juuni
27

KõrbekuumusMaire Forsel

Nüüd on siis kindel, et suvi on käes, pole kohe kahtlustki :) Varjus näitab meil siin +30,2 ja päikese käes on üleüldse minestamisväärne temperatuur. Mul on tervis üsna hea praegu, ainult vahel harva tunnen väikest pearinglust, samas kuuma enam kohe üldse ei talu. Onkoloogi juures käisin ära ja ta saatis mind peaaju kompuutertomograafiasse ja vaatas ise kohe ka tulemuse üle - tema sõnul sealt mingit kõrvalekallet ei paista, samas radioloogi vastust ma digiloost veel ei leidnud. Onkoloog arvas, et peaksin ka sisekõrva kontrollima, nii et see käik tuleb millalgi ette võtta. Vähimarker tundub igal juhul normis olevat. Kui nüüd saaks suvel piisavalt liikuda ja ujuda, siis oleks ehk sügiseks juba täitsa hea olla.
Täna hommikul viisime mu auto linna remonti, lausa kolmeks päevaks, sest ma sõitsin kevadel auku ja stange sai niimoodi kahjustada, et see on vaja välja vahetada. Ootasin seda remondiaega kaks kuud ja ega sellest midagi polnudki, sest viga ei paistnud väljagi ja sõita sai nagu tavaliselt. Aga see remonti viimine oli muidugi suur ettevõtmine, sest kohe hommikul oli vaja kohal olla, aga mitte ühtegi bussi linnast Leisi poole enne poolt kahte päeval ei sõida. Vedeleda neli tundi 32-kraadises Kuressaares tundus ilmvõimatu, mistap tulime taksoga koju. Kaalusime tegelikult ka rendiautot, aga juba eelmisel nädalal polnud siin saarel mitte ühtegi tänaseks saadaval ja kolm päeva rendiautot on ka kolm korda kallim, kui see üks ots taksoga. Kolmapäeval või neljapäeval saame ehk siit liinibussiga linna, loodetavasti on bussis konditsioneer. Ma pole 40 aastat liinibussiga sõitnud, kui täpne olla siis vist ikka 38 :) Päris tore oleks vahelduseks, peaasi et kuumus maha ei murra.
Kuumaperioodidel hoiatatakse eakaid ja kroonilisi haigeid, et nad oleksid ettevaatlikud ja olen mõelnud, et kes need on, kes kuuma pärast surevad. Nüüd saan täitsa aru, et kui ikka kusagil jahedas olla ei saa, siis ongi jube ohtlik ja täitsa vabalt võib minusugune ka sussid püsti visata, kui pole piisavalt hoolas. 
Istumegi nüüd toas, aknad kinni ja rulood ees, aga ilmselt tuleb varsti siiski teise majja kolida. Lapikoja majas oli eile alumisel korrusel +17 - täiesti imeline jahedus ja hoiame seal aknad kinni ning jätame sauna tegemata, siis on kuhu kuuma eest varju minna. Elumaja on puidust, lapikojal aga paksud kiviseinad, nii et istu nagu keldris. Praegu mul probleem, et ei viitsi sinna koristama minna, aga ilmselt varsti peab. Õnneks pole keegi ennast sel aastal meile veel külla kutsunud, nii et pole olnud vajadust seal suuremat koristust ette võtta. Mis komme see on üldse, et inimesed ise ennast teistele külla kutsuvad? Ma ei julgeks ise iial nii teha, sest kodu on ju nii privaatne koht. Pealegi on inimestel sugulasi-tuttavaid nii palju, et kui nad kõik kasvõi üheks ööks tahaks külla tulla, siis selleks suvekuudest ei jätkukski. Kusjuures ma väga kahtlen, kas keegi meile külla pressiks, kui me elaksime näiteks Lasnamäe korteris või kusagil Rapla servas. Minu kogemus on, et külla tullakse sellepärast, et elad saarel, selle sain selgeks juba esimesel siinoldud suvel. Ma vist olen sellest varem rääkinud ka, kuidas ma ära ehmatasin, kui pärast saarele kolimist avastasin, et mul ühtäkki väga palju sõpru on. Juhtus nii, et suve lõpp hakkas juba lähenema ja mul polnud olnud veel mitte ühtegi külalistevaba nädalavahetust ja kui siis paar vaba päeva terendas, siis helistas õetütar Triigi praamilt, et nad on mootorratastega saartel trippimas ja tuleksid meile ka. Ma ütlesin, et mulle ei sobi, sest mul on vaja puhata. See õetütar ei suhtle enam minuga, nii väga solvus. Aga kas te kujutate ette, et kui mul on kümmekond tädipoega ja mõned täditütred, paar sõbrannat, kaks õde ja nende lapsed ja nad kõik mõtleksid, et me ju ainult korra aasta või kahe jooksul tuleme saarele, siis mitu nädalavahetust külalisi kokku tuleb? Novot ja sellepärast peab julgema öelda ei, kui ei sobi ja selles pole midagi isiklikku ega solvumisväärset. Sel nädalal tahtis mulle korraks külla tulla üks Rootsi tädipoeg ja ma ütlesin, et kahjuks ma ei saa praegu kedagi vastu võtta, sest tervis on kehv. Ja see vastab tõele, ma ei tea mitte ühelgi hommikul ärgates milline päev tuleb ja kui on pearinglus, siis ma lihtsalt ei suuda midagi teha. Mul on selline komme, et ma pean alati korralikult koristama ja vaaritama kui on külalised, sest tahan siis ju inimesi hästi vastu võtta, aga see kõik tekitab stressi ja kui tervist ja jõudu pole, siis lihtsalt ei suuda. Õnneks on mu mees täpselt samasugune ja mida vanemaks me saame, seda rohkem tahaks olla omaette. Muidugi on ka minul inimesed, kelle üle alati on hea meel ja kes on nii lähedased pereliikmed, et tulgu või keset ööd, nad on alati oodatud - mu oma lapsed, kaksikõde ja tema lapsed. Ma neid külalisteks ei pea, sest nad on pereliikmed ja kui ma siis koristada ei jaksa, siis nii on ja koristagu ise kui tahavad :) Nüüd vist jääb sellest jutust mulje, et ma aasta otsa ei korista ja kui tulevad külalised, siis vehin siin mitu päeva, aga nii hull see asi muidugi ei ole. Lihtsalt mul peab alati kõik olema korras ja planeeritud. 
Vot sellised lood ja kõige hullem on veel see, kui külla tahab tulla mõni ekremeelne - vot sellised inimesed ei ole kohe üldse oodatud ja need ka mitte, kes Kaja Kallasest rääkides kasutavad tema nime kahte esimest tähte, mis kokku annab sellise paraja lasteaiatasemel kiusaja stiili. Ma ei kujuta ette, et ma peaksin ennast vaevama selliste inimestega suhtlemisega, kellega kohe üldse ei kliki. Need ei ole minu inimesed, mul ei ole selliseid oma ellu vaja, niigi elu lühike. Võib-olla minu haigus ongi selle tinginud, et olen hakanud vähem suhtlema ja julgen öelda ei kui vaja. Lihtsalt see teadmine, et elu on nii ajalik ja milleks seda lühikest elu sisustada millegagi, mis kohe üldse ei meeldi? Nimetage seda egoismiks kui tahate, mul isegi sellest täiesti ükskõik, mida minust kui erakust arvatakse :)
Oeh, see teema oli vist hinge peal, et nii kaua heietasin, tegelikult polnud üldse plaanis. Aga mida me siin siis teeme iga päev? Tööpäevadel teen mõne tööliigutuse ja siis ülejäänud aja loen raamatuid. Viimane, mille lugesin, oli "Boktjuven" (Raamatuvaras). Jube hea raamat II Maailmasõja aegsest Saksamaast ja juutide kiusamisest, peategelaseks juudi tüdruk Liesel, kelle ema saadetakse koonduslaagrisse, väike vend sureb ja ta ise lapsendatakse sakslaste perre. Väga soovitan, see on eesti keeles ka olemas.

Sander vaaritab süüa, kui ilm lubab, siis Kamados. Hädaldasin siin ükspäev, et tahaks süüa rohkem lahjasid köögivilju ja nüüd vaatan juba mitu päeva, et igasugu kapsad ja juurviljad justkui ülekaalus :)

Jaanilaupäeval olime terrassil, Sander tegi Kamados ribiliha, toorsalati tegime juurde ja polnudki muud vaja. Hakkasin lugema Loone Otsa uut romaani "Armastus", 2021. aasta romaanivõistluse võitjat. Teema sama mis eelpool nimetatud  raamatus - juutide varjamine, aga sedakorda Eestis saksa okupatsiooni ajal. Ja pagan küll, juba paaris kohas on olnud kirjas "Eesti eest!" ja ma ei saa lahti ebamugavustundest, et loen ekrelase kirjutatud raamatut :) Täitsa haige värk, mul on nende räuskavate, harimatute ja labaste ekrelaste pärast juba mingid kahjustused vist. Raamat on tegelikult hea, tasub täitsa lugeda.

Jaanilaupäeval tegin ka traditsioonilise maasikatordi.

Ostsin biskviittaignast põhja, vahele läks kohupiim vahukoore ja natukese maasikamoosiga ja jube hea tuli. Väga lihtne teha.

Sel aastal õitseb kõik täiesti teises järjekorras. Elulõng lõi esimesed õied enne lahti kui pojengid, tavaliselt elulõng enne juulit õitsema pole hakanud. Sel aastal kuidagi väga lopsakas ka ja õied suuremad.

Roosad pojengid jõudsid kõvasti pikkust visata enne kui õied lahti läksid ja kuigi toed on all, siis lamandusid kõik üsna kohe ära õite raskuse all. Aga see lõhn! Terve õu on pojengilõhna täis.

Akaatsia õitseb ka nagu pöörane, selle all ebajasmiin ka, nii et imelisi lõhnu on mõlemal pool maja.

Tagaaias on igal aastal aina rohkem metsvaarikaid - peaks neile mingit väetist panema, saaks korraliku saagi. Eelmisel suvel oli marju palju, aga väga väikesed. Kõik see murule kaarduv rohelus on vaarikad, marju paksult täis.

Eile õhtul käisime esimest korda ujumas ja minu üllatuseks oli vesi väga paras ujumiseks. Ma ei armasta üldse külma vett ja mõtlesin, et kui on külm, siis lähen ainult jalgupidi sisse, aga vesi oli lihtsalt imeline, läbipaistev ja soe. Kell oli pool üheksa, päike veel paistis ja veepind oli peegelsile. Mõtlesin, et täitsa nagu ujulas, saab teha pikki otsi, ainult maksma ei pea :) Pilti ma eile ei märganud teha, aga käisin ükspäev siin meie all, et vaadata, kas äkki saab siin ka ujuda, aga pilliroog oli kõik tagasi kasvanud ja lisaks olid sinna jälle sarvilised toodud, nii et ma ei julgenud üksi väga lähedale minnagi. Kaks suurte sarvedega tegelast tulid uudishimulikult minu poole, mispeale ma vaatasin, et kähku saaks vehkat teha :) Võimalik, et nad on sõbralikud, aga ma pulle siiski üldse ei usalda, nende käitumist ei tea iial.

Varakevadel niideti meil siin rand lagedaks ja lootsin, et pole veel tagasi kasvanud, aga juba on täitsa kõrge pilliroog ja merre saab vaid mööda rada, mille kalamehed sisse tallanud, seal tee lõpus aga on nii pehme pinnas, et jalg võib põlveni sisse vajuda, nii et ujuma ilmselt sealt siiski ei saa. Kui Sander oli väike, siis sai siin kenasti ujuda, aga kui vahepeal loomi polnud, siis kasvas kõik kinni. Kahju.

Nii me siin siis elamegi. Lapsed tulevad seekord alles juuli teises pooles, nii et sinnani tiksume siin niisama kahekesi ja naudime elu :)
Ahjaa, ma siiski jätkan Olustveres kuna nad ei tahtnud minust ilma jääda ja ega ma ju ise ka ei raatsinud sellest tööst loobuda. Enamusele pidavat paremini sobima veebiõpe, ainult viienda tasemega pean siis vaatama, kui palju neil mind kohapeal abiks vaja. Nii et sellega on ka otsustatud.

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: