Ma ei saa aru, kuidas see juhtus, aga avastasin, et olen Tartu Ülikooli Psühholoogia Instituudi statsionaarses õppes ja seda täiskoormusega. Kui ma ennast karjäärinõustamise mikrokraadiprogrammi kirja panin, siis ma ausalt öeldes ei arvestanud, et päris täismahus ainepunkte hakkan võtma. Ja tegelikult neid karjäärinõustamise aineid on esimesel semestril 24 EAPd (täiskoormus oleks 30 EAPd), aga ma ju võtsin multikulti kursuse veel lisaks. Ja ega ma ei kahetse muidugi, lihtsalt esialgu võtab kõik see maht silme eest kirjuks. Kusjuures avastasin enda juures sellesama hirmu, mis varemgi ülikoolis käies - et kuna ma olen juba nii vana, siis pean kõike korraga rohkem võtma, sest pole aega siin mitu aastat õppida neid asju. Kui magistris käisin, siis oli mul fix-idee, et pean selle maksku mis maksab lõpetama enne, kui 50 saan ja see mul õnnestus, sest nominaalaeg lõppes just kuu aega enne, kui see suur juubel kätte jõudis :)
Nii ma siin siis nüüd istun ja õpin. Eile lugesin materjale terve päeva ja kui mõni arvab, et ma mäletasin, mis asi on koosinus või Cronbachi alfa või saan üldse aru vektorivahelise nurga koosinuse olemusest, siis nojah. Kusjuures ma teadsin, et psühholoogia ained on rasked. Kui viimati ülikoolis käisin, siis sain teada, mida psühholoogiaõpe üldse tähendab. Väga paljudel on sellest vale ettekujutus, mistõttu võivad esmakursuslased väga ehmatada, kui näevad, et polegi lihtsalt mingi ümmargune jutt, vaid on konkreetsed mõõdikud ja tabelid ja vahel puhas matemaatika. Nii et ega ma üllatunud ei ole, lihtsalt ma ei kujutanud ette, et karjäärinõustaja õpe peamiselt psühholoogiast koosnebki. 
Õnneks on loengud veebis ja ainult multikulti kursuse esimeses seminaris pidin kohal käima. Sügisene Tartu tekitas täieliku nostalgia. Kui reede õhtul koju sõitsin, siis päike paistis ja oli täpselt see vana tuttav tunne, kui 10 aastat tagasi, mil igal nädalal Tartust koju sõitsin. Ja no seal ülikoolis, seal on lihtsalt nii-nii mõnus vana tuttav tunne olla. Isegi vaatamata sellele, et olen seal jälle õpilane, kes pole mitte esimeses nooruses :) 
Ja Orissaare raamatukogus sain ka käia üle 8 aasta jälle esimest korda. Ma loen küll palju, aga tahan seda teha omas tempos, nii et raamatukogust igapäevaselt ei laenuta, vaid ostan või saan neid raamatuvahetusest. Õppematerjaliga on aga kehvad lood, sest tavaliselt neid enam müügil ei ole, nii et peab laenutama. Oma suureks üllatuseks sain mõlemad raamatud, mida hetkel vaja.

Neile kahele väga kogukale raamatule lisaks on Moodles veel terve posu raamatuid ja ingliskeelseid teadusartikleid, mis tuleb läbi lugeda. Kodutöid on nii palju, et käin iga päev korra Moodles, et veenduda, et ma midagi maha pole maganud. Hindeid pannakse meile ka, aga seekord on tõesti nii, et ega mind need eriti ei huvita, peaasi, et ained tehtud saaks ja midagi uut õpiks. See on mikroprogrammi eelis, et kui ülikool varem lõpetatud, siis pärast pole enam eriti vahet, kuidas läheb, sest ega nende hinnete baasilt enam nagunii kuhugi edasi õppima ei lähe. Edasi saaks ju olla ainult doktorantuur, aga kuna mul pole teemat, siis seda ma nagunii ei sihi.
Vot selline elu. Täna pean olema Zoomis online, sest tänane loeng nõuab reaalajas osalemist. Üldiselt on kolmel päeval nädalas loengud, nii nagu mul kunagi ka magistriõppes oli. 
Olustveres algas ka kool peale - sel aastal on mul neli gruppi. Tavapäraselt on viis, aga tegin ühe grupiga ettevõtluse aine eelmisel aastal juba ära. Kogu õpe on veebis.
Üldiselt olen pannud nüüd vaimu valmis, et tuleb jälle kodus istuda kuni järgmise suveni. Midagi pole parata, delta tüvi paneb vaktsineeritute immuunsüsteemist mööda nagu postist ja igaüks peab ise ennast selle eest kaitsema. Praegu on mul jalg ka veel välja väänatud ja reedene Tartus käimine oli selles suhtes viga, et nüüd on tunne, et miski pole veel paranenud, nii tulivalusaks tegi jala see natuke käimist. Nii ma siis istungi terved päevad ja komberdan koduseinte vahel nii minimaalselt kui saab - nii tundub, et tasapisi paraneb.
Rohkem polegi hetkel uudiseid. Tahtsin investeeringutest ka kirjutada, aga praegu enam ei jõua, sest loenguaeg varsti käes.