seal elas Poka Selma, kes oli meie sugulane ja tore on see, et ka Sandri pere tundis teda. Selma olevat ikka vahel neile siia Leisi kala toonud, tundis Sandri isa hästi. Leidsimegi õige talu üles, kuigi vana maja seal enam ammu alles ei ole. Aga saun on alles. Väga lähedale ei sobinud meil minna, aga kuna nostalgia oli suur, siis pidin ikka paar pilti tegema. Mäletan üht korda, kui olime suvel lastena Pokal ja Selma pakkus meile seal vanas saunas lesta ja keedukartulaid. Siiani on meeles see vana sauna veidi suitsune lõhn ja no need lestad ja värske kartul! Oeh. Nii ilus mälestus. Panen saunast pildi ka, praegu kõik veel seal nii raagus.

Kahjuks ma ei mäleta, kuidas Pokalt mere äärde läksime, aga meeles on liivarand ja see, kuidas õega merest millimallikaid püüdsime. Seda, et läksime mööda liivaluiteid mereranda, seda mäletan ka. Selma vahetas mõni aasta enne surma selle talukoha korteri vastu Karjas. Eks ta arvas, et nii on lihtsam, kuigi mul on jube raske mõista, kuidas ta suutis kodust loobuda. Ta oli hästi hakkaja naine, üks väheseid, kui mitte ainuke meie sugulastest, kes nõuka ajal Volgaga sõitis. Ei mäletagi, et ükski teine naine oleks tol ajal autoga sõitnud, Raba Evi sõitis külgkorviga mootorrattaga tol ajal, aga emapoolsetest sugulastest oli Poka Selma küll vist ainuke, kellel load olid.

Lisaks Tuhkana kandis jalutamisele oleme korra ka Triigi sadama tiiru teinud. Nii ilus ilm oli paar päeva tagasi, tuuletu ja kuigi õhk oli külm, siis päike soojendas. Panen Triigi sadamast ka paar pilti.

Nii hea tunne on näha, kui korras on Eestimaa. Ja meri on viimasel ajal nii sinine :)

Kui ükspäev Tuhkanal käisime, siis keerasime korraks ka minu kunagise maatüki juurde sisse Liikülas. Müüsin selle mereäärse tüki rootslastele ja avastasin nüüd rõõmuga, et nad vist on siiani siin. Me lähedale ei läinud, aga üks suur maja oli sinna ehitatud ja avastasin, et see pere suhtleb Raasukeste perega. Kui suvel Riinat näen, siis uurin, kuidas nad elavad. Mäletan, et väga hoolega kaalusin enne, kui neile selle maatüki müüsin, sest tahtsin olla kindel, et metsa maha ei võeta. Ei ole võetud ja kõik on hästi hoitud ja hooldatud. Näsiniin õitses seal.

Koduaias on lilli kasinalt, kui välja arvata kolme värvi sinililled, mida paistab igast aknast. Ainult üks priimula õitseb lillepeenras.

Ja esimesed tulbid on ka õitsemas.

Eile õhtul osalesin "Kõigi Eesti" korraldatud debatil, mida kanti FBs otse üle. Debatt kestis kaks tundi ja pidime 15 minutit varem ekraanide taga valmis olema. Kui kaks minutit oli jäänud, koputas keegi uksele. Praegusel ajal on suur üllatus, kui keegi külla tuleb, sest kõik ju väldivad kokkupuuteid. Aga ukse taga oli Arnek, kes tahtis tuua mulle kingiks oma lapse raamatu. Kui mul veel lapikoda oli, siis ta rääkis mulle oma äriideest ja ma julgustasin seda ellu viima. Nüüd ta tahtiski näidata, et esimene raamat on valmis. Ma ei tea, kas tohin sellest ideest lähemalt rääkida, sellepärast igaks juhuks rohkem seda ideed ei ava. Panen vaid pildi raamatust. 

Kuna mul oli üritus kohe-kohe algamas, siis kimasin tuppa oma lasteraamatu järele ja kinkisin talle oma autogrammiga raamatu vastu. Rääkida polnud aega mitte sõnagi kahjuks ja raamatut sain ka alles siis uurida, kui "Kõigi Eesti" üritus läbi sai. Saatsin siis Arnekule kirja, et väga vahva raamat. Aga sisu jätan siiski saladuseks praegu :)
Novot, nii ma siin elangi. Sa päriselt ka jaksasid selle mammutpostituse lõpuni lugeda? :) No ma vähemalt tegin nüüd pika vaikimise korralikult tasa. Panen lõpetuseks veel ühe video Tuhkana rannast. Oli tuuline jalutamine.
//media.voog.com/0000/0042/3982/files/video-1618060064.mp4

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: