märts
03

Kui haigus murrabMaire Forsel

Ma jäin haigeks. Ei mäletagi, millal viimati nii haige üldse olin. Sügisel korraks mingi nohu tekkis ja pärast seda köha, aga nii hull see tookord ei olnud. Tegime 24. veebruaril tavapärasest pikema matka - kondasime üle kahe tunni metsas ja mere ääres, ilm oli jube tuuline. Aga ilus oli.

Järgmisel päeval jäi kõigepealt haigeks Sander ja mina jäin siis reedel, nii et ilmselt nõrgestasime oma organismi ära ja mingi viirus sai hakata tegutsema. Kõigepealt oli 2-3 päeva nohu ja jube halb olla ja kolmandal päeval lisandus köha. Mul on köhaga juba 30 aastat oma suhe, sest gripi tüsistusena jäi see mul krooniliseks, kui kord haigena Rootsi tõlkima läksin. Sealt saadik lõpeb mul iga külmetushaigus köhaga ja tavaliselt ikka nii 2-3 kuud vindun. Seekord läks köha pühapäeval nii hulluks, et õhtul hakkas kurk kraapima ja köhides enam õhk läbi ei käinud. Lõpuks hakkasin oksendama ja siis sain tasapisi uuesti hingama hakata. Sellist kurgu ootamatu kuivusetundega hinge kinni jäämist on juhtunud viimase poole aasta jooksul kolm korda ja iga kord on see ühtviisi ehmatav. Päriselt tekib selline tunne, et võib-olla suren ära. Ilmselt peaks Sander mulle kõrisse augu sisse lükkama, kui näeb, et ma sellest atakist välja ei tule, sest see oleks ainus võimalus ellu jääda. Sügisel tuli mul selline atakk peale juuksuris kuni selleni välja, et õhupuuduse tõttu läks pea uimaseks ja jalad nõrgaks ja jõudsin juba mõelda, et nüüd ongi kõik, siia ma suren, kui siis ikkagi hakkas õhk lõpuks läbi käima. Juuksur ehmatas jubedalt ära ja ütles, et ta juba kartis, et ma suren. No ma kartsin ise ka, iga kord kardan seda. Kolmas kord oli aasta lõpus, kui olin poolhaigena Olustverre läinud. Väga haige tegelt enam ei olnud, aga köha oli alles ja teadsin, et see pagana kurgu kraapimine võib ootamatult tulla. Hoiatasin oma õpilasi, et ärgu nad ehmatagu, kui see juhtub, et ma kõõksun siis ära ja see läheb mööda. Mingi kolmanda või neljanda tunni ajal, kui olin juba pikalt rääkinud, see juhtuski. Pärast nad ütlesid, et olid ikkagi jubedalt ehmatanud. Üks naine lippas ruttu kööki mulle teed tegema ja kui sooja jõin, siis läks üle. 

Nüüd ma siis lõpuks kirjutasin perearstile ka selle mure ära ja veel igasugu muid muresid ja käisin täna verd andmas ja röntgenis. Igaks juhuks saadetakse mind nüüd ka kopsuarstile, kuigi kõigi nende aastate jooksul pole mu kopsudest midagi kahtlast leitud. Pean ju praegu vähiravi tõttu käima iga poole aasta tagant kontrollis ja igal kevadel vaadatakse kompuutris ka kopsud üle. Täna tehti igaks juhuks ikkagi ka röntgenipilt, sest iial ei tea, võib-olla ükskord siis tekib sinna mingi jama. No ma loodan, et ei teki. See nõrk kops võib ka pärilik olla, sest meie ema ka pidevalt köhis, aga selle kätte ta igatahes ei surnud. Nii et ma ka loodan ikka elada veel :)

Tegelikult on vastik kuuluda riskigruppi, kui lisaks tavalisele gripile ka koroona levib. Tunnen end ka täna veel väga nõrgalt ja kehvasti, nii et jätsin neljapäevased Olustvere tunnid ära. Õnneks üks tootearenduse õpetaja sai minu tunnid omale võtta. Nüüd on aega ravida. Mai alguse Toscana reisi tühistasin ka ära, sest vabatahtlikult ma küll praegu Itaaliasse ei kipu. Üldse tahaks nüüd rahulikult kodus püsida ja suhelda pigem internetis kui näost-näkku. Mind jubedalt pahandab, kui kellegi sellekohast ratsionaalset kaalutlust paanikaks peetakse. Mulle mõjub igasugune gripp halvasti ja ma kavatsen koroonast igal juhul kaugele eemale hoida, sest selle viiruse kohta on liiga vähe teada. Eriti arvestades minu nõrkasid kopse, sest kopsupõletik on üks peamisi, mille kätte koroonaga surrakse. Vot ei taha seda koroonat oma kopsudesse. Terved võivad selle viirusega vene ruletti mängida, kui tahavad, mina seda teha ei kavatse. Liiatigi et ma juba olen haige ja vindun siin pikemat aega, mingit tundmatut uut viirust ma küll siia otsa enam saada ei taha. Inimesed mõtlevad, et need, kes riskigruppi kuuluvad, neid on ju vähe ja suremus väike, aga kui sa ise või su lähedane riskigruppi kuulub, alles siis tunned omal nahal, mida tähendab, kui tõsise teema üle ilgutakse. Kroonilised haiged ei pea sellepärast surema, et mõnele riskipiirkonnas käinule see haigus ohtlik ei tundu. Täpselt sama teema, mis vaktsineerimisega, et osad käituvad vastutustundetult ja teised sellepärast kannatavad. Uskuge mind, ka nõrgema tervisega inimesed tahavad elada!

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: