veebr
09

Kuidas olla õnnelikMaire Forsel

Mul ei ole sel nädalal tunde, nii et aega on lahtisemalt käes, et elu üle mõtiskleda. Käisin eile Meiuste puhkealal jalutamas, et testida, kas mu haige jalg käimisele vastu peab ja ega eriti ei pidanud, nii et täna istun jälle tugitoolis. Iga kord, kui tunnikese päevas väljas jalutan, valutab mu jalg pärast hullemini kui enne. Ortoosi kannan ka, aga ega see üksi ei aita ja nagu minu kogemus näitab, tuleb jalale lihtsalt rahu anda. Päris õudne, et üks trauma nii kaua paraneb. Väga loodan, et vähemalt suveks on nii palju parem, et saan iga päev liikuda.

Aga vaatamata jalavalule oli ikkagi mõnus mere ääres jalutada. Mõtisklesin igasuguste asjade üle ja eriti selle üle, miks nii paljud inimesed ei oska olla õnnelikud. Või õigupoolest, miks nii paljud on vihased ja rahulolematud. Mind on juba kaks aastat pannud kõige rohkem imestama see, et need rahulolematud ei kiru mitte viirust ennast, vaid hoopis viiruse tõttu kehtestatud piiranguid. Jääb mulje, et paljud ei adu, et nende elu ei takista mitte piirangud, vaid viirus ise, mis on nii paljudele ohtlik. Ilmselt ongi nende hulgas palju neid, kes arvavad, et viirust pole olemas või et see on kellegi vandenõu jne jne. Hämmastav, et isegi faktid tänapäeval enam ei aita. Ei aita see, kui statistika näitab, et surevad enamasti just vaktsineerimata inimesed ja et need vaktsineeritud, kes haiglasse satuvad või isegi surevad, on need üksikud väga raskete kaasuvate haigustega või siis need, kellel kõigil tõhustusdoos saamata. Need suremise numbrid nagu üldse ei kõiguta kedagi. Lisaks on kummaline näha, et kui inimene ise on covidi kergelt läbi põdenud, siis justkui see ongi kõigi jaoks väga kerge haigus. Hämmastav loogika ja ma ei oska muud selle kohta öelda, kui et inimesed on lihtsalt äärmiselt harimatud. Kui sa oled rumal ja usud igasugu uhhuud, siis ongi elu väga raske. Sellised inimesed ei saagi olla õnnelikud, sest nende jaoks on kogu aeg keegi teine süüdi nende hädades. Kõige rohkem on süüdi muidugi valitsus, sealt edasi Bill Gates, Soros ja kõik muud edukad inimesed, kes küll on filantroobid, aga no ega lihtne inimene ju ei usu, et üks rikas võib ka palju head teha ja hoolida nii planeedi kui teiste inimeste saatusest.

Seega nad lähevad Toompeale piketeerima. Kas te olete pannud tähele, kes need inimesed seal on, kes niimoodi keset tööpäeva oma rahulolematust väljendavad? Ma olen hoolega jälginud seda kontingenti ja uskuge mind, mitte mingi piirangute lõpetamine nende elu paremaks ei tee. Enamus neist ei paista omavat mitte mingit töökohta - kas nad tõesti arvavad, et kui piirangud saavad läbi, küll nad siis alles hakkavad elama? Seda rahvast vaadates ei usu ma üldse, et nende hulgas on palju neid, kellel restoranis või teatris käimise harjumus. Viimati märkasin seal protestijate hulgas üht tuttavat - väga sõnakat naisterahvast, kes pole mitte kunagi elus töökohta omanud. Ta on 50+ ja teda on alati mehed ülal pidanud ja kui järjekordne mees ta maha on jätnud, siis on tal alati jama majas. Ta ei viitsigi tööl käia, tal pole sellist harjumustki ja kui vanasti oli vaja lapsed kooli saata, siis pidid need ise hakkama saama, sest ema armastas lõunani magada. Ükskord, kui ta omale välismaalasest mehe sai, saatis Eestist ära kolides tuttavatele kirja, kus süüdistas kohalikke sotsiaaltöötajaid, et neist pole hoolitud, mistõttu ta on sunnitud oma lastega metsas jänesekapsaid ja nõgeseid sööma. Aga et püüaks minna tööle, et ise ennast ülal pidada, seda ta ei oska. Küll aga oskab hästi imbuda sinna, kus tal kasulik on - näiteks hakata ekrelaseks ja käia nüüd Toompeal protestimas. Ja pange tähele, varsti ta kandideerib ka Riigikokku. Kas meil on vaja Riigikogus inimesi, kes isegi enda lapsi ei suuda ülal pidada? Kes ei teagi, mida tähendab töö ja pingutus? Mina küll ei vaja. Ja see on vaid üks näide. Need inimesed, kes täna protestivad, ei ole õnnelikud, aga nad ei saa aru, et õnn ei pöördu nende poole enne, kui nad mõistavad, et õnn ei alga kusagilt väljastpoolt, õnn algab nende endi seest. Nende endi valikutest siin elus. Enamus neist rahulolematutest olid töötud enne ja on ka töötud pärast koroonakriisi. Ja kui see koroona läbi saab, siis saab nende uueks protestiajendiks hindade tõus ja üleüldine elukallidus. Sest nende arvates kohtleb keegi neid pidevalt ebaõiglaselt, kogu aeg keegi takistab neid elus edenemast. Et nad on propaganda ohvrid ja selleläbi ka ohuks Eesti julgeolekule, seda nad muidugi ei taipa. 

Õnnega on üldse selline probleem, et see on väga suhteline. Öeldakse, et tänulikud inimesed on õnnelikumad. Osata olla tänulik selle eest, mis sul olemas on - see on õnnele vundamendiks. Ja kindlasti tapavad oma õnne väga edukalt need, kes ennast pidevalt teistega võrdlevad. See on üks vastiku kadeduse allikas, kui enda eluga mittetoimetulev inimene võrdleb ennast eduka inimesega. Alati tundub talle, et teistele on kõik kuidagi lihtsalt kätte tulnud või et rikas inimene on raudselt varas ja ekspluataator. Teate ju küll, kuidas ajaloos on proletariaadi viha pöördunud rõhujate vastu. Ainult et meil on täna demokraatlik riik, koos kõigi vajalike sotsiaalsete tagatistega. Jättes välja omastehooldajad, kellel minu arvates on ainukesena õigus täna meie riigi üle nuriseda, on kõigil teistel kõik võimalused oma õnne nimel tegutsemiseks. Väga palju tasuta õppimisvõimalusi ja väga palju vabu töökohti. Meil on tõsine tööjõupuudus, nii et mitte keegi ei saa öelda, et tal pole võimalik leiba lauale saada. Küll aga nõuab see teatud pingutust. Ma tean väga hästi, mida tähendab kahel töökohal korraga töötamine, nii et tööpäevad on 16 tunni pikkused. Ka tean ma, kuidas eraelu tuleb pausile panna, kui käid täiskohaga töö kõrvalt viis aastat ülikoolis. Aga ilma eesmärkide ja piisava pingutuseta ei saavuta keegi mitte midagi. Sa ei saa iial õnnelikuks, kui ootad, et keegi teine sulle selle õnne tagab. Seda ei pruugi iial tulla, mitte keegi ei pruugi sinust nii palju hoolida, et sulle ilus elu kandikul kätte tuua. Nii et ma tõesti ei mõista inimesi, kes ei suuda tänases ühiskonnas iseenda ja ka meie ühise riigi heaolu nimel tööd teha. Kui minul läheb elus halvasti, siis ma tean, et see on mu enda süü. Ma hakkan kohe otsima põhjusi ennekõike iseendas, sest mina ise olen teinud elus valesid valikuid. Jättes kõrvale traagilised sündmused, millest paljudel kahjuks pääsu pole, sest elus ikka juhtub, siis enamuses osas on õnn sinu enda teha. Sinu elu on sinu enda kujundada. Ja seda ei tee mitte kuidagi paremaks see, kui sa lähed pealinna politseinikke lumepallidega loopima või kutsud üles protestijaid Madis Millingu matustel poliitikute pihta neidsamu lumepalle loopima. See viimane on muidugi eriti räige ja paneb mõtlema, kui madalale on inimesed valmis laskuma, et saada tagasi õigus minna restorani ja kinno, kus nad tegelikult varem eriti käinudki pole. 

Ma ei tahtnud üldse poliitikast kirjutada, aga jutt ise kiskus sinna, sest õnne teemale mõeldes meenuvad esimesena just need õnnetud, kes aru ei saa, et nad ise saaksid oma elu muuta. Ma hakkasin lugema Vilhelm Mobergi tetraloogiat, mis kirjeldab rootslaste väljarännet 19. sajandi keskel. "Utvandrarna" (väljarändajad) on juba loetud ja eile saabus postiga ka teine osa "Invandrarna" (Sisserändajad).

Lugedes selliseid raamatuid on palju lihtsam aduda, kui heal ajal me praegu elame. Vähem kui 200 aastat tagasi võis ka kõige töökam pere surra nälga, sest vili ikaldus ja toitu polnud kusagilt võtta. Rootsis oli vaesemal rahval (ehk siis enamusel) nii raske elu, et 19. sajandi keskpaigas rändas sealt Ameerikasse iga neljas rootslane, tervelt miljon inimest! Täpselt samamoodi nagu täna rändavad Euroopasse ka majanduspagulased, mitte ainult need, keda sõda ohustab. Inimene on alati otsinud paremaid viise elus hakkama saamiseks. Tahta paremat ja õnnelikumat elu on loomulik. Olen mõelnud, et võib-olla just sellepärast, et rootslastel on selline ajalugu, nad ongi võõraste suhtes nii tolerantsed. Kuidas sa saad immigrantidele ette heita, et nad sinu maale tulevad, kui su oma maalt on veerand rahvast samamoodi läinud paremat elu otsima? Silmaring ja lugemus on need, mis aitavad maailma mõista. Kui need inimesed, kes massiliselt täna protestivad, oleksid rohkem reisinud ja rohkem lugenud, siis oskaksid nad adekvaatsemalt tajuda enda positsiooni tänapäeva maailmas. Nad saaksid aru, et elavad riigis, kus on toimiv sotsiaalsüsteem, nii et kedagi ei jäeta nälga. Paraku suudab käputäis isiklikest ambitsioonidest lähtuvaid poliitikuid ja sotsiaalmeedia influencereid just sellised inimesed ümber oma väikese sõrme keerata, nii et enamus ei saa arugi, mida nendega tehakse. 
Kuidas siis olla õnnelik? Aga just nii nagu sa täna elad, osates märgata neid väikesi asju, mis sinu ümber on. Väljas on juba kevade hõngu, ostsin minagi juba esimesed tulbid, mis sest, et aeg-ajalt langeb väljas veel laia lund.

Ja osata märgata looduse kätetööd, mis voolib katuselt langeva lume kenasti triibuliseks.

Või jalutada mere ääres, kus täiesti tasuta saab nautida lisaks füüsilisele pingutusele ka randa kogunenud jääkamakaid. 

Metsas ja mere ääres ei küsi keegi sinult vaktsiinipassi. Võid jõusaali asemel värskes õhus rassida ja kohvikusse minemise asemel pidada väljas piknikku. Merevaate saad kauba peale.

Meri oli hiljuti väga kõrgele tõusnud, nii et RMK matkarada oli ühes kohas veel vee all.

Me elame kiirelt muutuvas ajastus ja me ei tea, milliseid katsumusi saatus veel meile ette lükkab. Täna on viirus, aga võib-olla see polegi veel kõige hullem, mis juhtuda saab. Palju hullem on sõda ja just praegu on oluline NATO ja Euroopa Liidu ühtsus. Ma tean, kui palju valitsus ja peaminister praegu selle teemaga tegelevad, meie eest teiste riikidega läbi rääkides seisavad ja ma usaldan neid. Mul on hea meel, et meie peaministril on nii palju isiklikke kontakte kõige kõrgemal tasandil ja et tema sõna maailmas loeb. Tänased rahulolematud ei näe seda, ei saa sellest aru ja oma lõputute protestidega nõrgestavad riigi julgeolekut. Need inimesed pole sõda näinud ja vaadates, mis kollaseid tähekesi nad oma rinda riputavad, siis ei tunne nad ilmselgelt ka piisavalt ajalugu. Just selliste inimeste abil ja toetusel on maailmas eelmisel sajandil juhtunud hirmsaid asju. Ärge aidake sellele kaasa. Osake näha kõike seda head, mis meil täna vabas Eestis on, sest vabadus ei ole lörtsimiseks ja ta pole ka midagi enesestmõistetavat. Õnn ja vabadus on valik ja need valikud on meie endi teha.


Kommentaarid: 1

  • Iriina09. veebr

    Kallis Maire,
    olen sinuga 101% nõus. Andku jumall haritust
    ja aidaku tänulikkusega.
    Parimat,
    Iriina

Lisa kommentaar

Email again: