juuli
12

Küülikuküla ja muud juttuMaire Forsel

Kuna koroona pole kuhugi veel kadunud, siis olime otsustanud, et sel suvel ei suhtle lähedalt isegi oma lastega mitte, sest iial ei tea, kellega kusagil kokku on puututud. Inimesed on läinud liiga julgeks ja suhtlevad nagu koroonat poleks iial olnudki, vaatamata sellele, et viirus ka Eestist kuhugi kadunud pole. Aga kui ikka lapsi mitu kuud ei näe, siis tekib masendus, nii et lõpuks ma mõtlesin, et mina enam ei suuda, ma lihtsalt pean oma lapsi nägema. Nii me siis Frantsu ja Loviise kolmeks päevaks saarele tõimegi - vaatamata sellele, et mul süda valutas, et ma pean ju kirjutama ja nüüd kaotan veel mitu tööpäeva. Samas mõtlesin, et hea küll, neli päeva lastega ja siis hakkan korralikult tööle (kahjuks ei õnnestu, sest saatusel olid omad plaanid, nii et ma masendun siin edasi).

Aga seda, et lapsed siin olid, ma muidugi ei kahetse, kuigi kolmanda päeva õhtuks olen tavaliselt nii väsinud, et ei suuda enam kahte sõna ka kellegagi rääkida. Ilmad olid ka nii ja naa - esimesel päeval saime veel peaaegu päev otsa õues olla, aga järgmistel päevadel oli juba vihm ja külm. Esimese päevaga on üldse alati kõige lihtsam, sest kui lapsed pole jälle mitu kuud siin käinud, siis on neil endal niisamagi siin palju avastamist. Esimese asjana palub Loviise alati matrjonuškad riiulilt alla võtta. Need tõi Kaari kunagi kooli ajal Peterburi ekskursioonilt kaasa.


Ja Leisis on ju terviserada ja igasugu ronimisasjandused, nii et esimesel hommikul sinna läksimegi. Suht suur luksus, et meil see siin on. Eriti tore, et trossi mööda sõita saab lausa kolmes kohas - üks väiksematele ja kaks suurematele inimestele. Loviise hakkab kohe startima:


Frants oli üksi suuremate osas, teda ma ei jõudnudki pildistada. Leidsime Leisi keskväljaku murult piirikivi. Ma polnud seda kunagi varem märganud, aga see on vahva, et see niisuguse avaliku koha peal on - saab lastele rääkida, miks sellised ristiga kivid.

Ma olin seekord küpsetanud hunniku kaneelirulle ja esimest korda elus tegin sellised, kus panin kaneeli ja suhkrut vahele tohutus koguses, lisaks peale veel pärlsuhkru ja nii kiirelt pole need kunagi veel otsa saanud. Lapsed tavaliselt söövad mõlemad heal juhul ühe, aga nüüd kadusid need rullid poole päevaga.

Esimese päeva õhtul sõitsin lastega Soela sadamasse, et nad saaksid seal laevas mängida. Puhkemajades olid suvitajad sees ja lapsed said kohe sealt omale kaks uut sõpra. Koos mängiti laeval ja pärast mindi jalgupidi vette millimallikaid püüdma.

Ma võõraid lapsi ei hakka siia välja panema, sest ei tea, kas tohib. Siin Frants ja Loviise püüavad millimallikaid. Loviisel oli pärast pool kleiti läbimärg.

Mina istusin päikese käes roosal pingil.

Soelas on väga aktiivsed inimesed, iga aastaga ehitatakse midagi juurde. Täiesti piinlikult korras sadam, ükskõik kuhu vaatad, igal pool on ilus.

Teisel päeval hakkasime hommikul vaatama, kuhu siin saarel praegusel ajal üldse minna saab. Püüdsin leida midagi Visit Saaremaa lehelt, aga see on info mõttes küll täiesti lootusetu. Kõige lihtsamalt leiab infot Puhka Eestis lehelt - seal on isegi meie Leisi terviserada ja discgolfiväljak kirjas. Vaatasin, et ega väikeste lastega polegi praegu eriti kuhugi minna - valikusse jäid vaid kaks kohta - Asva Viikingiteküla ja Küülikuküla. Mõtlesin, et need Asva atraktsioonid on ehk veidi suurematele lastele ja seepärast sõitsime Sõrve tippu Küülikukülla. Nii tore koht ja lapsed sattusid lausa vaimustusse sellest. Hinnad on ka normaalsed - kuni kolmesed tasuta, laste pilet 1 ja täiskasvanute 2 eurot. See asub Laadla poe taga ja väraval on info, et piletid tulebki poest osta.

Seal pole ainult jänesed, vaid ka linnud. Kõige esimesena nägime vutte.

Aga küülikute maju on muidugi kõige rohkem. Näiteks selline:

Ja selline:

Ja siis üks jõuluvana maja:

Ühte aedikusse, kus küülikud ringi hüppasid, tohtisid lapsed ka sisse minna. See tundus neile kohe eriti põnev :)

Loviise avastas, et eemal metsa ääres on üks suur kivi jäneseks maalitud ja pidi kohe seda vaatama kihutama:

Mõned elavad seal kirikus:

Ja mõned nõiamajas:

Lisaks on seal üks väike majake, kus saab poodi mängida:

Omanik oli ise meiega koos ja lubas lastel minna kanamajja sisse. Kanu lubati isegi sülle võtta, aga nad jooksid eest ära, nii et lõpuks olid kõik oma lossis peidus. Omanik ütles lastele, et mingu sisse vaatama, kas mune on pesades, aga nad ei julgenud - piilusid ainult ukse vahelt, et üks kana istub parasjagu pesas.

Lisaks oli seal üks laev, kus ka küülikud elasid. Selle laeva peale kahjuks ei lubata ronida, kuna see pole nii tugev.

Eriline atraktsioon oli aga minu jaoks hoopis tiik, kus elavad kogred ja nastikud. Ma ei teadnud, et nastikud niimoodi vees elavad, nii et jube äge oli vaadata, kuidas nad vahepeal pea välja pistsid ja kalu püüdsid. Omanik tõi meile poest saia, et saaksime kaladele visata ja siis läks tiigis selliseks mölluks, et anna olla. Kalad krabasid saia ja nastikud kalu.

Sinna küülikukülla tasub lastega igatahes minna ja kindlasti läheb see iga aastaga ka suuremaks - omanik rääkis meile veidi oma laienemisplaanidest ka. Aga juba praegu on vahva ja rahvast pidavat käima iga ilmaga.
Pärast läksime linnast läbi ja ostsin mõlemale lapsele uue lego. Frants muretses, et ega ma nende peale liiga palju ei kuluta, aga ma ütlesin, et ma kulutan täpselt sellele, millele ise tahan :) Pealegi oli Jukus allahindlus päris suur seekord. Loviise näitas mulle igasugu asju, mida ma võiksin talle sünnipäevaks kinkida - üldiselt on sellega lihtne, sest kõik peab olema kas Elsa või Anna :)))

Õhtul Sander aitas Loviisel lego kokku panna, Frants pani enda oma ise.

Kolmandal päeval oli ilm juba päris halb ja et ei peaks terve päeva toas istuma, siis läksime Thule Kotta kinno. Kohustuslik pilt Thule Koja ees :) Film oli Loviise jaoks natuke raske, aga õnneks pidas ikka vastu selle 1 tund ja 40 minutit. Saalis oli peale meie veel miskine 4-5 inimest, nii et koroona mõttes väga turvaline kinoskäik.

Tagasiteel hüppasime Saksa Talupoest läbi lootuses, et äkki Piia on tööl. Piiat ei olnud, aga tema lihapirukad olid, nii et ma ostsin jälle poe tühjaks neist :) Lisaks maitsesime nende omatehtud jäätist.

Neljapäeval viisime ise lapsed mandrile tagasi ja reedel olin läbi nagu läti raha. Isegi kurk justkui valutas natuke, nii et ma juba mõtlesin, et ega ma koroonasse ei jää. Köha on mul nagunii kogu aeg ja kopsuarsti saatekiri veel kehtib - võtan veidi hoogu veel, ei taha suvel minna. 

Eile oli siis see etteennustatud ja -hoiatatud tormiilm. Meil jäid puud seekord püsti, aga ühe lille lõhkus küll ära ja sellest on jube kahju. Nimelt oli meil just kukekannus hakanud õitsema ja nägi enne tormi välja selline:

Pärast tormi on sellest alles vaid riismed. Kõik on murdunud, nii et ei päästaks ka ülessidumine enam. Jube kahju. Meil niigi siin vähe lilli ja nüüd rapsis torm need vähesedki ära.

Õnneks on elulõng alles. See on vähemalt turvaliselt maja seina ääres, nii et tuul ei saa talle midagi teha.

Nüüd on lapsed läinud, aga ootamatult tulemas paar külalist. See stressab mind üksjagu, sest ma pean ju raamatut kirjutama. Nüüd kukub välja nii, et möödunud nädal läks laste peale ja järgmine läheb ka erinevate suhtlemiste peale ära. Pealegi ma ju ei taha suhelda koroona ajal. Nädala lõpus on üks üritus, nii et ainult neljapäev jääbki vaid enda päralt. Tuju on sellest üsna ära ja mure kummitab kuklas. Ma olen ikka nii kalendri järgi elav inimene, mul on kõik korralikult pikka aega ette planeeritud ja kui miski mu plaanid ootamatult sassi lööb, siis ma lähen täitsa liimist lahti. 

Kommentaarid puuduvad

Lisa kommentaar

Email again: