nov
08

Kuidas naised otsustavadMaire Forsel

Ma loen küll umbes 4-5 raamatut kuus, aga pole ammu siia oma muljeid jaganud. Nüüd aga lugesin midagi sellist, mis võiks minu blogilugejatele huvi pakkuda. Siin on palju ettevõtlikke naisi ja neid, kes ise ettevõtjad, seepärast jagan seekordseid lugemismuljeid ka blogis.

Therese Huston „Kuidas naised otsustavad. Mis on tõsi ja mis mitte ja kuidas teha parimaid valikuid”, AS Äripäev 2018, tõlkinud Ivika Arumäe, 352 lk


Selle raamatu pealkiri on minu jaoks selline, et tavaliselt ma midagi sellist ei loe, kuna tundub liialt triviaalne. Pealkirja järgi võiks arvata, et tegemist on mingi eneseabiraamatuga, millel pole teaduspõhisusega mingit pistmist, aga tegelikult on asi vastupidine – selles raamatus on peaaegu 400 viidet ja see põhineb uurimustel. Olin ilmselt just sellepärast selle omale ostnud, aga miskipärast jäi see riiulisse seisma mitmeks kuuks kuni märkasin veebis üht arvustust, mis minus uuesti huvi tekitas. Nii siis võtsingi lõpuks kätte ja lugesin ja ei pidanud kahetsema. Kuigi tuleb tunnistada, et naine on ikka raske olla ja minus tekitab masendust, et selleks, et sind kuulda võetaks või et saaksid karjääri teha, pead üldse mõtlema millelegi sellisele nagu oma hääle madaldamine või mingid muud nipid, et sind tõsiselt võetaks. Ma ei pea end feministiks, küll aga olen väga veendunud võrdõiguslikkuse pooldaja ja igasugune soopõhine lähenemine nii töösuhetes kui eraelus on mulle täiesti vastuvõetamatu. Et üldse pead sellele mõtlema, kuidas midagi öelda, selle asemel, et keskenduda sisule ja lihtsalt öelda – see on nii masendav.

Paraku pole maailm täna veel ideaalne ja ei piisa sellest teadmisest, et naise aju pole mehe ajust kuidagi kehvem ja vaimsed võimed ei tulene sinu soost. Kõige ebaõiglasem tundub mulle see, et mehe emotsionaalsus kirjutatakse mingi ajutise stressi arvele, naise oma aga peetakse ebakompetentsuseks. Ma ise otsustasin mõni aeg tagasi, et ma ei viitsi enam taluda nõmedusi ja täiesti teadlikult luban endale kohest äkilist reaktsiooni, kui keegi (mees) mind töösuhetes alavääristab või millegagi nõmetsema hakkab. Otsustasin, et ei kavatse enam selliseid asju taluda ja reageerin kohe ja jõuliselt (loe: emotsionaalselt), kui tunnen, et keegi mulle liiga teeb. Nüüd siis selgus seda raamatut lugedes, et minu sellist käitumist saab tõlgendada ebakompetentsusena, kuna ma olen naine (lk 18). Lisaks tõlgendatakse ka naiste tahet koostööd teha otsustusvõimetusena – et kui naine tahab teistega rohkem arvestada ja teisi kaasata, siis on ta otsustusvõimetu meeste arvates (lk 95). Huh, see teeb mulle ausalt öeldes lausa viha, et peaksin ikkagi kasutama mingeid suhtlemisnippe, mida mehed kasutama ei pea. Ma ei suuda aktsepteerida olukorda, et oleme inimestena veel nii madalal arengutasemel. Olen ilmselgelt väga suurelt Rootsi ühiskonna poolt mõjutatud, sest aastakümneid kestnud koostöö rootslastega on minust vorminud inimese, kes ei hinda inimesi mitte nende soo järgi, vaid teadmiste ja kogemuste põhjal.

See raamat toob välja palju teadusuuringute tulemusi, mida peaks kõik teadma, kellel vähegi vaja juhipositsioonil otsuseid teha või oma organisatsioonile juhti valida. Nimelt näitavad uuringud, et naised on meestest analüütilisemad ja mehed intuitiivsemad – oma eelarvamuste tõttu usume aga, et see on täpselt vastupidi. Aga just naised arvestavad otsuseid tehes rohkem fakte. Näiteks juhtkonnad, kus on ka naisi, küsivad nõu parimatest allikatest ja teevad paremaid otsuseid (lk 91). Huvitav on ka see, et uuringud näitavad, et meestel on põhjendamatult kõrge enesehinnang. 71% meestest on veendunud, et nad on intelligentsemad, kui nad tegelikult on (lk 173). Kui kolleegide ja alluvate hinnangul on parimad juhid just naised, siis meesjuhtide endi hinnangul on ikka nemad paremad – kuigi uuringud näitavad vastupidist (lk 176). Probleem on selles, et liigne enesekindlus ei aita parematele otsustele kaasa, sest ei pane otsima parimaid lahendusi. Juhid, kelle enesehinnang on täpsem, toetuvad rohkem andmetele ja on avatumad, mistõttu saavad teha ka paremaid otsuseid (lk 181).

Huvitav on ka see, et mehed ei hakka teistele vähem meeldima, kui nad end milleski esile tõstavad, naised aga küll. Naisi nimelt arvustatakse väga karmilt, kui nad julgevad oma soovidest (näiteks palgatõususoovist) julgelt ja kindlalt teada anda (lk 196-197). Naine meeldib siis kohe vähem, mehega aga sama ei juhtu. Kohutavalt ebaõiglane.

Lisaks, kui naine pingeolukorras tugevalt negatiivseid tundeid väljendab, tõlgendatakse seda kui võimetust arukaid otsuseid langetada, meeste suhtes sama ei järeldata (lk 209). Samas on neuroteadlased tõestanud, et kui otsuseid tuleb langetada pingelises olukorras, on juhtkonnal eelis, kui otsustamisest võtab osa ka mõni naine (lk 214). Sest naised on pingeolukorras paremad otsustajad, kui mehed. Kuna andmetel põhinev otsus on enamasti parim ja naised tuginevad rohkem andmetele, siis on naiste otsused ka pingeolukordades paremad. Väga pingelises olukorras riskivad mehed rohkem, see aga toob kaasa halvemaid otsuseid. Nimelt tõukab kortisool mehi ja naisi erinevates suundades, mistõttu naistel on kergem käia rahulikku ja kindlat rada ka siis, kui on tugev stressiolukord.

Siin raamatus on ka soovitusi ja nippe naistele, kui nad tahavad, et nende arvamusega rohkem arvestataks. Ma pole päris kindel, kas tahaksin hakata teadlikult nii käituma, et enda sõna rohkem maksma panna. Tunnen suurt vastumeelsust igasuguse teeskluse vastu, lisaks pole ma ka eriline karjäärihai – pole iial tahtnud kellestki mööda trampides oma karjääri edendada. Pigem eelistan rahulikku ja mõistlikku koostööd ja võimalikult stressivaba elu. Küsimus on lihtsalt selles, kas maskuliinses kollektiivis nii üldse ellu jääb :)


Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: