dets
28

Kodu VOL 5Maire Forsel

Mõtlesin, et peaksin viimase kodupostituse ka ikka vana aasta sees ära tegema, siis oleks kogu majaehituste ja kolimiste teema järjest ära dokumenteeritud. See viies postitus ei olegi tegelikult eraldi kodust, vaid majast, mille me oma praeguses kodus veel lisaks ära renoveerisime. Nimelt oli siin Sandri lapsepõlvekodus kõrvalhoone, mida Sandri isa omal ajal ehitama hakkas ja kuhu pidi tulema saun ja garaaž, aga ehitus jäi pooleli, sest Sandri isa suri ootamatult aastal 1982. Tegelikult oli see nii palju valmis, et garaaži sai kasutada ja maja keskel oli ka lambalaut, kus pere aastaid loomi pidas. Ainult saun jäigi tookord tegemata, aga isegi saunakeris oli olemas - nõukaaegne ja veel pakendis, nii et seda me ei hakanudki uut ostma. 

Ootasime kõrvalhoone renoveerimisega kuni minu maja teisel pool teed sai müüdud. See seisis ühe talve tühjana ja mul oli vahepeal plaan, et renoveerin selle puhkemajaks - tellisin projekti ja esitasin toetuse saamiseks taotluse, aga vajalikust punktide arvust jäi paar punkti puudu, nii et toetust me ei saanud. See saigi otsustavaks, miks maja ikkagi müüki panin. Olen teinud oma elu jooksul päris mitu kinnisvaratehingut ja selle maja müük on neist ainuke, millega jäin korralikult kahjumisse. Ma ostsin selle 1,5 miljoni EEK eest ja müüsin 200000 EEK odavamalt. Hind oli muidugi euros juba, arvutasin kursi järgi ümber. Lisaks olin ma ju pärast majaostu investeerinud ühe toa ehitusse, siseõue ja grillmaja rajamisse, nii et see raha suurendas kahjumit veelgi. Aga ma ei kahetse midagi. Elus ongi nii, et üks tehing läheb paremini kui teine ja summa summarum olen ma oma kinnisvaratehingutega ikkagi korralikult plussis. Tookord, kui majaostja hinda tingis, pidin otsustama, kas lasta hind alla ja teha tehing ära või jääda oma esialgse müügihinna juurde ja riskida sellega, et ostja loobub. Ilmselt nad siiski poleks loobunud ja ma poleks pidanud nii palju järgi andma, aga ma tõesti tahtsin selle maja kiirelt kaelast ära saada ja olin ostja pakutud hinnaga nõus. Kuna elame ise siin teisel pool teed, siis on eriti hea tunne, kui naaber ei saa sinu peale pahane olla, et oled talle midagi liiga kallilt müünud :) Ma tundsin selle hinnaga nõustudes, et kuna nad selle nii odavalt said, siis ei pea ma vastutama, kui hiljem selgub, et miski ei toimi nii nagu peab. Mina seda maja ju ei ehitanud, nii et ma ei teadnud, mis probleeme seal mingil ajal ilmneda võib. See tehing õpetas mulle ka seda, et mõnikord ei pea kartma minna rahaliselt miinusesse, sest raha on lihtsalt raha, seda saab alati juurde teenida. Mõnikord on parem tuleviku nimel ka natuke kaotada, et saaks oma eluga edasi minna. 

Kui oma maja müüdud sain, siis maksin tagasi ka kogu vahepeal võetud pangalaenu - täpselt nii nagu olin ka pangale taotlust esitades öelnud, et võtan selle vaid ajutiselt ja kavatsen varem tagasi maksta. See tähendas omakorda seda, et midagi tuli veel realiseerida, et kõrvalhoone ehituseks raha kokku saada. Mul oli Mustjala vallas paar metsatükki ja olin selle valla peale jõudnud juba mitu korda pahandada, kuna nad maamaksu pidevalt valesti arvutasid. Tundsin kuidagi, et ma ei taha seal enam mingit kinnisvara omada ja panin oma maa müüki. Metsa eest peab hoolitsema ja mulle tundus, et kõike on kuidagi liiga palju. Et oleks poole lihtsam, kui kogu kinnisvara ja metsad on ühes kohas koos. 

Enne renoveerimist nägi kõrvalhoone välja selline.

Nagu ikka maal see elu on, oli ka siia aastatega kogunenud igasugu kola. Lisaks pidime teiselt poolt teed minu majast ka veel viimased asjad siia ümber kolima. Et oleks kuhugi kõiki neid asju panna, mida ära visata ei tahtnud, selleks oli vaja ehitada paar kuuri. Nii et enne kõrvalhoone renoveerimist tellisime veel ka kahe kuuri ehituse - üks pisike aiakuur ja teine sai ehitatud kunagise rehepeksumasina kuuri kohale, kus oli vanast ajast alles vaid valatud plats. 
Aiakuur sai selline. 
 
Teine kuur on suurem. Siin esimesel pildil on näha vana rehepeksumasina kuuri põrand. 

Valmis kuur sai selline.

Selles suuremas kuuris on otsaseinas raamaturiiulid ja kahjuks on sealt osa veel siiani meil tuppa toomata, sest kõik raamaturiiulid on täis ja pole kuhugi panna. See suurem kuur sai tuubitud maast laeni täis igasugu kolimise kola, mis tuli ajutiselt kuhugi katuse alla saada. 
Kui kuurid valmis ja kõrvalhoone tühjaks kolitud, siis läks ehituseks. Kõigepealt tellisime muidugi projekti ja võtsime hinnapakkumised paarilt firmalt. Lõpuks otsustasime Arens Ehituse kasuks ja minu jaoks oli see juba neljas ehitusfirma, kellega koostööd teha. Ja ausalt - kui veel kunagi peaksin midagi ehitama, siis tellin jälle töö neilt, sest nii head koostööd pole mul ehitajatega enne olnud kui nendega oli. Eks mul oli endal ka muidugi juba lihtsam, sest minu jaoks oli see juba kolmas vana maja renoveerida ja oskasin aina rohkemale tähelepanu pöörata. Kõigepealt läks muidugi jälle lammutamiseks. Sander oli koos isaga omal ajal kõrvalhoonele korraliku vundamendi ja põranda valanud, nii et selle peale oli hea ehitada - polnud enam karta, et midagi kusagilt vajuma hakkab, sest kõik oli juba jõudnud aastate jooksul ära vajuda. Lisaks jäid alles ka kiviseinad, aga katus oli liiga kõrge, nii et see tõmmati üleni maha ja ehitati uus asemele. See pilt on tehtud ülevalt magamistoa aknast läbi sääsevõrgu, aga paremat mul pole. Siin on ka näha, kus suurem kuur asub.

Kui lammutustööd käisid, oli sügis 2013 ja ma olin juba Leisi Lapikojaga algust teinud. Mul oli isegi teppimisraam juba olemas elumaja teisel korrusel, nii et ühes toas õmblesin ja teises teppisin. Kummaline, et mul päris kohe ei tulnud pähegi, et saan ju oma ettevõtte kõrvalhoonesse kolida ja tänu sellele osa majast ettevõtte raha eest ehitada. Õnneks taipasin veel õigel hetkel, et seda on mõistlik teha, sest lapikoda oli käibemaksukohustuslane ja mul oli võimalik ehituse arvetelt käibemaksu tagasi saada. Lõpuks läkski nii, et lapikoda kasutas praktiliselt tervet maja ja erakasutusse jäi vaid saun, aga ma igaks juhuks ei julgenud ettevõtte raha rohkem kasutada kui pool maja eelarvest. See oli muidugi minu isiklik raha, sest lapikoda polnud jõudnud veel midagi teenida. Nii ma siis maksingi lapikoja kontole miskine 30000+ eurot ja maksin osa ehituse arveid sealt. See on ka põhjus, miks ma omale enamasti oma firmadest palka pole maksnud - kuni ettevõte mulle veel võlgu on, seni saan seda maksuvabalt tagasi võtta. Tänaseks ongi tegelikult vaid mõni tuhat lapikojal mulle maksta jäänud, nii et ehk üks aasta veel ongi sealt raha tagasi saada. Kui oled äsja ettevõtte registreerinud ja kohe hakkad käibemaksu tagasi taotlema, siis saad muidugi ka kohe kontrollid kaela. Ma teadsin seda ja olin sellega arvestanud ja kolmandal kuul see siis juhtuski. Käibemaksu summad läksid aina suuremaks - esimene tagasitaotlus ca 400, siis 1200 ja siis juba üle kolme tuhande - siis oligi stopp ja pidin tõestama, et need ehituse arved on ettevõtte huvides. See oli väga lihtne, sest olen ju raamatupidaja ja harjunud selliste asjadega. Saatsin selgituse ja vajalikud dokumendid ja oligi korras. Minu käest on küsitud, miks ma oma käsitööettevõtte käibemaksukohustuslaseks registreerisin - aga just sellepärast seda tegingi, et investeeringutelt käibemaksu tagasi saada. Oleks ma lapikoja toetuste peale püsti pannud, siis poleks see olnud oluline, aga kuna mängus oli minu oma raha, siis seda ma ei kavatsenud niisama tuulde visata. Sain käibemaksu tagasi tuhandeid ja selle raha eest teise korruse ka lõplikult valmis.

Me olemegi jäänud nüüd kõrvalhoonet lapikojaks kutsuma, sest nende aastatega, kui lapikoda seal tegutses, harjusime sellega ära. Valmis maja näeb välja selline. Ehitasime ka terrassi, et oleks suvel, kus grillida ja tšillida. 

Majas on üleval kaks tuba ja suur rõdu ning all üks väike magamistuba, elutuba ja saun/wc. Trepp sai selline.

Kuna me arvasime, et võib-olla see maja seisab talvel suurema osa ajast tühjana, siis siia me tapeete ei pannud. All on krohvitud seinad ja üleval laudis. Ahju tellisime Tulikivist ja see sai õige natuke liiga väike, nii et kui on väga külm talv, siis peab sauna ahju ka kütma ja uksed lahti jätma, et soe üles läheks. Panime tegelikult üles ka elektriradikad, aga neid me pole eriti kasutanud. Õnneks on nüüd talved soojad ja sellest ahjust on piisanud terve maja kütmiseks.

Alumine magamistuba, kus vanasti oli olnud lambalaut, sai säravkollane, sest see on üsna pime tuba, kuna ainuke aken avaneb terrassile ja päike otse sisse ei paista.

Need seinapildid on minuga kaasa kolinud Rapla majast saadik - minu enda tehtud fotod Jõgeva kandi rapsipõldudest.
Saunas, nagu juba mainisin, on nõukaaegne keris, aga töötab hästi.

Pesuruum sai selline. Tahtsin siia natuke saaremaist, sellepärast moonidega kahhelplaadid.

Plaanisin kusagil kasutada vanaroosat ja enda tehtud seinapilte, sellepärast sai WC selline.

Mõtlesin, et suvel lapsed tulevad ja teadsin, et Ellile meeldib roosa, aga siis juhtus selline naljakas asi, et kui nad Eestisse jõudsid ja ma talle seda näitasin, siis ta esimene reaktsioon oli, et "Fast nu tycker jag om blå!" :) Nii palju siis sellest, et tahad lapselapsele meeldida :) Ma ei hakanud muidugi seda kõike seepeale siniseks värvima. Imestan, et need seinapildid nii hästi püsivad, sest ruum on sageli külm ja niiske, kuna praegu me kütame vaid paar korda nädalas sauna ja ülejäänud aja püüame hoida majas lihtsalt plusskraade. Põrandaküte on muidugi ka, aga seda me enne suuri külmasid tavaliselt sisse ei pane. Seinapiltidel ei ole liim lahti tulnud ja kõik on säilinud ilusti sirgelt. Ma tookord pidasin plaani, et hakkan patjadele lisaks ka selliseid seinapilte müüma - nüüd tagantjärele vaadates oleksin suutnud kvaliteeti pakkuda küll. 

Teisel korrusel on lapikoja töötoad. Suuremas ruumis oli 3-meetrine teppimisraam, mida kasutasin peamiselt siis, kui grupid siin ekskursioonil käisid - kõik said kätt proovida ja pärast enda tepitud töö kaasa. Selle teppimisraami ma müüsin Norrasse, kui lapikoja tegevust lõpetama hakkasin.

Teises toas enam ühtegi õmblusmasinat ei ole ja mul on plaanis need mõlemad teise korruse toad magamistubadeks ümber kujundada. Oleksin seda juba sel suvel teinud, kui koroona poleks kõik plaanid pea peale keeranud. Kuni koroona kestab, pole neid tube ju vaja, sest külla nagunii keegi ei tule. Ilmselt kevade poole hakkan siiski seal sättima, lootuses, et lapsed suvel ehk siia tulla saavad.

Rootsi lastel jääb nüüd vähemalt kaks aastat vahele enne kui siia saavad tulla. Eesti lapsed käisid suvel, kui olukord oli normaalsem ja kuna me ei tahtnud Sandriga mandrile minna koroonakartuses, siis pidasime siin lapikoja terrassil Loviise sünnipäeva ka maha. Nii oli tal kaks sünnipäeva - üks juuli lõpus ja teine augustis :) Panen sünnipäevalapse ootusest ka siia ühe pildi.

Ostsin suvel ilusa mööblikanga ja õmblesin terrassimööblile uued katted. Rõdul on üks lahtikäiv kahekohaline diivan, mis ka seda kangast ootab, aga kuna sel suvel polnud seda rõdu kellegi jaoks kujundada, siis lükkasin selle töö edasi. Rõdu on ilus suur ja korraliku valgustusega, nii et suvel on seal mõnus. Ja kevadel õitseb meie aia ainuke sirel seal rõdu kõrval. Leidsin ühe talvise pildi maja tagumisest osast. Siin on näha rõdu ja maja taga veel üks uks, kus on väike ruum, kus hoiame igasugu kola. Rõdu all on puudekuur.

Ja ongi lapikoja maja kohta kõik. Kui selle kolmanda maja valmis sain, siis mõtlesin, et nüüd juba ehitatud küll ja rohkem pole vaja, aga mida aeg edasi, seda rohkem tekib tunne, et tahaks ikka veel midagi ehitada. Nii ma siis unistangi veel ühest vanast majast, mille kordategemiseks tahan rahulikult aega võtta, et saaks kõike põhjalikult planeerida, renoveerida hästi kvaliteetselt ja hästi ilusaks. Ma tean, kus see maja peaks asuma, aga seda ma veel ei avalda ;) 

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: