Reedel sai mu vanem tütar 40. Ma mäletan, et kui ta sündis, siis mõtlesin, mis tunne on olla 40-aastase tütre ema, kui ise olen 58. Mõtlesin, et olen ju täitsa noor veel. Ma ei ole hetkekski kahetsenud, et kohe pärast keskkooli pereelu hakkasin elama, sest mitte midagi ei ole mul sellepärast elus tegemata jäänud. Pigem on hoopis nii, et kasvasin koos lastega ja alles palju aastaid hiljem tundsin, et nüüd tahaks edasi õppida. No tegelikult ma Pedagoogilise kooli lõpetasin siiski väikeste laste kõrvalt, aga ülikooli läksin alles siis, kui oma lapsed olid ära koolitatud. Tänu sellele, et nii noorelt lapsed sain, oli mul võimalik ka palju varem hakata elama iseendale. Kui ma ise olin 40, siis olid mu mõlemad lapsed juba ülikoolis ja selleks ajaks kui 45 sain, olidki mõlemad juba koolitatud ja üles kasvatatud. Ja ma arvan, et see tuli mul päris hästi välja, sest mõlemal on korralik karjäär, mõlemad on abielus ja ise juba lapsevanemad. Kõik on läinud hästi, kuigi alati pole kerge olnud. Eriti kahju on mul sellest, et nende isa liiga vara jalga lasi ja ilmselt tänu oma uuele noorele naisele ei olnud tal kübetki aega oma lastega tegelda. Tol ajal ei olnud nii, et kohustused jagatakse pooleks, kuigi oleks võinud olla. Nad elasid ju meie kõrvalmajas, nii et väga vabalt oleks saanud laste kasvatamist jagada, aga kahjuks jäi kogu koormus mulle ja isa roll piirdus telefonikõnedega, et kuidas läheb ja kas kõik on korras. Veider mõeldagi, et nii läks. Poleks olnud midagi loomulikumat, et isa kutsub lapsed pühapäeviti enda juurde lõunale või võtab nad aeg-ajalt kuhugi kaasa, aga nii ei läinud. Tundsin end üksikemana sõna otseses mõttes. Ja seda enam olen uhke, et mu lapsed on nii tublid. 
Püüdsin täna leida pilti sellest päevast, kui ise 40 sain, aga ei leidnud. Aasta oli 2003 ja ma olin just oma uude Rapla majja kolinud. Ma tean, et kusagil on pilt, kus istun põrandal sünnipäevalillede vahel, aga ma ei suutnud seda pilti leida. Leidsin ühe teise, mis tehtud paar nädalat enne mu 40ndat sünnipäeva. See on tehtud tööjuures minu kabinetis, sel ajal töötasin veel Sauel. 
Täitsa noor :)

Hege kinkis Railile 40. sünnipäeva puhul portreepildi. 
Täna on ilm väga sügisene, iga natukese aja tagant vaheldub päike vihmaga. Suvi on olnud ilus ja pilte ning mälestusi sellest on nii palju, et mul on järg täiesti kadunud. Oleks ikka pidanud vahepeal mõne postituse tegema, siis oleks olnud oma tegemiste talletamisega järje peal.
Jah, suvi oli küll ilus, aga tervis pole mul vist kunagi varem nii halb olnud kui praegu. Kui ilmad olid soojad, siis olin pidevalt paistes, nii et onkoloog saatis isegi kilpnäärme kontrolli. Õnneks oli kõik korras ja ilmselt see hormoonravi ajab paiste ja paneb liigesed valutama, aga ära ka seda jätta ei saa, kaks aastat veel vaja ravida. Samas paistetusest hullem on praegu hoopis see, et väänasin Kuressaare lossis parema jala põlvest välja ja juba kuu aega ei ole olnud võimalik end valutult liigutada. Mõni päev on parem, aga siis jälle halvem ja üldiselt ma lonkan kogu aeg. Arstile pole sellega läinud, sest nii hull nagu ka ei tundu. Pigem on selline tunne, et küll ta ajapikku paraneb. Pean jalale rahu andma, siis on täitsa ok. 
Nojah, nüüd kiskus ikka see postitus kuidagi kurvameelseks ära, kuigi üldse polnud plaanis. Sel suvel on kuidagi nii, et rõõm ja kurbus käivad kogu aeg käsikäes. Näiteks täna on ühe lapselapse sünnipäev, mis võiks olla rõõmus sündmus, aga eile said nad teate, et laps peab jääma isolatsiooni. Nii algaski täna sünnipäev lapse pisaratega, kui ta teada sai, et pidu jääb ära. Õnneks kingid ära ei jäänud, nii et need siis mõjusid jälle lohutajana. Lisaks andis Lääne Elu täna teada, et öösel lahkus ootamatult nende fotograaf Arvo Tarmula. Me just Augustibluusi ajal, kui Arvo seal nagu tavaliselt oma fotokaga ringi liikus, arutasime omavahel, et huvitav, kui kaua ta jaksab. Mitte ükski Haapsalu üritus ei möödunud ilma Arvota ja mõtlesime, et oleks äge, kui ta veel aastaid vastu peaks. Ja siis täna öösel ootamatult suri. Nüüd pole enam kedagi, kes igapäevaselt FBs Haapsalust pilte postitaks ja kuidagi väga suur tühimik jääb temast Haapsallu maha. No ja siis see Viivi surm ka. Mõnel päeval ei julge uudiseid lahti tehagi, sest iial ei tea, mis õnnetus sealt jälle vastu vaatab. Kui ma Viivist seda uudist nägin, siis esimese hooga mõtlesin, et vaat kui kurb, ikka see alkohol ta võttis - ja siis alles taipasin, et see oli ju õdedest see, kes juba kolm aastat täiesti kaine. Vahel tundub elu lihtsalt nii ebaõiglane - üks joob ja ei hooli oma tervisest ja elab edasi ja teine püüab ennast parandada ja teisi aidata ja siis ta lihtsalt võetakse meie hulgast ära. Elu on nii kohutavalt habras.
Samas on olnud ka rõõmsaid uudiseid, sest sünd ja surm käivad ikka mõlemad mööda inimesi. Aga jah, kuidagi kurbuse foon on pidevalt õhus hõljumas.
Eile võtsin raamatu ja sõitsin mere äärde. Istusin seal oma poolteist tundi ja vaatasin merele. Isegi ei lugenud eriti, lihtsalt vaatasin. Selline vaade oli.

Kui meie kodust Triigi poole sõita, jääb tee äärde päevalillepõld. Nüüd on õied juba lahti ja autod peatuvad seal, et pildistada. Rajad on juba sisse tallatud, aga ilmselt see põlluomanikule kahju ei too, sest lilli keegi maha ei talla, need on nii suured juba.

Kool hakkab ka sel kuul peale, kuu teises pooles on kahe kursusega mul viimane sess. Sain õnneks kokkuleppele, et jätkan veebis ja selle üle on mul nii hea meel. See pole mulle isegi eriti lihtsam, aga näen, et õpilastele on nii parem, kuna saavad ise valida, millal loenguid kuulavad. Kõik on ju täiskasvanud ja õpivad töö ja pere kõrvalt. Septembris peaksin kaks uut gruppi ka saama ja nendele ilmselt loen sisse uued loengud. Natuke tahaks mõnda asja muuta, kuigi põhiasjad jätan samaks. 
Nii et selline kodune elu siin peamiselt ja tundub, et nii ta ka jätkub kuni järgmise suveni. Pagana delta tüvi, ma ütlen. Samas kui me sellest viirusest näiteks viie aastaga lahti saame, siis arvan, et maailmal on veel hästi läinud.