märts
25

Koroonasaare kroonikaMaire Forsel

Mul ei ole olnud tuju kirjutada ega ole seda praegugi, aga mõtlesin, et ajad on sellised, et kahju oleks see dokumenteerimata jätta. Ma olen terve, sest ma otsustasin maksku mis maksab seda uut viirust mitte oma kopsudesse lasta. See tähendab seda, et panin end isolatsiooni juba enne, kui Eestis jama lahti läks. Alates sellest päevast, mil Eestis avastati esimene sissetoodud juhtum.

Ma jälgisin väga hoolega, mis maailmas toimus ja minu loogika ütles, et me ei saa sellest pandeemiast kuidagi pääseda. Ennekõike muidugi sellepärast, et inimesed liiguvad, õigemini liikusid, maailmas vabalt. Ainuke, mida oleksime saanud teha, oleks olnud ennetavalt piirid sulgeda ja kuulutada välja üleüldine karantiin kohe märtsi alguses – et lapsed ei olekski koolivaheajalt kooli läinud, vaid oleksid kohe jäänud koduõppele. Neid, kes seda soovitasid, oli juba siis, aga keegi ei kuulanud. Ja kui siis teatati, et Milanos võrkpallimängud ei toimu, sest seal on koroona ja seepeale mõned rõõmustasid, et nüüd saab nii kõrge liiga mängud Saaremaale tuua, siis ma tõega mõtlesin, et kui miski inimkonna ükskord jäädavalt tapab, siis on see inimeste lollus. Ma olin kohutavalt vihane ja kirjutasin sellest oma FB seinal. Kohalik leht noppis selle üles ja avaldas 29. veebruaril – päeval, mil polnud veel otsustatud, kas need mängud toimuvad või mitte. Ma ei hakka oma mõtteid ümber jutustama, seda saab lugeda siit: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=91029&term=kas%20ennetada

Vald ja mõned ametnikud valisid tagajärgedega tegelemise. Vaatamata sellele, et hoiatajaid oli peale minu veel teisigi, näiteks Marika Priske Sotsiaalministeeriumist. Ja teine kohalik leht avaldas gallupi, küsides saarlastelt, kas need mängud peaksid siin toimuma – 70% vastasid, et ei peaks. Ja ometi need toimusid. Edasine on juba ajalugu ja kõigi Eesti lehtede esikülgede teema. Kõigepealt jäi haigeks võrkpallivõistluste korraldaja, temaga samaaegselt neid võistlusi pildistanud Saarte Hääle fotograaf, siis mõlemad kohtunikud ja paljud neist, kes käisid mänge vaatamas. Kohe pärast seda oli NOM-festival (Naised Omas Mullis), kus osalesid enda teadmata mitmed neist, kes võrkpallimängudel viiruse saanud ja nii ta levis. Nüüd on ka vallavanem koroonas ja ilmselt veel nii mõnigi vallavalitsusest, sest tegemist siiski ülinakkava viirusega.

Olen oma FB-seinal terve selle aja arvamust avaldanud ja nii mõnegagi vaielnud, nii et maa must. Ei viitsi kogu seda aegrida välja tuua, aga kokkuvõttes võib öelda, et need, kes alguses mind sõna otseses mõttes välja naersid ja ütlesid, et rahu, Maire, ära paanitse – need on nüüd täiesti vait jäänud. Sest neil ei olnud õigus ja nad oleksid võinud ka ise sama ettenägelikud olla, kui oleksid vaid viitsinud jälgida seda, mis maailmas toimub. Korraldajad õigustasid end, et Itaaliast olevat kinnitatud, et kõik mängijad on terved, kuigi koroonatesti ei tehtud neile isegi siis, kui nad siit koju tagasi sõitsid ja viis mängijat palavikku jäid. Ma ei saanud muidugi ka seepeale targutamata jätta ja kirjutasin veel ühe FB-postituse, mille ajakirjandus üles noppis: https://www.meiemaa.ee/index.php?content=artiklid&sub=2&artid=91250&term=

Üks vastutaja on ka vabandanud ja see mõjus mulle nii, et mul hakkas temast nii kohutavalt kahju. Seda on peaaegu raske ette kujutada, mida tunnevad need inimesed, kes selles väikeses otsustajate ringis olid. Ei tahaks olla nende nahas. Kuigi nad kõik peaksid vabandama, aga nii mõnigi neist on veel paar päeva tagasigi minu suhtes kriitiline olnud, kui jagasin ühe Itaalias elava eestlase blogipostitust, kus fotod kirikutäiest kirstudest. Ma ei saa aru, kuidas saab nii kaua eitusfaasis olla. Praegu on 5 inimest juba hingamisaparaatide all kriitilises seisus ja ma ennustan, et enne kui see nädal läbi, sureb meil esimene koroonasse nakatunu. Ta ei sureks, kui neid kuradi mänge poleks siin toimunud. Ja see on fakt. Kohutav on näha, milleni võib viia see, kui oma peaga ei mõtle ja liigselt usaldad mingit ametit, kust sulle vastab täiesti ebapädev õeharidusega töötaja. Kusjuures täna siis ilmnes, et Terviseametil olid prognoosid olemas juba jaanuaris-veebruaris. Nemad olevat seda kõike juba siis mudeldanud, aga ei olevat tahtnud paanikat külvata. Tore amet meil tõesti – et pigem ootavad, kuni paljud haigestuvad, justkui siis oleks alles mõistlik sekkuda. See ongi see, mille eest ma hoiatasin – et kui ei enneta, siis tulevad tagajärjed. Ma ei mõista siiani, kuidas nad nii lollid said olla, et need mängud siia lubasid. Lihtsalt ei mõista.

Aga kuidas meil omal? Nagu juba alguses mainisin, siis panin end isolatsiooni juba veebruari lõpus. Mees pidi küll pärast koolivaheaega mõne päeva koolis käima, nii et kui ta koju tuli, siis käisin tal desinfitseerimisvahendiga järel. Kõik ukselingid lasin üle ja veekraanid. Kuni lõpuks enam ei jaksanud. Ja kuigi ühe tema õpilase ema sai võrkpalliplatsilt nakkuse, ta koolist seda õnneks kaasa ei toonud. Nüüd võib selles juba kindel olla, sest nii palju aega on möödas.

Juba 28. veebruaril jätsin valla tänuüritusele minemata, sest inimesed ju reisivad ja seal oli liiga palju rahvast. Kõik märtsi üritused olen ära jätnud, ka need, kuhu oleksin saanud minna. Näiteks toimus Viimsis kahepäevane seminar arenduskeskuste nõukogu esimeestele – sain korraldajaga kokkuleppele, et osalen Skypes, nii et ilma ma millestki ei jäänud. Teisel päeval rääkisid Soraineni juristid sihtasutuste nõukogude vastutusest ja sellest ma ei tahtnud mitte mingil juhul ilma jääda. Õnneks oli Skype kvaliteet hea ja sain isegi küsimusi küsida, nii et mingit mõtet polnudki kohale minna. Arenduskeskuse nõukogu koosoleku tegime nüüd kirjalikult ja neli märtsis toimuma pidanud koosolekut on lihtsalt ära jäetud, sest vallas praegu mingit tavapärast tööd ega elu ei toimu ja ühele mandril toimuma pidanud koosolekule ma nagunii ei saanud minna, sest saar pandi kinni. Nõuka ajal sai Saaremaale lubadega, nüüd ei saa enam üldse mitte kuidagi. Ja ära siit ka kuidagi ei saa. Terve märtsi jooksul olen kodust väljas käinud vaid kolm korda – päev enne neid saatuslikke võrkpallimänge käisin perearsti vastuvõtul, sain vere ära anda ja kopsupilt tehti ka (mis oli korras) ja teised kaks korda on olnud käigud toidupoodi – kindad käes ja mask ees. Nii et siiani oleme pääsenud. Homme saab nädal viimasest poeskäigust ja loodame, et ühe nädala saame veel läbi nii, et ei pea poodi minema. Alguses oli veidi raske planeerida, aga teisel korral õnnestus meil juba targemalt osta, nii et saame pikemalt läbi.

Aprilli alguseks pean tegema valmis oma Olustvere õpilastele videoloengud – üks keraamikute grupp on seal veel sel aastal jäänud ja oleksin pidanud kahel sessil veel kohal käima. Nüüd siis pean oma loengud veebis maha, nii et vähemalt minu aine nad saavad õigel ajal arvestatud.

Eile õhtul käisime Sten-Olle Moldau kontserdil, üle veebi muidugi:


Kui päike paistab, siis käime jalutamas, tavaliselt Triigi sadamas:

Raamatute lugemine hetkel eriti ei suju. Kuidagi selline olukord on nagu pärast Estonia katastroofi, et muudkui vahid uudiseid ja keskendumisvõime on null ja sinna need päevad kaovad.

Ja nii nüüd siis elamegi. Päev korraga.

Edit. Sel hetkel, kui selle blogipostituse lõpetasin, anti teada, et Eestis suri esimene inimene koroonasse.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: