dets
18

Kodu VOL 2Maire Forsel

Eelmises postituses kirjutasin oma esimese päris oma kodu saamisloo. Täna jätkan juba järgmise koduga. Nimelt olin ma alati unistanud oma majast. Võib-olla see tuli sellest, et olin lapsena eramajas üles kasvanud ja korterielu ei tundunud päris see õige, kuigi ridaelamu on siiski natuke parem variant minu jaoks, kui tavaline korter. Kui 90ndate alguses laste isast lahku läksin, siis oli meil selleks ajaks kolm kinnisvara - ridaelamu korter, pooleliolev eramu sealsamas ridaka lähedal ja üks pooleliolev suvila. Kuna lapsed jäid minu juurde, siis jäi ridaelamu korter mulle ja maja ning suvila mehele. Ridaelamu oli ju nõukaajal ehitatud, nii et see polnud alguses mitte meie, vaid PKV vara. Aga nii nagu kõik, saime ka meie selle erastada ning erastamise aeg langes just umbes sellesse aega, kui juba lahutasime, nii et saimegi selle kohe minu nimele vormistada. EVPsid mul endal nii palju ei jätkunud, nii et sain neid juurde nii emalt kui ämmalt. 

Aga unistus majast jäi, nii et lappasin alailma kinnisvarakuulutusi ja ootasin oma võimalust kuni ühel päeval avastasin, et täitsa meie lähedal on müügis üks vana maja. See maja asus meie lapsepõlvekodu lähedal ja selle omanik oli kunagi Nikolai Tölpt, keda kõik Tölbi Kollaks kutsusid. Meie isa käis seal millalgi isegi abiks midagi ehitamas. Kolla ise oli juba ammu siitilmast lahkunud, aga tema naine Maria veel elas, kuid oli kolinud oma poja juurde. Maja müüjaks oli Siberist Eestisse kolinud perekond, kes mingi nõksuga oli Maria maja omale saanud ja kavatses edasi Ameerikasse kolida. See on hästi suure krundiga maja, kunagi nad pidasid seal isegi lehma ja kanad ja miskid linnud-loomad on seal alati olnud. Majale lisaks kaks üsna suurt kõrvalhoonet ka, millest ühes asus saun. Vett ei olnud sees muidugi ei elumajas ega mujal ning esikus oli vaid kuivkemps, nii et kõik see kupatus vajas suurt ümberehitust. Mu elukaaslane oli vaid 24 aastane, minust 10 aastat noorem, kui kokku kolisime, nii et mingeid lisafinantse mul nii noorelt mehelt oodata polnud. Raha teenisin ise ja palgatöö kõrvalt oli mul mõni äri rootslasega kahasse jooksmas, nii et ostetud majale saime katuse peale juba enne, kui ridaelamu müügist raha sain. Elukaaslane oli mul samas hästi nutikas, nii et õppis ise internetist ära, kuidas paigaldatakse katuseaknaid ja need pani ta sinna ise. Hiljem suurema ehituse ajal läksid need aknad küll ümberpaigutamisele, sest jäid veidi vale koha peale. Ma päris esimest pilti, kus maja alles vana voodri ja katusega, ei leidnudki, aga leidsin selle, kus just katus vahetatud.

Aasta oli 2000 ja otseselt kiire selle maja valmisehitamisega ei olnud. Hakkasin hoopis innukalt seal iluaeda rajama ja kuna enamus aiast oli kapsamaa all, siis tuli kõik see tasandada ja asemele külvata muru. Tegin aia teepoolsesse serva 25-meetrise lillepeenra. Lilled kasvatasin ise seemnest ette ja kui soojemaks läks, kolisin need ridaelamust kasvuhoonesse. 

Ma polnud kunagi varem suvelilli ette kasvatanud ja nii ei teadnud ma, kui palju peaks neid külvama, et minu 2000-ruutmeetrises aias neid ikka rohkesti oleks. Ostsin siis kokku erinevaid sorte ja muudkui külvasin, pikeerisin, istutasin. Lõpuks oli mul üle tuhande lilletaime ja oma aeda suutsin mahutada neist vaid pooled. Mõtlesin siis, mida teha ja otsustasin need kellelegi ära kinkida. Aga kellele? Ja siis meenus mulle üks kodutute varjupaik Tallinnas, kus olin hiljuti käinud – ilus uus renoveeritud maja, aed ümber, aga aias mitte ühtegi lille, lihtsalt lage maa. Võtsin siis varjupaiga juhatajaga ühendust ja küsisin, kas nad tahaksid oma aeda lilli – muidugi tahtsid :) Nii rändasidki nii umbes 500-600 lilletaime minu kasvuhoonest sinna kodutute varjupaika. Kui varjupaiga juhataja taimedele järele tuli, oli tal kaasas kaks kodutut meest ja tegime diili, et nad kaevavad mu peenrad ära ja ma ostan neile selle eest suitsu ja pakun ka lõunat. Raha ei lubatud anda, sest meestel oli viinaviga küljes, aga tundus, et nad jäid oma päevaga sellegi poolest väga rahule. Panen pildi sellest kõige pikemast lillepeenrast.


Daaliad on muidugi juurikatena istutatud ja need sain vist enamus õe käest, aga ostsin ka palju juurde. Üle tee naabrimees, endine piimakombinaadi direktor, armastas mulle teiselt poolt teed laulda, et "suur lilleaed ümber väikse maja" :) Teine pilt ka. Muru tegemine oli kohutav töö, sest rohisime kogu põllumaa enne käsitsi ja käpuli roomates ära, aga tulemus sai hea.


Kolm esimest aastat ei toimunudki seal maja peal eriti midagi muud, kui aias toimetamine. Aga siis tegi mu elu kurva pöörde ja jäin ootamatult üksi. Ridaelamu, maja, pangalaen, autoliising ja kaks teismelist. Natuke liiga palju üksinda kanda. Tuli otsustada, kas müün maja või korteri ja kuna maja oli juba nii südame külge kasvanud, siis panin korteri müüki. Laste isa leidis mulle ehitaja, kes käis eelarvega mul külas ja kuna ehituse hind oli sadades tuhandetes, aga minul polnud sellist raha kusagilt võtta, siis oli see kõik alguses väga hirmutav. Oli vist veebruar või märts ja ehitaja käes oli juba mu maja võti, kuna nad käisid seal plaani pidamas ja mõõtmas, et saaks mulle hinnapakkumise teha. Mul oli kombeks töölt koju sõites alati maja pealt läbi minna ja ühel õhtul avastasin, et mingi mees kangutab mu majal aknaid eest. Ehitaja oli juba mehed peale saatnud, kuigi teadis, et mul on korter alles müümata. Helistasin paanikas firma juhile, aga tema rahustas mind, et neil praegu vaikne aeg ja tahavad enne suve mu maja valmis teha, et küll ma selle korteri selleks ajaks müüdud saan. Ta pidi ikka olema väga kindel, et see müük õnnestub ja õigus tal oligi, sest ostja ilmus üsna varsti. Korterist väljakolimise ajaks panime kaks kuud ja selle ajaga pidi maja nii palju valmis saama, et saaksin sisse kolida. Peaaegu kõik lammutati välja ja tehti uus, ainult seinapalgid jäid vanad. Siin pilt elutoast.

Kuna ma olin sel ajal suures leinas, siis tegelikult see majaehitus päästis mind, sest mul polnud aega mõelda oma eraelu peale. Ehitaja helistas mulle iga päev nii palju kordi, et tööandja isegi korra pahandas, et miks ma ajan töö ajal eraasju. Aga mul polnud pääsu, sest neil polnud ju kellegi teise käest küsida. 
Mul oli majaehitusega põhimõte, et tahan teha kõik väga kvaliteetselt, nii et korterimüügi rahast kõigeks ei piisanud ja pidin pangalaenu suurendama. Tol ajal, aastal 2003 ja sealt edasi, oli väga lihtne pangalaenu saada, seda peaaegu vägisi topiti kõigile, kelle palk seda võimaldas. Mina olen alati laenudesse suhtunud kui finantsinstrumenti, mis aitab mind elus edasi. Mulle üldse ei meeldi, kui kodulaenu kohta keegi ütleb laenuorjus, sest see on ju kahepoolne tehing - sina saad kinnisvara ja pank saab intressid, kasu on mõlemapoolne. Pealegi oli mul nagunii plaan see laen varem tagasi maksta, aga sellest juba hiljem. 
Aga kvaliteedist. Ma ei mäleta, kui palju see välisuks maksis, aga see on eritellimus ja maksis jube palju.

Lisaks kasutasin majas sees ka väga kvaliteetseid materjale. Näiteks esiku põrandale tellisin Itaalia keraamilised plaadid, mida tuli oodata, nii et nende pärast oleksin peaaegu lageda taeva alla jäänud. Täiesti viimasel minutil sai see põrand valmis, vahetult enne kui pidin korterist välja kolima. 
Panen siia esikust pildi. Seal tagaseinas vannitoa ukse kõrval on kolm fotot selle maja kunagistest omanikest - Maria lehmaga ja Kolla ja ma ei mäletagi, mis täpsemalt. Raamisin need ära ja jätsin selle ajaloo sinna alles, kui hiljem maja maha müüsin. Väga loodan, et need pildid on seal tänagi veel.

Esimesel aastal ma teist korrust veel valmis ei saanud. Raili oli juba kodust välja kolinud ja Kaarile üürisime korteri, kuhu ta oma tolleaegse peikaga ajutiselt kolis. Millalgi hiljem ehitas laste isa parim sõber Vallo meile selle trepi ja ma ei pidanud selle eest midagi maksma. Omavahel nad kuidagi selle klaarisid, aga mina sain trepi kingituseks, mis oli üks väga ilus tegu laste isa poolt. Eks ta vist tahtis, et Kaari koju koliks ja asi seisis trepi taga. 
Ma tegelikult päris üksi seal ei elanud, sest mul oli Lotta ka. Siin pildil on ta alles pooleaastane trullike :)

Köögikapid jäidki mul tellimata, sest enne jõudsin sealt välja kolida. Näitan pliiti ka. Mul oli hästi loominguline pottsepp, kes pakkus ise välja, et pliidi kohale võiks kubu ehitada, siis nagu autentsem. Nii tegimegi.

Tapeedid tellisin Rapla majja kõik salongist Muster. Ma tohutult armastan seda poodi. Elutoa vitriinkapp on ka Mustrist tellitud. Kardinad õmblesin ise. Elutuba sai selline.

Esimesel korrusel vaid kaks tuba oligi, elutoale lisaks ka minu magamistuba. Ahju tegime kahepoolse uksega, et saaks ka magamistoas elavat tuld nautida ja ausalt öeldes olid mul talvel tööpäevad nii pikad, et ma sageli ei jõudnud ära oodata kuni ahju saaks kinni panna ja jäingi tulevalgel magama. Ahjuga läks ka üks asi valesti. Nimelt pandi peale keraamilised plaadid, aga neile tekkis paari kohta ikkagi pragu, kuigi ootasime rahulikult, et vuugid jõuaksid vajuda. Panen kõigepealt pildi elutoa poolt. Kaminasimsil on kaks mulle olulist suveniiri - vasakul mu eelmise elukaaslase tehtud metallist liilia ja paremal mu pikaaegse tööandja Leifi kingitud merevaigust õnnepuu. Selle puu küljes on metallplaat kirjaga "Tree of happyness".

Magamistoast oli selline vaade.

Hästi armas ja minu jaoks liigutav oli see, et minu kõige esimene soolaleivaline oli maja kunagine omanik Maria. Tal oli nii hea meel, et ta kunagise kodu nii ilusti ära remontisin. Siin esimene soolaleiva pilt Mariaga. Ta tuli nii vara, et kõik pole veel valmiski. Siin pildil veel maalivalgustuse kaablid lahtised ja seinalampe ning -pilti pole. Aga sool ja leib on laual :)

Teisel korrusel oli kaks tuba ja kolmas tegelikult ka kohe trepist üles jõudes. Kõige väiksem tuba sai Kaarile. See oli nii väike, et ega sellest mingit ülevaatlikku pilti ei saanudki teha.

Ja teepoolne tuba oli päris suur, aga see jäi majas ka ainukeseks, mida me üldse ei kasutanud. Tühi ta oli ja tühjaks ta jäigi. Ma ei tea, miks ma selle seinad nii tumesinised tegin. 

Teisel korrusel keskel oli minu arvutilaud ja viimasel aastal ma reedeti enamasti enam Sauele tööle ei sõitnud, vaid töötasin kodust. Muide, need laetalad teisel korrusel ei ole selle maja omad, need on toodud Luubergilt, kui seal vana maja sai ära lammutatud. Sugulased teavad, millest räägin.
Siit aknast paistis suvel ilus kollane rapsipõld. 
Teisel korrusel oli veel üks vannituba, aga seda ma lõpuni valmis ei saanudki. Mullivann oli ka, aga sellega juhtus jama, sest see oli nii suur, et kui tahtsin vanni minna, siis pidin pottidega sinna köögist kuuma vett viima, muidu sooja vett ei jätkunud. Ma loodan, et maja uus omanik on ehk sinna üles eraldi boileri pannud, muidu oleks see vann üsna mõttetu. Aga mõnus oli küll seal vannis käia, edasistes kodudes mul pole mullivanni olnud.

Osa plaate on panemata ja vuugid ka tegemata.

Ahjaa, esimese korruse duširuum on veel näitamata. See oli selline. Pildil on väike õepoeg - loodan, et ta ei pahanda, sest see on mu ainuke pilt sellest ruumist. Plaadid on mereteemalised ja see ruum on ainuke, kus ehitaja pidi garantiikorras tegema ümberehituse. Nimelt jäätus talvel siin vesi ära, sest torud olid välisseinas. Garantiiremondi ajal toodi kaks seina sissepoole ja soojustati nii, et torud enam ei jäätuks.

Plaadid on kõik minu klassivenna poest Decorast, niisamuti ka ahjuuksed ja muu nipet-näpet. Ta tegi mulle soodushinna tookord.
Muide, Lotta armastas vaadata multikaid :)

Väljast sai maja lõpuks selline.

Teiselt poolt ka üks pilt.

Seal Rapla aias oli mul üks peenar, millele panin nimeks "Muhu sussid". Külvasin läbisegi moone ja rukkililli.

Millalgi hakkas see kõik mulle ülejõu käima. Liiga palju oli rohida ja liiga palju oli muru niita. Üks muudatus, mille seepärast tegin, oli 25-meetrise lillepeenra likvideerimine. Külm oli keldris ära võtnud kõik mu 130 daaliajuurikat ja ma ei suutnud enam hakata seda kõike taastama ja lilli nii palju ette kasvatama. Nii siis ostsingi elupuud, millel nimeks Smaragd ja eesmärk oli, et kui need kasvavad suureks, siis summutavad ka autode heli ja varjavad aeda võõraste pilkude eest. Siin pildil on nad alles istutatud, aga kui täna juhtud mööda sõitma Raplas Väljataguse 25 majast, siis näed, kui suured nad juba on. Mul endal on sealt mööda sõites uskumatu mõelda, et need kõik on minu istutatud.

Eelmine omanik oli istutanud maja otsa kolm väikest kuuske - nendele panin jõulude ajal tuled. Praegu vist on need kuused seal juba liiga suureks kasvanud, kui nad üldse alles on.

Selline oli minu esimese päris oma maja lugu. Ma elasin seal kolm aastat 2003-2006. 2006. aasta lõpus tundsin, et ma ei taha enam kogu seda kupatust ülal pidada ja panin maja müüki. Kuna ma tegelikult ei raatsinud seda müüa, siis panin üsna krõbeda hinna - 2,85 miljonit krooni. Natuke jäi sinna tingimisruumi ka ja lõpuks müüsin selle 2,75 miljoniga. Pangalaen oli kõigest 650 000 EEK, nii et selle maksin kohe tagasi, ostsin saarele maja ja uue auto ja kolisin ära. Müügi ajastus oli õige, sest oli kinnisvarabuumi tipp, aasta hiljem kukkusid hinnad juba kolinal. Kui selle maja ostja mulle esimest korda helistas, siis oli tema esimene küsimus: "Ma küsin otse, et miks üks inimene müüb oma nii ilusat maja?". Ma ei mäleta, mida vastasin. Kogu see müük oli tegelikult üsna emotsionaalne, tahtsin ostjat hoolega valida ja mul oli raske sellest majast loobuda, samas oli see minu kõige tulusam äritehing siiani. Selle müügiga panin aluse oma kapitali kasvule ja täna ma ei kahetse muidugi mitte midagi. Ei kahetsenud ka siis, kui esimesi päevi saarel elasin, aga sellest juba järgmises postituses.

Kommentaarid: 4

  • Anneli18. dets

    Väga armas lugemine on :) Oleksin nagu ise seal majas koos teiega olnud :) Aitäh ja rahulikku jõuluaega teile!

  • Maire18. dets

    Aitäh, Anneli! Rõõm kuulda, et meeldis :) Ilusaid pühi!

  • Pille Ambur21. dets

    Hei Maire!
    Lugesin ja pisar tuli silma. Nii armas, et Sul on pilt Mannist nagu teda kutsuti. Ja uskumatult ilusaks suutsid selle natuke rääbaka maja ja aia teha. Kujutan ette, kui kahju oli seda müüa. Killuke ajalugu jälle talletatud! Aitäh! Võtan ise kogu aeg hoogu,et oma majast ka tema elanikest kirjutada, aga pole kirjanaine . ☺️
    Ilusaid ,rahulikke jõule. !

  • Maire22. dets

    Nii tore, et Väljataguse tänava rahvast ka siin blogis liikumas on :) Mul oleks sellest Rapla maja elust veel igasugu huvitavaid asju jutustada - võib-olla kunagi kirjutan sellest veel.
    Ilusaid jõule ka teile sinna Raplasse!

Lisa kommentaar

Email again: