apr
07

Koroonasaare kroonika3Maire Forsel

Tänane päev algas kurvalt. Tegelikult algavad praegu kõik päevad siin Saaremaal kurvalt. Eile suri saarel neli inimest koroonasse, neist üks kõigest 60 aastane. Täna hommikul tuli teade, et suri 84-aastane naine ja see uudis mõjus kuidagi eriti masendavalt. Lugesin sellest uudistest ja sain teada, et seekordne lahkunu oli mu tuttava ema ja kui läksin seda mehele teatama, siis leidsin ta pisarates. Ta oli just sama uudist lugenud, mille lahkunu lapselaps Facebooki postitas ja see mõjus tõesti nii kohutavalt masendavalt, et lõpuks nutsime siin mõlemad.

Me ei tohiks suhtuda koroonasse surijatesse kui eakatesse, kes oleksid nagunii varsti surnud. Nad ei ole lihtsalt numbrid, nad on kellegi lähedased. Seekordne koroonaohver oli meiekandist ja see toob kogu olukorra traagika eriti lähedale. Nende inimestega ei saa hüvasti jätta. Nad surevad, ilma et lähedased saaksid nende juures olla ja pärast surma mähitakse nad kloorilahusest läbiimmutatud linadesse, pannakse mitmesse plastkotti ja siis kirstu. Ei mingit tavapärast ärasaatmist, sest lahkunu on nakkusohtlik. See olukord on lähedastele väga raske taluda.

Päevad mööduvad kõik kuidagi väga ühtemoodi ja see paneb mind endalt küsima, kas ma sellist elu tahtsingi. Ühelt poolt on praegune isolatsioon nagu kaitse – sa saad olla kodus ega pea liiga palju suhtlema. Saad lihtsalt olla ja lugeda raamatuid ja keegi ei saa sind kuhugi kutsuda, kuhu sa minna ei taha. Teisalt ma tunnen, et kui see olukord veel pikalt kestab, siis hakkab isegi minusugune üksindust nautiv inimene tahtma suhelda.

Täna helistas mulle ühe ettevõtjate organisatsiooni esindaja. Ta tahab mind kaasata, et ma aitaksin mõelda, kuidas riik saaks aidata meie väikeettevõtjaid, muuhulgas ka FIEsid ja ettevõtluskonto kaudu tegutsejaid, sest riik on nad praegu abipakettidest välja jätnud. Ma olen mõelnud, et mul on niigi palju kohustusi ja ma ei tohiks end mingite lisakohustustega koormata, aga siis ärkab minus südametunnistus ja ma mõtlen, et kuidas ma saan sellest kõigest kõrvale jääda, kui teised mu abile loodavad. Nii et minus ärkas südametunnistus ja mõtlesin, et helistajal oli vist õigus – et pole mõtet oma arvamust lihtsalt niisama Facebookis avaldada, kui sellel saaks olla ka konkreetsem väljund ja ma saaksin oma mõtetega teisi ettevõtjaid aidata.

Aeg on eriliselt keeruline ja ma näen, et see ajab juba inimesi tülli. Täiesti intelligentsed ja viisakad ja tavaolukorras teistega lugupidavalt suhtlevad inimesed kipuvad minema üksteisega konflikti, sest kõik on nii suures stressis. Näen seda FBs, kus püütakse midagi ühiselt Saaremaa heaks ära teha ja näen seda ka mujal. Olukord on nii eriskummaline, et see paneb inimesi ka eriskummaliselt käituma. Kõik tahavad head, aga emotsioonid on nii krussis, et raske on üksteisega suhelda ja milleski kokkuleppele jõuda. Siiani on siiski kõik lahenenud ja piisab vaid ühest vabandusest, kui koostöö jälle sujub. Nii raske, nii raske on praegu õigesti käituda.

Aga jah, ma vist pean ikka ühiskondlikult aktiivne olema, kui minult seda oodatakse. Sest kuidas ma jätan inimesed sellisel hetkel hätta. Kui saan millegagi aidata, siis pean seda tegema.

Raske aeg paneb küpsetama:


Ja siis veel rohkem küpsetama:


Andsin end tegelikult üles ka vabatahtlikuna, aga kuna kuulun riskigruppi, siis pakkusin välja selle, mida telefoni teel saaksin teha – aidata hingehoidjana, sest mul on selleks vastav koolitus olemas. Siiani pole ametlikult minu telefoninumbrit jagatud, aga huvitav on see, et vaatamata sellele on olnud paar helistajat. Üks naine on helistanud juba kaks korda – ta luges Maakodu, kus minust veebruarinumbris kirjutati ja tahtis lihtsalt suhelda. Nii siis olengi siin telefoni otsas rippunud täitsa võõra inimesega rääkides. See on tugevalt tunda, et isolatsioonis olevad inimesed tahavad suhelda, olgu kasvõi võõraga. Me oleme sotsiaalsed loomad, nii nagu meile ülikoolis ka õpetati. Ei saa inimene hakkama ilma teiste inimesteta. Taevale tänu, et ma siin saarel üksi ei istu, et mul on keegi, kellega saan iga päev suhelda. Üksikutel inimestel ei ole praegu kerge, isegi kui nad varem on mõelnud, et üksi on hea elada. Üks asi on vabatahtlik üksindus, hoopis teine aga sunniviisiline isolatsioon. Me veel näeme selle tulemusi.


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: