Mul ei ole olnud
tuju kirjutada ega ole seda praegugi, aga mõtlesin, et ajad on
sellised, et kahju oleks see dokumenteerimata jätta. Ma olen terve,
sest ma otsustasin maksku mis maksab seda uut viirust mitte oma
kopsudesse lasta. See tähendab seda, et panin end isolatsiooni juba
enne, kui Eestis jama lahti läks. Alates sellest päevast, mil
Eestis avastati esimene sissetoodud juhtum.
Ma jälgisin väga
hoolega, mis maailmas toimus ja minu loogika ütles, et me ei saa
sellest pandeemiast kuidagi pääseda. Ennekõike muidugi
sellepärast, et inimesed liiguvad, õigemini liikusid, maailmas
vabalt. Ainuke, mida oleksime saanud teha, oleks olnud ennetavalt
piirid sulgeda ja kuulutada välja üleüldine karantiin kohe märtsi
alguses – et lapsed ei olekski koolivaheajalt kooli läinud, vaid
oleksid kohe jäänud koduõppele. Neid, kes seda soovitasid, oli
juba siis, aga keegi ei kuulanud. Ja kui siis teatati, et Milanos
võrkpallimängud ei toimu, sest seal on koroona ja seepeale mõned
rõõmustasid, et nüüd saab nii kõrge liiga mängud Saaremaale
tuua, siis ma tõega mõtlesin, et kui miski inimkonna ükskord
jäädavalt tapab, siis on see inimeste lollus. Ma olin kohutavalt
vihane ja kirjutasin sellest oma FB seinal. Kohalik leht noppis selle
üles ja avaldas 29. veebruaril – päeval, mil polnud veel
otsustatud, kas need mängud toimuvad või mitte. Ma ei hakka oma
mõtteid ümber jutustama, seda saab lugeda siit:
https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=91029&term=kas%20ennetada
Vald ja mõned
ametnikud valisid tagajärgedega tegelemise. Vaatamata sellele, et
hoiatajaid oli peale minu veel teisigi, näiteks Marika Priske
Sotsiaalministeeriumist. Ja teine kohalik leht avaldas gallupi,
küsides saarlastelt, kas need mängud peaksid siin toimuma – 70%
vastasid, et ei peaks. Ja ometi need toimusid. Edasine on juba
ajalugu ja kõigi Eesti lehtede esikülgede teema. Kõigepealt jäi
haigeks võrkpallivõistluste korraldaja, temaga samaaegselt neid
võistlusi pildistanud Saarte Hääle fotograaf, siis mõlemad
kohtunikud ja paljud neist, kes käisid mänge vaatamas. Kohe pärast
seda oli NOM-festival (Naised Omas Mullis), kus osalesid enda
teadmata mitmed neist, kes võrkpallimängudel viiruse saanud ja nii
ta levis. Nüüd on ka vallavanem koroonas ja ilmselt veel nii mõnigi
vallavalitsusest, sest tegemist siiski ülinakkava viirusega.
Olen oma FB-seinal
terve selle aja arvamust avaldanud ja nii mõnegagi vaielnud, nii et
maa must. Ei viitsi kogu seda aegrida välja tuua, aga kokkuvõttes
võib öelda, et need, kes alguses mind sõna otseses mõttes välja
naersid ja ütlesid, et rahu, Maire, ära paanitse – need on nüüd
täiesti vait jäänud. Sest neil ei olnud õigus ja nad oleksid
võinud ka ise sama ettenägelikud olla, kui oleksid vaid viitsinud
jälgida seda, mis maailmas toimub. Korraldajad õigustasid end, et
Itaaliast olevat kinnitatud, et kõik mängijad on terved, kuigi
koroonatesti ei tehtud neile isegi siis, kui nad siit koju tagasi
sõitsid ja viis mängijat palavikku jäid. Ma ei saanud muidugi ka
seepeale targutamata jätta ja kirjutasin veel ühe FB-postituse,
mille ajakirjandus üles noppis:
https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=91250&term=
Üks vastutaja on ka
vabandanud ja see mõjus mulle nii, et mul hakkas temast nii
kohutavalt kahju. Seda on peaaegu raske ette kujutada, mida tunnevad
need inimesed, kes selles väikeses otsustajate ringis olid. Ei
tahaks olla nende nahas. Kuigi nad kõik peaksid vabandama, aga nii
mõnigi neist on veel paar päeva tagasigi minu suhtes kriitiline
olnud, kui jagasin ühe Itaalias elava eestlase blogipostitust, kus
fotod kirikutäiest kirstudest. Ma ei saa aru, kuidas saab nii kaua
eitusfaasis olla. Praegu on 5 inimest juba hingamisaparaatide all
kriitilises seisus ja ma ennustan, et enne kui see nädal läbi,
sureb meil esimene koroonasse nakatunu. Ta ei sureks, kui neid kuradi
mänge poleks siin toimunud. Ja see on fakt. Kohutav on näha,
milleni võib viia see, kui oma peaga ei mõtle ja liigselt usaldad
mingit ametit, kust sulle vastab täiesti ebapädev õeharidusega
töötaja. Kusjuures täna siis ilmnes, et Terviseametil olid
prognoosid olemas juba jaanuaris-veebruaris. Nemad olevat seda kõike
juba siis mudeldanud, aga ei olevat tahtnud paanikat külvata. Tore
amet meil tõesti – et pigem ootavad, kuni paljud haigestuvad,
justkui siis oleks alles mõistlik sekkuda. See ongi see, mille eest
ma hoiatasin – et kui ei enneta, siis tulevad tagajärjed. Ma ei
mõista siiani, kuidas nad nii lollid said olla, et need mängud siia
lubasid. Lihtsalt ei mõista.
Aga kuidas meil
omal? Nagu juba alguses mainisin, siis panin end isolatsiooni juba
veebruari lõpus. Mees pidi küll pärast koolivaheaega mõne päeva
koolis käima, nii et kui ta koju tuli, siis käisin tal
desinfitseerimisvahendiga järel. Kõik ukselingid lasin üle ja
veekraanid. Kuni lõpuks enam ei jaksanud. Ja kuigi ühe tema õpilase
ema sai võrkpalliplatsilt nakkuse, ta koolist seda õnneks kaasa ei
toonud. Nüüd võib selles juba kindel olla, sest nii palju aega on
möödas.
Juba 28. veebruaril
jätsin valla tänuüritusele minemata, sest inimesed ju reisivad ja
seal oli liiga palju rahvast. Kõik märtsi üritused olen ära
jätnud, ka need, kuhu oleksin saanud minna. Näiteks toimus Viimsis
kahepäevane seminar arenduskeskuste nõukogu esimeestele – sain
korraldajaga kokkuleppele, et osalen Skypes, nii et ilma ma millestki
ei jäänud. Teisel päeval rääkisid Soraineni juristid
sihtasutuste nõukogude vastutusest ja sellest ma ei tahtnud mitte
mingil juhul ilma jääda. Õnneks oli Skype kvaliteet hea ja sain
isegi küsimusi küsida, nii et mingit mõtet polnudki kohale minna.
Arenduskeskuse nõukogu koosoleku tegime nüüd kirjalikult ja neli
märtsis toimuma pidanud koosolekut on lihtsalt ära jäetud, sest
vallas praegu mingit tavapärast tööd ega elu ei toimu ja ühele
mandril toimuma pidanud koosolekule ma nagunii ei saanud minna, sest
saar pandi kinni. Nõuka ajal sai Saaremaale lubadega, nüüd ei saa
enam üldse mitte kuidagi. Ja ära siit ka kuidagi ei saa. Terve
märtsi jooksul olen kodust väljas käinud vaid kolm korda – päev
enne neid saatuslikke võrkpallimänge käisin perearsti vastuvõtul,
sain vere ära anda ja kopsupilt tehti ka (mis oli korras) ja teised
kaks korda on olnud käigud toidupoodi – kindad käes ja mask ees.
Nii et siiani oleme pääsenud. Homme saab nädal viimasest
poeskäigust ja loodame, et ühe nädala saame veel läbi nii, et ei
pea poodi minema. Alguses oli veidi raske planeerida, aga teisel
korral õnnestus meil juba targemalt osta, nii et saame pikemalt
läbi.
Aprilli alguseks
pean tegema valmis oma Olustvere õpilastele videoloengud – üks
keraamikute grupp on seal veel sel aastal jäänud ja oleksin pidanud
kahel sessil veel kohal käima. Nüüd siis pean oma loengud veebis
maha, nii et vähemalt minu aine nad saavad õigel ajal arvestatud.
Eile õhtul käisime Sten-Olle Moldau kontserdil, üle veebi muidugi:
Kui päike paistab, siis käime jalutamas, tavaliselt Triigi sadamas:
Raamatute lugemine hetkel eriti ei suju. Kuidagi selline olukord on nagu pärast Estonia katastroofi, et muudkui vahid uudiseid ja keskendumisvõime on null ja sinna need päevad kaovad.
Ja nii nüüd siis
elamegi. Päev korraga.
Edit. Sel hetkel, kui selle blogipostituse lõpetasin, anti teada, et Eestis suri esimene inimene koroonasse.
Kommentaarid puuduvad