Ma loen küll umbes 4-5 raamatut kuus, aga pole ammu siia oma muljeid jaganud. Nüüd aga lugesin midagi sellist, mis võiks minu blogilugejatele huvi pakkuda. Siin on palju ettevõtlikke naisi ja neid, kes ise ettevõtjad, seepärast jagan seekordseid lugemismuljeid ka blogis.
Therese Huston „Kuidas naised otsustavad. Mis on tõsi ja mis mitte ja kuidas teha parimaid valikuid”, AS Äripäev 2018, tõlkinud Ivika Arumäe, 352 lk
Selle raamatu
pealkiri on minu jaoks selline, et tavaliselt ma midagi sellist ei
loe, kuna tundub liialt triviaalne. Pealkirja järgi võiks arvata,
et tegemist on mingi eneseabiraamatuga, millel pole teaduspõhisusega
mingit pistmist, aga tegelikult on asi vastupidine – selles
raamatus on peaaegu 400 viidet ja see põhineb uurimustel. Olin
ilmselt just sellepärast selle omale ostnud, aga miskipärast jäi
see riiulisse seisma mitmeks kuuks kuni märkasin veebis üht
arvustust, mis minus uuesti huvi tekitas. Nii siis võtsingi lõpuks
kätte ja lugesin ja ei pidanud kahetsema. Kuigi tuleb tunnistada, et
naine on ikka raske olla ja minus tekitab masendust, et selleks, et
sind kuulda võetaks või et saaksid karjääri teha, pead üldse
mõtlema millelegi sellisele nagu oma hääle madaldamine või mingid muud nipid, et sind tõsiselt võetaks. Ma ei pea end feministiks,
küll aga olen väga veendunud võrdõiguslikkuse pooldaja ja
igasugune soopõhine lähenemine nii töösuhetes kui eraelus on
mulle täiesti vastuvõetamatu. Et üldse pead sellele mõtlema,
kuidas midagi öelda, selle asemel, et keskenduda sisule ja lihtsalt
öelda – see on nii masendav.
Paraku pole maailm
täna veel ideaalne ja ei piisa sellest teadmisest, et naise aju pole
mehe ajust kuidagi kehvem ja vaimsed võimed ei tulene sinu soost.
Kõige ebaõiglasem tundub mulle see, et mehe emotsionaalsus
kirjutatakse mingi ajutise stressi arvele, naise oma aga peetakse
ebakompetentsuseks. Ma ise otsustasin mõni aeg tagasi, et ma ei
viitsi enam taluda nõmedusi ja täiesti teadlikult luban endale
kohest äkilist reaktsiooni, kui keegi (mees) mind töösuhetes
alavääristab või millegagi nõmetsema hakkab. Otsustasin, et ei
kavatse enam selliseid asju taluda ja reageerin kohe ja jõuliselt
(loe: emotsionaalselt), kui tunnen, et keegi mulle liiga teeb. Nüüd
siis selgus seda raamatut lugedes, et minu sellist käitumist saab
tõlgendada ebakompetentsusena, kuna ma olen naine (lk 18). Lisaks
tõlgendatakse ka naiste tahet koostööd teha otsustusvõimetusena –
et kui naine tahab teistega rohkem arvestada ja teisi kaasata, siis
on ta otsustusvõimetu meeste arvates (lk 95). Huh, see teeb mulle
ausalt öeldes lausa viha, et peaksin ikkagi kasutama mingeid
suhtlemisnippe, mida mehed kasutama ei pea. Ma ei suuda aktsepteerida
olukorda, et oleme inimestena veel nii madalal arengutasemel. Olen
ilmselgelt väga suurelt Rootsi ühiskonna poolt mõjutatud, sest
aastakümneid kestnud koostöö rootslastega on minust vorminud
inimese, kes ei hinda inimesi mitte nende soo järgi, vaid teadmiste
ja kogemuste põhjal.
See raamat toob
välja palju teadusuuringute tulemusi, mida peaks kõik teadma,
kellel vähegi vaja juhipositsioonil otsuseid teha või oma
organisatsioonile juhti valida. Nimelt näitavad uuringud, et naised
on meestest analüütilisemad ja mehed intuitiivsemad – oma
eelarvamuste tõttu usume aga, et see on täpselt vastupidi. Aga just
naised arvestavad otsuseid tehes rohkem fakte. Näiteks juhtkonnad,
kus on ka naisi, küsivad nõu parimatest allikatest ja teevad
paremaid otsuseid (lk 91). Huvitav on ka see, et uuringud näitavad,
et meestel on põhjendamatult kõrge enesehinnang. 71% meestest on
veendunud, et nad on intelligentsemad, kui nad tegelikult on (lk
173). Kui kolleegide ja alluvate hinnangul on parimad juhid just
naised, siis meesjuhtide endi hinnangul on ikka nemad paremad –
kuigi uuringud näitavad vastupidist (lk 176). Probleem on selles, et
liigne enesekindlus ei aita parematele otsustele kaasa, sest ei pane
otsima parimaid lahendusi. Juhid, kelle enesehinnang on täpsem,
toetuvad rohkem andmetele ja on avatumad, mistõttu saavad teha ka
paremaid otsuseid (lk 181).
Huvitav on ka see,
et mehed ei hakka teistele vähem meeldima, kui nad end milleski
esile tõstavad, naised aga küll. Naisi nimelt arvustatakse väga
karmilt, kui nad julgevad oma soovidest (näiteks palgatõususoovist)
julgelt ja kindlalt teada anda (lk 196-197). Naine meeldib siis kohe
vähem, mehega aga sama ei juhtu. Kohutavalt ebaõiglane.
Lisaks, kui naine
pingeolukorras tugevalt negatiivseid tundeid väljendab,
tõlgendatakse seda kui võimetust arukaid otsuseid langetada, meeste
suhtes sama ei järeldata (lk 209). Samas on neuroteadlased
tõestanud, et kui otsuseid tuleb langetada pingelises olukorras, on
juhtkonnal eelis, kui otsustamisest võtab osa ka mõni naine (lk
214). Sest naised on pingeolukorras paremad otsustajad, kui mehed.
Kuna andmetel põhinev otsus on enamasti parim ja naised tuginevad
rohkem andmetele, siis on naiste otsused ka pingeolukordades paremad.
Väga pingelises olukorras riskivad mehed rohkem, see aga toob kaasa
halvemaid otsuseid. Nimelt tõukab kortisool mehi ja naisi erinevates
suundades, mistõttu naistel on kergem käia rahulikku ja kindlat
rada ka siis, kui on tugev stressiolukord.
Siin raamatus on ka soovitusi ja nippe naistele, kui nad tahavad, et nende arvamusega rohkem arvestataks. Ma pole päris kindel, kas tahaksin hakata teadlikult nii käituma, et enda sõna rohkem maksma panna. Tunnen suurt vastumeelsust igasuguse teeskluse vastu, lisaks pole ma ka eriline karjäärihai – pole iial tahtnud kellestki mööda trampides oma karjääri edendada. Pigem eelistan rahulikku ja mõistlikku koostööd ja võimalikult stressivaba elu. Küsimus on lihtsalt selles, kas maskuliinses kollektiivis nii üldse ellu jääb :)
Kommentaarid puuduvad