dets
17

Kodu VOL 1Maire Forsel

Ma olen juba pikka aega mõelnud, et peaksin kuidagi talletama mälestused oma kodudest. Et oleks veebipäevikus kirjas minu mälestused ja et pildid ei kaoks kuhugi unustusse. Täna siis lõpuks sellega alustangi.

Minu esimene päris oma kodu oli ridaelamus Raplas. Selle korteri saamislugu oli omamoodi juhus. Nimelt töötasin tol ajal Naksitralli lasteaias kasvatajana - kes veel ei tea, siis mul on ka koolieelse kasvatuse haridus olemas ja 6 aastat töötasin sellel erialal. Naksitralli lasteaia aknast paistis ühe ridaelamu ehitus ja vaatasin ikka ja jälle rühmatoa aknast välja ja mõtlesin, kui tore oleks, kui sinna korteri saaksime. Elasime tol ajal oma väikeste lastega ämma juures paar kilomeetrit Raplast väljas ja unistasime omaette elust. Ma teadsin, et seda ridaelamut ehitab PKV (Põhja Kõrgepingevõrgud) ja PKV Rapla osakonna direktori laps käis minu rühmas. Mingi juhuse läbi ma kuulsin, et PKVs olla räägitud, et sinna oodatakse tööle noori ja et noortel peredel on võimalus sinna ridaelamusse korter saada. Julge hundi rind on rasvane ja ükskord, kui see mees oma pojale lasteaeda järele tuli, ma küsisin tema käest, kas vastab tõele, et kui noor mees neile tööle läheb, siis on võimalus sinna ridaelamusse korter saada. Ta vastas mulle, et kui mu mees läheb sinna tööle ja ma ise töötan ka sealsamas lasteaias, siis sellisel juhul on veel eriti palju šansse selles majas korter saada. Tegelikult olevat see peaaegu kindel, et siis selle korteri saaksime.

Õhtul, kui koju läksin, siis rääkisin oma laste isale, et nüüd on selline värk, et sa peaksid töökohta vahetama. Ja ta oli nõus. Läks PKV juhataja juurde ja saigi seal töökoha väga paljudeks aastateks. Ja tänu sellele saime uude ridaelamusse 5-toalise korteri. Tegelikult oli selles majas ka keldrikorrus ja seal kaminaruum, nii et tegelikult lausa 6 tuba. Ajad olid muidugi kummalised ja maja ise polnud väga kvaliteetselt ehitatud. Lisaks sai ettevõttel raha otsa ja saime selle korteri kätte sellises seisus, et seest tuli ise hakata ehitama. Isegi treppi ei olnud kahe korruse vahel. Ja ülakorrusel ootas hiigelsuur tapeedirull, mida siis vist eeldati, et tuleb igasse ülemise korruse nelja tuppa panna. Köögis polnud ka kraanikaussi, aga WCs oli, nii et kui sinna sisse kolisime, siis pesime nõusid WC kraanikausis. 

Maja tagant nägi meie korteriosa välja selline.

Majas oli kolm osa, igas osas kuus korterit. Kahe osa korterid olid 4-toalised ja kolmanda osa omad 5-toalised. Meie oma oli viiene.
Alustan esikust. Tol ajal olid moes portedega tapeedid, nii saigi neid pandud igale poole. Tegelikult oli trepikojas alguses puiduimitatsiooniga tapeet, aga see tundus mulle igav, nii et millalgi, kui juba Mareciga koos elasime, me vahetasime selle tapeedi välja.
Ülemise korruse trepikojas oli üks väike trepp veel lisaks, mis viis pisikesele platvormile, mida lapsed kutsusid laululavaks. Seal kajas alati, nii et lapsed käisid seal laulmas, hüppenöör mikrofoniks :)
Uks, mis otse paistab, on vannitoa uks ja ukselingi küljes ripub Loona tehtud Volli või ma ei mäletagi, mis ta nimi oli - Loona kinkis selle Railile, kui Raili sündis ja see on meil siiani alles, ripub praegu lapikoja magamistoas narivoodi küljes siin Saaremaa kodus.
Üks pilt veel esikust. Ma töötasin lasteaias 6 aastat ja siis viidi mind kooli üle, sest Vesiroosi kool vajas rootsi keele õpetajat. Ühelt oma õpilaselt tellisingi esikukapi. Selle kapi sees on nõukaaegne radikas ja mõte oli selles, et see kole radikas peitu panna.

Ka köök peegeldab tolleaegseid moejooni üsna hästi, sest meil oli seal nurgadiivan. Ma ei mäleta täpselt, millal selle korteri kätte saime, aga millalgi 80ndate teises pooles see oli ja tol ajal tekkisid müügile sellised nurgadiivanid, mida paljudes köökides leida võis. Algselt oli see pruunikirju kangaga, siin pildil on pealiskangas juba vahetatud.
Teisel korrusel oli neli tuba ja alguses jätsime ühe neist sisustamata ning lapsed kolisid ühte tuppa kokku. Ka selles toas oli portega tapeet, kuigi seegi sai sinna hiljem pandud, päris alguses oli mingi pruunikirju variant. See pilt on tehtud siis, kui see oli Raili tuba ja Kaari oli juba oma tuppa kolinud.

Kaari tuba oli pikalt tühi ja kutsusime seda punaseks toaks kuni millalgi vahetasime seal tapeedi ära ja Kaari kolis sinna sisse.

Selle voodiga oli omaette lugu. Nimelt oli Kaaril sünnipäev tulemas ja ta unistas motorollerist. Isa oli mingi punase motorolleri kusagilt saanud ja Kaari sai sellega sõitmist proovida ja sealt alates ta sellest unistas. Sünnipäevaks sai ta aga hoopis selle uue voodi, aga kuna me alles sünnipäeva hommikul talle toa ukse lukust avasime, siis oli ta lootnud, et seal suletud ukse taga ootab teda motoroller. Ta oli nii kindel selles, et kui nägi, et kingituseks on hoopis uus voodi, siis oli kohutavalt pettunud. Sellest pettunud näost on meil foto ka kusagil, aga ma ei hakka siia seda välja panema.

Kolmas tuba oli teisel korrusel üks väga väike tuba, mida kasutasin kabinetina. Seal olid raamatud ja kirjutusmasin ja hilisemal ajal juba arvuti. Selles toas olen palju kordi hommikuni tõlketöid teinud, sest 90ndate alguses töötasin aktiivselt tõlgina. Foto on tehtud juba siis, kui arvutiajastu oli alanud. Need lillelised kardinad, on muide minu Kanada tädi motellist pärit. Kui tädi oma motelli likvideeris, siis saatis meile terve hunniku igasuguseid kardinaid. Punases toas olid tema motellist pärit punasest sametist kardinad, aga neist vist enam pilti pole.

Neljas tuba oli minu magamistuba, millest ka päris algusaegadest fotot polegi. Siin oli alguses üks tume Leedu mööbel, mille müüsin täditütrele, kui laste isaga lahku läksime. Alguses oli see tuba sinistes toonides, aga kui mööbel välja kolis, siis vahetasin tapeedi välja. Mäletan seda tapeedi panemist - panin selle täiesti üksi ja kuna paanid on porte tõttu lühikesed, siis polnud seda väga raske üksinda panna. Selles magamistoas ma lugesin igal öösel kuni viieni hommikul raamatuid pärast seda, kui laste isa oli välja kolinud. Olin Rootsist saanud terve kastitäie krimkasid ja armastusromaane ja nii ma oma suure stressi eest nendesse põgenesin.
See riidekapp sai hiljem majja kolitud ja kui Raplast saarele kolisin, siis jätsin selle majaostjale.
Siin on näha, et aknad on juba vahetatud, aga aknapaled veel tegemata. Selle magamistoa akna nurgast puhus tuul sisse, sest seal oli auk enne akende vahetust. Nõukaaegne ehituse kvaliteet oli pehmelt öeldes omapärane. 

Keldrikorruselt mul kaminaruumist fotot polegi, aga saunast on. Marec ehitas selle sauna valmis millalgi.


Lisaks ehitas Marec omale keldrisse väikese töötoa, kus ta sai omaette arvutis nokitseda ja ehteid teha.

Ja ongi ridaelamu kohta kõik. Aastal 2000 võtsin pangalaenu ja ostsin Raplasse ühe vana maja, aga sellest juba järgmises kodupostituses.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: