Ma nägin tol päeval, kui kiirabi tuli, sest nad peatusid vilkurite välkudes siin meie väravas ja otsisid, kust sisse sõita. Olin nii kindel, et ju Lainel tervis jupsib, aga kui kiirabi siin terve tunni oli, siis muutus asi kahtlaseks. Ja et sellest kiirabist siin veel vähe oleks, siis tuli meil helistada ka järgmisel nädalal 112, sest siis läks minul pilt eest ära. Ärkasin ühel hommikul ja hakkasin voodi kõrval susse jalga panema, kui äkki käis tuba ringi ja jalad läksid alt. Kukkusin põrandale, aga teadvust õnneks ei kaotanud. Istusin seal siis ja mõtlesin, et mis see nüüd oli, kas mina olen järgmine, kes jalad ees minema viiakse. Helistasin perearstile, kes ütles, et pean kiirabi kutsuma ja nii ma ka tegin. Vererõhk oli laes, nii et sain alandajat ja mingit rahustit ja sellega asi piirdus, õhtupoole hakkas juba nagu inimese tunne. Aga ei, nii lihtsalt ma ei pääsenud - järgmisel hommikul umbes pool tundi pärast ärkamist hakkasin oksendama ja nii mitu tundi järjest. Oksekrambid olid nii tugevad, et järgmisel päeval olid rinnalihased krambitamisest tulivalusad. Ja ma pidin jälle endale kiirabi kutsuma. Seekord sain süsti ja vererõhu jaoks midagi ja turgutasid mu uuesti üles. Nii mõlemad kiirabibrigaadid kui ka perearst arvasid, et need olid mu uue rohu kõrvalnähud, sest muud muutust mu elus pole olnud. Nii jätsingi neljapäeval selle rohu võtmata, sest vastasel korral oleks 31. detsember jälle kiirabiga sisustatud olnud ja ma ei tahtnud enam neid tülitada. Kuna ma enam seda hullu rohtu ei võtnud, siis hakkas iga päevaga aina parem. Tagasi mõeldes oli ikka hull küll, ma päriselt mõtlesin, et nüüd siis on minu kord minna, nii kohutavalt halb oli olla. Mu onkoloog kirjutas mulle nüüd ühe teise rohu, mida olen kaks päeva võtnud, nii et kui ka sellega peaks asi metsa minema, siis ilmnevad kõrvalnähud ilmselt järgmisel nädalal. Väga loodan, et enam nii hull olukord ei teki, sest mingit tabletti pean ma ju võtma vähemalt 6,5 aastat veel. Arst ütles, et kui see teine ka ei sobi, siis lähen vana rohu peale tagasi, aga minu vanusele on need uued sobivamad, nii et loodan ikka, et ehk läheb hästi.
Ülikooli esimesest semestrist on kolm ainet tehtud ja neljandas vaja veel kontrolltöö teha. Ehk homme saan selle tehtud, täna veel ei julgenud. Kuni 11 jaanuar saab seda veebis teha ja ma pean kiirustama, sest kui pilt uuesti eest ära läheb, siis ei saa ju. Esimese rohuga läks pilt eest 9. päeval, nii et aega vast veel on.
Nii et tervis on hetkel täitsa metsas ja on seda tegelikult juba pikemat aega, sest juuli lõpust saadik on jalg haige ja siiani korralikult käia ei saa. Arst kirjutas kuu aega tagasi välja põlveortoosi ja kuna see oli mul õnnetusjuhtum, siis sain isegi kindlustuselt mõnisada eurot valuraha. Viis kuud on läinud ja ikka veel natuke annab tunda, kuigi kui ma palju ei käi, siis võib mõni päev ka täiesti valuta mööduda.
Vot selline nõme olukord praegu ja uuelt aastalt ma tõesti muud ei oota, kui ainult tervist. Tõesti kõigest muust on ikka üsna ükskõik, sest ma tean, et kui tervist on, siis saan ka kõige muuga hakkama. Tahaks saada suveks uuesti liikuma ja et saaks veel elu nautida nii, et keha ei segaks.
Tuli seekord väga masendav postitus, aga mis teha, selline on elu. Panen lõpetuseks mõned tänased pildid meeleolu parandamiseks, väljas jälle talvevõlumaa :)
Kommentaarid: 4
Ilus on teil seal. Nagu muinasjutus.
Tugevat tervist!
Tütar soovitas lugeda, et võib-olla mulle meeldiks ja ta nii positiivne alati. Ma ütlesin küll, et haigustest ei taha ma midagi teada ega kavatse lugeda, aga lugesin ometi, ja mulle meeldis. Tütar ütles veel, et nüüd tal jalg haige ja et see kõlab nagu mina. No kõlab jah, aga veel tuttavamalt kõlab stiil. Omaenda osatäitmise üle elu vaatemängude kurbuses, tõsiduses ja mures justui kõrvaltvaatajana muigamas tahaksin ka ise olla, oma parematel, või veel enam, halvematel päevadel. :)
Elu valu ja ilu, ikka käsikäes. Palju armastust hinge ja tervenemist kehasse! Olete nii äge naine, inspireeriv :)
Aitäh teile kõigile toetavate kommentaaride eest!