dets
22

Kodu VOL 4Maire Forsel

Nonii, kodulugu jätkub :) Eelmine postitus lõppes sellega, et olin saarele kolinud ja avastanud, et minu ostetud majast teisel pool teed elab üks vaba mees, kes siis sobivate asjaolude kokkulangemisel minu juurde sisse kolis :) Üks huvitav detail on kogu selle loo juures veel see, et kui minu ostetud maja siin Leisis müüki tuli, siis olevat Sander mõelnud, et kui oleks nii palju vaba raha, siis ostaks ise selle ära, koliks sinna koos emaga sisse ja siis saaks oma kodumaja teisel pool teed elades rahulikult ära remontida. Ja kui kodumaja remonditud, siis oleks ta selle ostetud maja uuesti maha müünud. Öeldakse, et unistustega tuleb olla ettevaatlik - see unistus Sandril ju tegelikult täituski, kuigi minu kaasabil. Sellepärast mulle see ütlus nii väga meeldibki, sest olen nii mitmel korral elus kogenud, et kui midagi väga soovid, siis selle ka saad, aga mõnikord täituvad need unistused koos teatud lisandustega. Sandri jaoks olin see lisandus siis mina :) Unistusest erinev oli muidugi ka see, et Sandri ema jäi oma koju elama. Sander on hästi hea ja hooliv mees, nii et iga kord, kui ta koolist koju tuli, läks ta esimese asjana ema juurest läbi, et vaadata, kas kõik on korras ja emaga veidi juttu ajada ja alles pärast seda tuli koju. 

Juhtus aga selline kurb lugu, et Sandri ema sai 2010. aasta sügisel insuldi ja sattus kõigepealt haiglasse ja sealt edasi hooldekodusse, sest vajas veel kõrvalist abi. Sealt ta kahjuks enam koju ei tulnudki, sest suri sama aasta detsembris. Sandri kodumaja jäi tühjaks. Tartu varjupaigast emale seltsiks võetud väikese koera Muki võtsime enda juurde ja nii seisis Sandri lapsepõlvekodu siin ühe aasta tühjana. Mõtlesime, mida nüüd teha, sest mõttetu on ju omada kahte maja - üks ühel ja teine teisel pool teed. Samas oli Sandri maja sellises seisus, et sinna kohe kolida polnud võimalik. Kuna minu maja oli ostetud, aga tema oma siiski lapsepõlvekodu, siis ei olnud küsimustki, et müüki tuleb panna minu maja. Enne aga pidime Sandri kodu nii palju ära renoveerima, et oleks võimalik siia sisse kolida. Maja on ehitatud 1929, ka selles oli kuivkemps ja duširuumi polnud, saunas käidi naabri juures. See kinnistu on Sandri ja tema tädi vahel ära jagatud ja kui Sander laps oli, siis elas siin majas mitu peret. Sandri vanaisa, Sandri pere ja tema tädi pere. Millalgi ehitas tädimees teisele poole lauta oma maja ja nad kolisid ära, aga harjumus kasutada meie õue peal olevat maakeldrit jäi veel pikaks ajaks. Niisamuti jäi harjumuseks, et Sander ja tema ema käisid tädi juures saunas, sest ka see oli tegelikult enne nende kõigi oma olnud. Täna lahutabki kahe maja krunte vana laut, mis kuulub Sandri tädile. 
Panen siia paar nõukaaegset pilti Sandri lapsepõlvekodust. Pilt on aastast 1965.

Teisel pildil on näha teepoolne sein, kus oli kaks akent ja üks välisuks. Täna on aknad teise koha peal ja ust seal enam pole. 

Ühesõnaga - meie ühine otsus oli, et renoveerime selle maja ära, kolime teisele poole teed ja paneme minu maja müüki. Ja nüüd ma räägin midagi, millele kõik peaksid mõtlema, kes pole abielus. Kui ma Raplasse maja ostsin, siis võtsin pangalaenu, aga maja lasin kirjutada oma elukaaslasega kaasomandisse. Miks ma seda tegin? Sest ma tahtsin, et temal ka midagi oleks. Ma mõtlesin, et mees võiks ikka ka omanik olla, mitte nii, et elab naise pinnal. Kirjutan sellest, sest tean, et naised on üldiselt väga ohvrimeelsed - valmis kõik käest ära andma, peaasi, et neid armastataks. Kui me tollase elukaaslasega lahku läksime, siis ei nõudnud ta minult midagi, kuigi oli kaasomanik, sest ta oli lihtsalt nii aus inimene. Ta ju teadis, kuidas ta kaasomanikuks oli saanud ja ta teadis, et pangalaen jääb minule, nii ei tekkinudki mingit küsimust - Marec tuli notarisse ja kinkis oma majaosa mulle lihtsalt tagasi. Ma olen väga tänulik, et mul oli nii mõistlik mees, sest see olukord oleks võinud kujuneda palju hullemaks ja katsu siis tagantjärele tõestada, et ma niisama andsin selle pool maja talle kunagi. Ja nüüd siis tekkis tegelikult natuke sama olukord siin saarel, aga selle vahega, et Sandri lapsepõlvekodu oli Sandri nimel ja kui ma nüüd oleksin hakanud oma raha eest seda renoveerima, siis oleksin võtnud väga suure riski. Kuna ka see maja tuli renoveerida maast katuseni, nii et jälle kõik läks lammutamisele ja ainult vanad palkseinad jäid alles, siis läks see maksma sama palju kui uue maja ehitus. Meil oli mõlemal korralik rahavaru, aga sellest päris kõigeks ei piisanud, nii et kui maja juba hakkas ilmet võtma, siis otsustasin teist korda elus võtta pangalaenu. Nii läksimegi notarisse ja vormistasime ühtlasi kogu kinnistu kaasomandisse - vastasel korral ma poleks lihtsalt olnud nõus oma rahasid siia panustama. Mitte et ma Sandrit ei usaldaks, aga ma usaldasin ka oma eelmist elukaaslast 100%, ometi jättis ta mind ühel hetkel maha. Nii et ärge riskige ja hoidke paberid korras. Ka testamendi tegime kohe ära, et ei tekiks küsimusi pärandiga, kui meiega midagi peaks juhtuma.

Aga see pangalaen, selle saamine oli omaette ooper. Nimelt oli mu tööandja teinud mulle ettepaneku, et hakkaksin palga saamise asemel osutama tema Rootsi firmale raamatupidamisteenust. Põhjused olid väga praktilised, aga kokkuvõttes oli selline lahendus mulle rahaliselt kasulikum, tööandjale jäi kulunumber täpselt samaks. Oli ju ettevõte, mille raamatupidamist tegin, Rootsis, nii et seda ei saanud ka OÜtamiseks pidada, osutasin teenust ju lausa teisest EL riigist. Selle tulemusena aga oli mul kadunud tööandja ja sain tööandjaks endale ise. Maksin ise endale oma osaühingust palka ja kõik oleks pidanud nagu korras olema, aga ei olnud. Kes kodulaenu on taotlenud, see teab, et võid omale maksta ükskõik kui suurt palka, aga kui oled mikroettevõtja, siis pank sind ei usalda. See oli väga absurdne olukord, sest mu töö ja sissetulek oli ju täpselt sama kui Raplas elades ja siis polnud pangal mingit küsimust mulle pangalaenu andmisel. Nüüd tahtsin laenata vaid 45000 eurot ja selle kohe tagasi maksta, kui oleme ära kolinud ja minu maja maha müünud, aga Kuressaare pangas ei tuldud mulle vastu. Nii ei jäänud mul muud üle, kui sellest absurdsest olukorrast ühele Tallinnas samas pangas töötavale tuttavale rääkida, kes vaatas mu dokumendid läbi, võttis ühendust Kuressaare kontoriga ja ütles, et mida te jamate seal, sellel inimesel ju regulaarne sissetulek ja piisavalt tagatist ja pole mingit põhjust talle laenu mitte anda. Ma üldse ei armasta sellist tutvuste kasutamist, aga olukord oli lihtsalt nii nõme minu jaoks, et ma pidin selle rumaluse vastu võitlema. Tahtsin ju laenu nagunii vaid aastaks-paariks ja täpselt nii läkski lõpuks, nagu olin plaaninud. 

Ühesõnaga - ma sain selle laenu ja me ehitasime Sandri lapsepõlvekodu valmis. See oli nagu ajaloo kordumine, sest kõik oli nii sarnane sellega, mida juba Rapla majaga olin läbi teinud. Naljakas oli see, et ega ehitajad ju ei taha naistega eriti asju ajada, nad pole lihtsalt harjunud, et naine on tellija, mitte mees. Kuna aga Sandril ehituskogemus puudus ja minul oli see üsna värske, siis oskasin mina nende ehitajatega enamasti rohkem asju läbi rääkida. Mõnikord tekkis naljakas olukord, et läksin maja peale midagi kokku leppima ja kui Sander seisis kõrval, siis pöördusid mehed ka siis tema poole, kui mina midagi küsisin. See on omaette teema, et ka täna veel nii paljud arvavad, et naiste ajud mahutavad vähem kui meeste omad ja kui juttu on ehitusest, siis kindlasti peab mees olema targem. Eriti just vanemad mehed kalduvad naisi mitte arvestama, aga see on juba üks eraldi postituse teema.

Oeh, nojah, oli 2011/2012 talv ja üks Saaremaa ehitusfirma palgatud Sandri lapsepõlvekodu renoveerima. Tundsin ise end üsna tugevalt, sest Rapla maja ehitus oli mulle nii heaks kogemuseks, et nüüd juba oskasin ise küsida ja tahta. Ja täpselt samuti nagu Rapla majas, läks kõigepealt lammutamiseks. Selline oli ehitusjärgus elutuba.

Selle ehitusfirmaga kõik väga lihtsalt ei läinud - oli mitmeid ümbertegemisi ja parandusi, aga ma neist ei viitsi kirjutada. Muutsime tubade asetust ja lammutasime mõned seinad maha - esik, sahver ja köök said üheks veidi suuremaks köögiks ja ühe toa arvelt läks osa ruumist duširuumi jaoks. Siin pildil köögi ja elutoa vaheline sein, millest pool jäi alles.

Panen siia ka ühe välisvaate, kus on näha, et uks on teepoolses seinas likvideeritud ja üks aken on teise kohta tõstetud. 

Enne renoveerimist oli selline:

Maja otsast ka üks enne ja pärast pilt.


Mäletan, et maja ehituse kevadel kogunes siia ukse ette tohutult palju sääski. Lausa suur sääseparv oli pidevalt ehitajatel kallal.

Kui valmis sai, siis oli vaade samast suunast selline. Katuseräästa all on fassaadivalgustus - seda teadsin ka tahta tänu Rapla majale. Panime LEDid, et võtaks vähem voolu ja peaks kauem vastu. Siiani pole nende räästaaluste lampidega midagi juhtunud, lähevad automaatselt põlema, kui väljas hämardub.

Kui Raplas elasin, oli mul naabriks üks vanapaar, kelle aias õitsesid igal kevadel suured moonid. Hästi ilusad suure õiega, nimeks on neil vist idamagun ja ma nii väga oleksin tahtnud selle lille seemneid, aga kuna need naabrid polnud väga sõbralikud, siis ma ei julgenud küsida. Nad olid hästi vanad ja naine alailma õiendas mehe kallal, lausa mõnitas oma meest, nii et kõik naabrid kuulsid, nii et mina püüdsin nendega nii vähe suhelda, kui võimalik. Nii jäidki need lilled mulle unistuseks. Aga nagu öeldud, siis unistused võivad täituda - esimesel kevadel avastasin, et Sandri lapsepõlvekodu aias on täpselt samad lilled mind ees ootamas :)

Kui majja sisse astuda, siis satub kohe kööki.

Need pildid on tehtud siis, kui maja just valmis sai. Muide, korsten ja kõik küttekehad on täiesti uued. Korsten laoti uus keldrist alates kuni korstnani välja - see polnud kohe plaanis, aga ehitaja soovitas ja oleme väga tänulikud, et selle lisatöö neilt tellisime, sest nüüd on palju turvalisem. Teisest suunast ka pilt. Laual on õmblusmasin, ilmselt hakkasin jälle kardinaid õmblema.

Tapeetidega läks seekord nii, et kuna elasime saarel ja koolis käisin Tartus, siis polnud võimalik salongi Muster neid tellima minna. Leidsin Tartust ühe poe, kus valik polnud küll nii suur, aga kust sai ka nii Rootsi kui Ameerika tapeete tellida ja tellisingi kõik sealt. Läksin pärast loenguid poodi ja muudkui klõpsisin Sandrile kataloogist pilte, et ta saaks ka kaasa rääkida tapeetide valikul. See oli üsna tülikas, aga hakkama me saime. Elutuppa tellisin ühe Gammalsvenska sarja tapeedi - vana Rootsi stiil, aga kui tuba veel tühi oli, siis mõjus see triibuline liiga intensiivselt, nii et ma tükk aega kahetsesin seda valikut. Täna on olukord parem, sest seinas palju pilte ja mööblit ka rohkem, nii et enam ei võta see triip silme ees virvendama.
See pilt on tehtud vahetult enne sissekolimist.

Esimesel suvel oli see tugitool minu põhiline puhkamise koht, tänaseks on nii diivan kui tugitool omadega õhtal ja majast välja visatud. Põrandaliistud on nii laiad, kui neid poes saada oli - ehitaja ei tahtnud alguses aru saada, miks selliseid laiu tahan, aga kui need paika said, siis ütles, et vaat kui ilus, et sobib küll.

Nurk, kus hetkel istun oli sissekolimise ajal selline:

Me kolisime siia majja suvel 2012 ja minu ostetud maja teisel pool teed jäi tühjaks. Majutasime seal esimesel suvel lapsi ja nende sõpru ja talvel seisis see täitsa tühjalt. Kirjutan selle maja müügist oma järgmises postituses. Oma töötoa seadsin uude majja sisse esimesele korrusele, vaatega tee poole.

Teisele korrusele viiv trepp jäi sama, mis enne, lihtsalt värviti ära.

Üleval on kaks magamistuba. Panen siia mõlemast pildid, nii nagu nad maja valmimise ajal välja nägid. Alevipoolne tuba on suurem. Sellel jätsime põranda ka vana, lihtsalt lasime ära värvida. Toa seinad sai veidi väljapoole viidud, et tuba suurem oleks ja lae kaldosa tehti uus, vana lagi ise jäi alles. Selle toaga on mul olnud plaan, et teen selle omale töötoaks, praegu on siin sees üks lai voodi ja laste nari.

Teine magamistuba on hästi väike, selle teepoolne sein sai ca meetri jagu väljapoole viidud, et oleks ruumi rohkem. Siia tuppa sai ka uus parkett.

Maja on niivõrd hästi soojustatud, et ülemist korrust pole vaja eraldi kütta. Kahe toa vahel on küll ahi, aga me ei kasuta seda, sest kui all on soe, siis kütab see ka ülemist korrust piisavalt hästi. Ahjaa, ma vist uuest ahjust ja pliidist pole veel pilti pannudki. See kupatus maja keskel kütab kõiki tube piisavalt.

Aasta alguses käis meil külas ajakiri Maakodu, nii et panen siia nüüd mõned nende tehtud pildid, siis saab aimu, milline praegu kodu välja näeb. Tegelikult käisid nad lausa kaks korda. Esimesel korral pildistas Sven Arbet. Siin üks pilt sellest, kuidas Sven on tööhoos.

Teisel korral pildistas Tiit Koha ja tema pilte läks vist ajakirja rohkem sisse. See lugu laiutas seal Maakodus vist lausa 12 leheküljel, nii et sinna mahtus palju pilte. 
Siin on Tiit Koha tööhoos. Nii äge oli jälgida, kuidas profid töötavad.

Elutuba on tänaseks tegelikult juba ümber tõstetud ja näeb välja selline.

Vitriinkapp ja minu lugemisnurk on kolinud teise seina.

Need kaks valget kapikest on ka täna siit ära viidud, selle asemel on uued kõrged kõlarid, aga ma ei viitsi praegu uusi pilte teha. 
Töötoa olen ka nurgatuppa kolinud. Tellisime ühelt Sandri endiselt õpilaselt siia uue raamaturiiuli, et saaks seina maast laeni ära kasutada. See pilt on vist siis tehtud, kui raamatud riiulisse said, sest vaatan, et seinapildid on veel laokil. Nüüd on need pildid ka juba seina pandud. Mingil õhtusel ajal tehtud foto, natuke pimeda valgusega.

Panen paar Tiit Koha tehtud fotot ka. Kõigepealt köögist.

Ja elutoast, nii nagu ta veel veebruaris oli.

Selle maja renoveerimisega oli see natuke kehvasti, et ma käisin samal ajal TÜ statsionaaris, mis tähendas, et olin nädala sees Tartus ja nii oli raskem ehitusprobleemidega tegelda. Õnneks oli Sander alati kohapeal olemas, aga halb oli see, et puhtalt ajapuudusel ma ise tundsin, et otsustasin kõik tapeedid ja värvid nö liiga kiiruga ja süvenemata. Lihtsalt polnud aega väga rahulikult kõike planeerida ja osaliselt ka seepärast tunnen, et tahaksin ühe vana maja veel renoveerida - et saaks rahulikult ja mõnuga planeerida ja sisustada. Siiski ei jäänud see maja minu viimaseks ehitusprojektiks, üks maja sai veel siin korda tehtud, aga sellest juba järgmisel korral. Lõpetuseks üks suvine välisvaade ka meie tänasest kodust.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: