Tellimuste tegemine läheb visalt, aga õnneks ühelgi neist veel tähtaeg ei kuku, nii et saan rahulikult teha. Hiiumaa sõit võttis kaks päeva ära ja eile olin nii väsinud, et lihtsalt ei suutnud end lapikotta vedada. Käisin eile hoopis seenel ja tegin õhtul seenepirukat ja üleüldse oli selline lebotamise päev. Suvi ju kestab veel :)

Pealelõunal kohvitasime lapikoja terrassil ja nautisime imelist ilma. 14. oktoober 2018 ja sooja +20. Lilled õitsevad veel.

Aga teate, seal Hiiumaal, seal oli lihtsalt nii ilus! Eks tervel Eestimaal on praegu ilus, sest kõik on värviline ja päike paistab, aga esimest korda elus ma mõistsin neid inimesi, kes räägivad, et Hiiumaa on neile südamesse pugenud. Ma ei oska kohe öelda, mis see on, aga mingi fluidum on selle saare kohal. Metsad ja karjamaad ja kadakad ja lambad ja kuidagi selline väike ja hubane on kõik. Mitte et meil Saaremaal lambaid ja kadakaid ei oleks, aga siin on kõik kuidagi palju suurem. Nii et ma mõtlesin, et kui Saaremaal peaks tsivilisatsioon liiga tihedaks minema, siis võiks täitsa Hiiumaale kolida :) Või hankida sinna üks pisike suvila, kuhu aeg-ajalt elu kiiruse eest põgeneda.

Veidi udune hommik Hiiumaal - vaade Ungru külalistemaja aknast.

Ma ööbisin Ungru külalistemajas ja ega ma seda väga kiita ei tahakski, sest muidu äkki tekib liiga palju tahtjaid ja järgmine kord, kui Hiiumaal öömaja vaja, pole vabu tube :) Neil ainult neli tuba ongi ja olin sel nädalavahetusel ainuke külaline, nii et sain privaatset poputamist tunda ja hommikuks omletti, mis lihtsalt viis keele alla. Ma neist Ungru toitudest olin enne tegelikult lugenud. FBs ei ole neil vist ühtegi negatiivset arvustust, kõik on lihtsalt ülivõrdes. Suhteliselt haruldane ühe restorani/külalistemaja kohta, sest inimeste maitsed on ju nii erinevad, et mõni negatiivne arvamus ikka tavaliselt kelleltki sisse lipsab, aga ei, mitte nende kohta. Mäletan, et keegi kirjutas, et ta oleks tahtnud taldriku ka üle lakkuda, nii hea toit olevat olnud – no ma ei imesta, ausalt :)

Hommikusöök Ungrus - omlett, mis on palju rohkem kui lihtsalt omlett :) 

Uudiseid mul veel nii palju, et käisin eelmisel nädalal oma esimeses poole aasta tehnokontrollis. Vaadati ja uuriti ja küsiti, kas tahan vereproovi ka teha ja mina muidugi tahtsin. Veenivere andmine läks seekord väga ladusalt, nii et tundub, et hakkan taastuma sellest keemia- ja kiirituseaegsest torkimisest. Vereproovi vastused on ka juba käes ja kõik tundub normis olevat. Paar näitu on küll üsna piiripealsed, aga need ei ole midagi nii olulist, et praegu muretsema peaks.

Kurtsin arstile, et mingi jama, et viimastel kuudel kehakaal justkui kerkib (kaalu ei tea, sest ei julge kaalule minna) ja kui siis vabandavalt lisasin, et mul pole seekord seda krõksu ära käinud, et hakata dieeti pidama, siis vastas arst kiirelt: „See pole Teie süü!”. Ma mõtlesin, et kuulen midagi valesti, sest mitte iial varem pole keegi mulle öelnud, et mu ülekaal pole minu enda süü. Mu hämmeldus oli nii suur, et jäin nagu tummahammas arstile otsa vaatama, mispeale ta selgitas, et seda teeb see rohi, mida ma iga päev võtan. Lisas veel, et praegu tuleks püüda nii, et kaalus juurde ei võtaks, siis oleks juba väga hästi. Ma olen ennegi kuulnud, et ülekaalu põhjustavad paljudel ravimid ja haigused, aga ma polnud kunagi seda väga tõsiselt võtnud. Alati mõtlesin, et jutuks hea küll, et kui ikka end kokku võtta ja korralikult toitumist jälgida, küll siis alla võtab. Nüüd saan omal nahal tunda, mida see tähendab ja jälle üks tarkus juures, mis teiste suhtes tolerantsust suurendab. Loodetavasti iseenda suhtes ka.

Metsas oli eile nii vaikne. Ainult aeg-ajalt kostis saabuvate rändlindude tiivasahinat ja kluugutamist, aga kui järjekordne linnuparv oli mere äärde maandunud, saabus jälle selline vaikus, et kuulsin vaid iseenda hingamist. 

Sügis on ilus ja eriti meeldib mulle see, et mul kogu aeg nii palju teha on. Need ERKLi mentorprogrammi kaudu esinemised on minu tõelised lemmikud ja neid tuleb sel aastal vähemalt kaks veel – Raplas ja Võrus. Käsitöölised ja mikroettevõtjad on just see sihtgrupp, kellele mu loengud kõige paremini sobivad ja lausa lust on esineda, kui näen, et kõik nii huviga kuulavad. Kuigi need esinemispäevad on ka väga väsitavad. Seekord juhtus nii, et kuigi Hiiumaa mul siit meie mererannast paistab ja elan Triigi sadamast vaid paari kilomeetri kaugusel, pidin seekord sõitma ringiga, sest juba on talvine graafik ja laupäeva hommikul Triigist Sõru poole praami ei lähegi. Seepärast sõitsin eelmisel õhtul kohale, muidu oleksin jõudnud ühe päevaga ära käia. Ja tagasi tulin mandri kaudu kahe praamiga. Kui olin Heltermaa-Rohuküla praamilt maha sõitnud ja Virtsu poole kimasin, siis tekkis küll väike lühis mu kõrvade vahel, et mis mõttes ma pean veel ühe praami peale jõudma, kui ma just praamilt ju tulin. Virtsu-Kuivastu praamil oli seepärast täitsa imelik olla, sest tunne oli selline, et just olin ju siin, kuidas nüüd siis jälle – need praamid on ju kõik nii sarnased. Teist korda elus tulin Hiiumaalt ringiga mandri kaudu koju. Esimene kord juhtus siis, kui kord tormi tõttu Sõru-Triigi praam ei sõitnud ja seekord siis polnudki õhtul sealtpoolt mingit praami tulemas. Kusjuures ma olin mõni nädal tagasi helistanud Kihnu Veeteedesse ja küsinud, et äkki nad ikka panevad 13. oktoobriks lisapraami, sest Saaremaa ralli ja palju sõitjaid – helistati tagasi, et ei, mingit lisapraami ei tule. Ei mingit paindlikkust ühesõnaga. Ma naiivselt mõtlesin, et need praamid on inimeste jaoks sõitma pandud, aga ei, mingeid suuremaid üritusi ega muud siin ei arvestata.

Tegelikult ma ei tahtnud üldse kurta, sest elu on ju kõigele vaatamata päris ilus. Elame ja tegutseme!