dets
20

Kodu VOL 3Maire Forsel

Eelmine postitus lõppes sellega, kuidas oma Rapla maja müüsin. Nüüd kirjutan, mis edasi sai. Põhjused, miks tahtsin Raplast ära kolida, on kirjas minu esimese raamatu "Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!" esimeses peatükis, nii et paljud minu blogilugejad tegelikult teavad seda lugu. Aga lühidalt öeldes olin oma elust lihtsalt liiga väsinud ja tahtsin muutust. Ma olin oma tööandjaga kokku leppinud, et kolin Rootsi ja jään samale töökohale. Oli ju mu töökoht nagunii Rootsis, kuigi tegin seda tööd Eestist kaugtööna ja plaan oli siis selline, et ostan endale Rootsi maja ja jätkan seal sedasama kaugtööd. Põhjus, miks üldse kaalusin Rootsi kolimist, oli väga isiklik, sest mu Põhja-Rootsis elav tütar ootas oma esimest last ja ma tahtsin elada neile lähemal. Nüüd on mul tegelikult juba 3 lapselast Rootsis ja 2 Eestis, aga siis veel Eestis ühtegi polnud ja ma ei suutnud ette kujutada, et elan lastest nii kaugel. 2006. aasta suvel lappasime seepärast Rootsi kinnisvarakuulutusi, et mulle sealkandis sobivat maja leida. Hinnatase oli Põhja-Rootsis üsna sama, mis Eestis ja olin otsustanud, et püüan leida maja, mis maksab 1,2-1,4 miljonit Eesti krooni. Kuna elumuutus oli suur, siis tahtsin jätta omale korraliku rahavaru, et oleks turvalisem, kui peaks juhtuma, et mu kaugtöö uuest kodust mingil põhjusel ei toimi. Leidsimegi päris mitu sellist maja, mis mulle oleks sobinud. Eriti hästi on meeles üks maamaja, mille stiil ja suurus oli just täpselt sobilik ja hind ka miskine 1,4 miljoni krooni kanti. Aga kui asi hakkas konkreetsemaks minema, siis hakkasin kahtlema. Oli kuidagi selline tunne, et ma ei taha ju tegelikult Rootsis elada. Ja mõtlesingi üsna ootamatult ümber ja hakkasin hoopis Saaremaale maja otsima.

Miks just Saaremaa? Mu ema on sellelt saarelt pärit. Tema perekond põgenes vanaisa Mihkel Hiiuväina laevaga Rootsi 1944. aasta sügisel, teadmata, et nende üks tütardest (minu ema) on hakanud koju igatsema ja loobunud mõttest põgeneda koos selle perega, kus ta lapsehoidjaks oli. Kokkulepe oli, et ema pidi põgenema Hiiumaalt koos selle perega, kus ta töötas ja oma perega Rootsis kohtuma, aga lapse asi, ta tahtis koju. See oli saatuslik viga, sest ta jäi ühe päeva hiljaks - terve pere ja koos nendega kokku 200 inimest olid vanaisa laevaga Laugu rannast juba Rootsi poole lahkunud. Nii jäi minu ema teismelise tüdrukuna siia maailma üksi ja tema hingevalu oleme meie, tema lapsed, terve elu näinud. Ta pidi ka Saaremaalt põgenema, sest teda taheti üksinda Siberisse saata - see on pikk ja emotsionaalne lugu, millesse hetkel rohkem ei süvene, tahtsin lihtsalt taustaks rääkida. Sest just ema oli see, kelle tõttu tundus Saaremaa mulle mingi unistuste maa. Me käisime suviti sageli siin kaugematel sugulastel külas ja iga kord, kui hakkasime Virtsu jõudma, ütles ema meile õnnelikult ohates, et vaadake lapsed, kadakad juba paistavad! See oli selline suur ja põnev asi, et juba olemegi kadakaste karjamaade vahel ja kohe üle mere paradiisi jõudmas. Ma ei saa sellest rohkem kirjutada, sest kõik need mälestused ajavad mind alati nutma. Aga nüüd siis teate, miks ma Saaremaale kodu otsima hakkasin. Panen siia pildi oma vanaemast-vanaisast, kes üht oma tütardest enam kunagi ei näinudki ja vanaisa laeva maketist, mille meie tänaval elav Tiit Jõgi ühe vana foto järgi tegi. Selle laevaga meie pere siit saarelt igaveseks lahkus.

Mul oli plaan B, et kui minu töö siit saarelt ei toimi, et siis on mul vähemalt Saaremaal suvila ja kolin siis ikkagi hiljem Rootsi. Oli sügis aastal 2006 ja hakkasin nädalavahetustel käima saarel maju vaatamas. Trükkisin City24-st sobivad kuulutused välja, võtsin maakleritega ühendust ja leppisin ajad kokku ja muudkui sõitsin ühest kohast teise, et midagi sobivat leida. Maja hinna suhtes olin otsustanud, et oleks hea, kui see jääks kuhugi 1,2 miljoni krooni kanti, rohkem ei oleks tahtnud maksta. Lisaks lootsin, et leian maja kuhugi metsa ja mere äärde, aga sellega sai probleemiks, et neis kohtades ei olnud korralikku internetiühendust. Küll soovitasid maaklerid panna saatja männi otsa, et küll ta toimib ja igasugu muid trikke, aga ma ei saanud sellega riskida, sest pidin igal tööpäeval vähemalt 8 tundi saama järjepanu üle veebi tööd teha ja siis ei saa halva ühendusega riskida. Ühel nädalavahetusel, kui koos minu kaksikõega jälle saarel maju vaatamas olime, pidime sõitma Leisist läbi, sest Metsküla kandis oli üks palkmaja, mida näha tahtsin. Orissaare poolt Leisi sisse sõites märkasin midagi tuttavat - siinsamas kurvis oli üks maja, mille kuulutust ma olin mitmel korral vaadanud, aga fotod ei olnud mind eriti kõnetanud, mistõttu mul selle maja müüjaga polnud midagi kokku lepitud. Peatasime auto ja mõtlesime, mida teha, sest niimoodi ootamatult sisse sadada ei tundunud hea mõte. Müügikuulutuses olevad fotod olid tehtud talvel mingil lörtsisel ja hallil ajal, nii et pilte vaadates ei tundunud see üldse majana, mida oma koduks tahaksin, tegelikkuses tundus kõik palju ilusam. Aga mul vist oli see kuulutus ikkagi autos, sest mäletan, et helistasime sealt aia tagant maaklerile, kes omakorda helistas maja omanikule ja varsti ilmuski välja mees, kes oli nõus meile maja näitama. 

Me sisenesime millegipärast maja tagumisest uksest ja sealt suundusime otse kööki. Kohe, kui sinna jõudsime, me vahetasime õega pilke. Ta vist isegi müksas mind ja sosistas midagi, et kuule, see ongi see. See köök oli hästi hubane ja kodune ja tekitas kohe tunde, et siin ma tahan elada. Panen siia pildi selle vaatega, kuidas ta sealt tagumisest uksest tulles avanes. Pildil on muidugi juba minu pandud kardinad ja muu, aga vaatepilt oli väga sarnane ikkagi. Ma arvan, et see madal lagi ja akende kohal olevad puidust riiulid olid vist peamine, mis selle õdusa tunde tekitasid.

Teise pildi panen suunaga elutoa poole. Vitriinkapp jäi hinna sisse, aga söögilaua ja pinkide eest tahtis omanik eraldi raha. Tegelikult oli see maja üldse liiga kallis minu plaanide jaoks, sest maksis 1,5 miljonit krooni ja hinda kaubelda polnud võimalik. Maad ja metsa sain ka kaasa ca 2 hektarit, aga üks tuba oli veel välja ehitamata ja grillmaja ka ostuhetkel veel ei olnud. Nii et ma küll suuri ümberkorraldusi selles majas ei teinud, aga raha kulus ikkagi ka pärast ostu. 

Selle maja kasuks rääkis ka see, et Leisis on internet maa-aluse kaabliga. Lisaks ei ole siin tormide ajal elekter peaaegu mitte kunagi ära, aga seda olen saanud teada alles nüüd, kui olen siin alevikus peaaegu 14 aastat elanud. Tegin alguses tööd köögis, sest eraldi kabinetti kohe polnud. Minu hirm, et äkki ei hakka kaugtöö siit sujuma, osutus asjatuks, sest kõik toimis suurepäraselt. Nädala post, mis mulle reedel Norrköpingi postkontorist teele pandi, oli Leisis minu postkastis kohal esmaspäeva hommikul. Siiani ei suuda ma mõista, kuidas post sealt siia nii kiiresti liikus, aga Eestist Rootsi võtab palju kauem aega. Ka aega hakkas mul üle jääma, sest kui ei pea kolleegidega niisama juttu ajama, siis on töö palju efektiivsem. Käisin lõuna ajal alati koertega mere ääres jalutamas. Ütlen koertega, sest ka eelmise majaomaniku suur kaukaaslase mõõtu koer jäi mulle - nad tahtsid ta magama panna, aga mul hakkas kahju ja palusin, et las ta jääb. Saarele kolisin 2. veebruaril 2007. Oli hästi rohke lumega talv ja mandrilt mööda rannamaanteed koju sõites oli tõesti tunne, et olen muinasjuttu sattunud. See pilt on tehtud vist teisel aastal, sest väraval on juba kiri "Leebed koerad, kuri eit" :) Lasin selle sinna esimesel suvel kirjutada ja see alati tegi kõigile nalja, kes siin värava juures peatusid. Kuna see on sadama poolt tulles esimene maja Leisis, siis peatus siin alati palju turiste, et teed küsida või öömajade kohta uurida. 

Panen teise pildi teisest suunast.

Kui maja ostsin, siis nii palju suutsin tingida, et tagumise toa ahju ehitus jääks ka hinna sisse. Selle ehitas üks müüja sugulane ja tellisin temalt ka põranda, nii et tagumisest toast sai minu töötuba ja külaliste magamistuba. 

Teine pilt teisest suunast. Vasakult paistab natuke minu töönurk. Kardinad on tulekindlast materjalist - see polnud otseselt eesmärk, aga tahtsin rahvusliku triibu moodi kangast ja see juhtus ühtlasi olema tulekindel.

Maja elutoas ma seal elades mingit remonti ei teinud - ei vahetanud tapeeti ega midagi, lihtsalt kolisin oma mööbli sisse. Lotta ka muidugi :)

Aga magamistoas vahetasin küll tapeedi ära ja panin sellise pisikeste lillekestega, et oleks veidi nunnum. Voodikate on minu enda heegeldatud - selle heegeldasin Rapla-Tallinna rongis, kui käisin rootsi keelt õppimas. Plokkide kaupa muidugi, kui keegi ehk mõtleb, et vedasin nii suure asja rongis kaasa :) Ma ikka tavaliselt ütlen, et just nii kaua läkski mul aega, et rootsi keel selgeks saada - selle päevateki heegeldamise aeg siis.

Majas oli ka saun.

Aga üldiselt muidugi kaotasin palju elumaja kvaliteedis, sest Rapla majaga ei andnud neid tingimusi eriti võrrelda. See Leisi maja oli algselt suvila ja siis millalgi, kui omanik pensionile jäi, ehitas selle majaks ümber ja kolis Meriväljalt siia. Kui ta naine ootamatult suri, siis müüs maja mulle ja läks ise Tallinna tagasi.
Majas oli üksainuke WC ja pesuruumis üsna väike boiler.

Teisel korrusel oli üks suur ruum, aga eelmine omanik seda talvel kunagi ei kasutanud, nii et tal oli sooja toas hoidmiseks isegi mingi paks plaat, mille ta talveks sinna trepikoja kohale laeks tõstis. 

Mina tegin nii, et poolitasin selle ruumi riidekapiga ära, nii et kapi taha tekkis väike magamistuba, kus sai külalisi majutada.

Ma olin nii kindel, et elan siin nüüd elu lõpuni üksi, sest Rapla majas elamise aastatel olin näinud igasugu mehekandidaate, kes olid nii suur pettumus, et mulle tundus, et kõik normaalsed mehed on maa pealt otsa saanud. Küll olid nad abielus või siis ilmnes mõnel viinaviga või hakkas mulle tunduma, et minuga ollakse vaid majandusliku turvatunde pärast. Nii ma siis otsustasingi, et olgu nii, pole mul neid mehi vajagi, kui neist mulle võrdset partnerit ja sõpra pole. Aga siis juhtus üks asi. Esimesel kevadel, kui linnud juba laulsid ja sinililled, mida minu aias oli kolme värvi, õitsesid, siis istusin oma hommikukohviga majaesisel trepil ja mõtlesin, et no on ikka ilus elu küll. Tundsin end tõesti õnnelikuna, kuigi olin üksi. Ja siis nägin, et teiselt poolt teed tuleb põõsaste vahelt üks sirge seljaga mees ja hakkab alevi keskuse poole minema. See oli Leisi kooli õpetaja Sander ja ma teadsin küll, et ta seal oma emaga elab, aga talvel on ju maal pime ja me polnud kunagi kohtunud. Ei kohtunudki enne, kui ühel kuumal juunikuu päeval juhtusin oma aiavärava juures toimetama ja Sander läks siit mööda, et ujuma minna. Tervitasime ja rääkisime natuke juttu ja edasine on juba ajalugu. Jaanipäeva õhtu veetsime minu aias grillmajas, jõime veini ja rääkisime hommikuni. Juulis kolis ta sisse. Sander polnud kunagi abielus olnud ja ta emal oli juba täitsa mure, et mis saab, kui tema ükskord kaob ja poeg peab üksi jääma. Nii ta siis oligi tohutult rõõmus, kui lõpuks ometi poeg naise võttis. Ta rääkis kõigile, et näe, öeldakse, et magavale kassile hiir suhu ei jookse, aga jookseb ikka küll :) No ja eks see oli minugi jaoks ju väga ootamatu elupööre, sest polnud mul ju õrna aimugi, et ostan maja, kus teisel pool teed elab minu tulevane mees. 
Siin trepil ma tol esimesel kevadel üksi istusingi. Aias olevad puukujud on Varbola puupäevade oksjonilt ostetud ja siit ära kolides me neid kaasa ei võtnud.

Maja tagant ka üks pilt.

Maja ees oli ka üks garaaž, kus küll autot ei hoitud, oli lihtsalt kola hoidmiseks.

Esimesel suvel palkasin õe ja õemehe omale grillmaja ehitama, sest õues puudus mõnus koht, kus sõpradega istuda. Selle kividega platsi tellisin ka, varem oli siin siseõuel muru. Aga see polnud väga hea valik, sest need plaadid kippusid vihmaga libedaks minema, lisaks tuli pidevalt kivide vahekohti rohida.

Üks talvine vaade ka grillmajast.

Me elasime selles majas kokku viis aastat. Miks selle müüki panin ja ära kolisime, sellest juba järgmises koduloos.

Kommentaarid: 2

  • Anneli20. dets

    Kummaline kui põnev mul on neid lugusid lugedes. Ja iga kord kui lõpetan on mul naeratus näol ja tunnen kui õnnelik ma olen. Suured - suured tänud teile nende lugude eest. Ootan juba uut osa.
    Tervitades, Anneli Tartust

  • Maire20. dets

    Aitäh, Anneli! Ma olin nii kaua juba plaaninud neid postitusi teha, aga kogu aeg lükkasin edasi. Ja kummaline jällegi minu jaoks, et ma tunnen, et niimoodi ajas tagasi vaatamine ja vanades fotodes sobramine on kuidagi hästi närverahustav. Mul on praegu elus raske aeg, nüüd sain veel teada, et mu laste vanaema on jäänud koroonasse ja kõik see kokku mõjub meeleolule täiesti laastavalt. Siis istungi arvutisse ja lennutan end mõtetes minevikku ja elu tundub jälle ilus :)

Lisa kommentaar

Email again: