Mul ei ole kaua olnud tuju siia midagi kirjutada, sest tervis on olnud kehv ja aasta lõpp läks veel eriti käest ära. Masendusse viis naabri Riina ootamatu surm - ta oli minuga täpselt ühevanune ja lihtsalt suri äkki ära. Ei ilmunud kooli tööle ja ei võtnud telefoni vastu ja ma tänan siiani taevast, et mulle koolist ei helistatud ja palutud vaatama minna, kuhu ta jääb, ma oleks sellest vaatepildist ilmselt minestanud. Kaks kolleegi läksid ja leidsid ta surnuna ja 93-aastase tädi Laine põrandalt. Tädi oli ilmselt tahtnud minna vaatama, kuhu Riina jääb ja kukkunud. Riina on Sandri täditütar, terve elu siin kõrvuti elanud ja nagu oma õde Sandrile. Ja nüüd pole seal majas enam kedagi - Riina on surnud ja tädi Laine on Kuressaare haiglas. See on nüüd Lainel kolmas ja viimane laps matta. Või mis matta, ega ta ise õnneks midagi aru ei saa ja ma loodan, et ei hakkagi saama. Riina poeg käis teda haiglas vaatamas ja tädi ei tundnud oma lapselast ära, arvas, et ta on Sander. Nii et ma väga loodan, et ta ei tea, et ta tütar suri, alles 5 aastat tagasi mattis oma teise poja. Esimene on juba aastaid surnud. Selline õnnetu saatus. Vaid mõni aasta tagasi elas siin teisel pool meie õue peal asuvat lauta 4 inimest ja nüüd on maja tühi. Emad ei peaks oma lapsi matma. Masendav. 
Ma nägin tol päeval, kui kiirabi tuli, sest nad peatusid vilkurite välkudes siin meie väravas ja otsisid, kust sisse sõita. Olin nii kindel, et ju Lainel tervis jupsib, aga kui kiirabi siin terve tunni oli, siis muutus asi kahtlaseks. Ja et sellest kiirabist siin veel vähe oleks, siis tuli meil helistada ka järgmisel nädalal 112, sest siis läks minul pilt eest ära. Ärkasin ühel hommikul ja hakkasin voodi kõrval susse jalga panema, kui äkki käis tuba ringi ja jalad läksid alt. Kukkusin põrandale, aga teadvust õnneks ei kaotanud. Istusin seal siis ja mõtlesin, et mis see nüüd oli, kas mina olen järgmine, kes jalad ees minema viiakse. Helistasin perearstile, kes ütles, et pean kiirabi kutsuma ja nii ma ka tegin. Vererõhk oli laes, nii et sain alandajat ja mingit rahustit ja sellega asi piirdus, õhtupoole hakkas juba nagu inimese tunne. Aga ei, nii lihtsalt ma ei pääsenud - järgmisel hommikul umbes pool tundi pärast ärkamist hakkasin oksendama ja nii mitu tundi järjest. Oksekrambid olid nii tugevad, et järgmisel päeval olid rinnalihased krambitamisest tulivalusad. Ja ma pidin jälle endale kiirabi kutsuma. Seekord sain süsti ja vererõhu jaoks midagi ja turgutasid mu uuesti üles. Nii mõlemad kiirabibrigaadid kui ka perearst arvasid, et need olid mu uue rohu kõrvalnähud, sest muud muutust mu elus pole olnud. Nii jätsingi neljapäeval selle rohu võtmata, sest vastasel korral oleks 31. detsember jälle kiirabiga sisustatud olnud ja ma ei tahtnud enam neid tülitada. Kuna ma enam seda hullu rohtu ei võtnud, siis hakkas iga päevaga aina parem. Tagasi mõeldes oli ikka hull küll, ma päriselt mõtlesin, et nüüd siis on minu kord minna, nii kohutavalt halb oli olla. Mu onkoloog kirjutas mulle nüüd ühe teise rohu, mida olen kaks päeva võtnud, nii et kui ka sellega peaks asi metsa minema, siis ilmnevad kõrvalnähud ilmselt järgmisel nädalal. Väga loodan, et enam nii hull olukord ei teki, sest mingit tabletti pean ma ju võtma vähemalt 6,5 aastat veel. Arst ütles, et kui see teine ka ei sobi, siis lähen vana rohu peale tagasi, aga minu vanusele on need uued sobivamad, nii et loodan ikka, et ehk läheb hästi.
Ülikooli esimesest semestrist on kolm ainet tehtud ja neljandas vaja veel kontrolltöö teha. Ehk homme saan selle tehtud, täna veel ei julgenud. Kuni 11 jaanuar saab seda veebis teha ja ma pean kiirustama, sest kui pilt uuesti eest ära läheb, siis ei saa ju. Esimese rohuga läks pilt eest 9. päeval, nii et aega vast veel on. 
Nii et tervis on hetkel täitsa metsas ja on seda tegelikult juba pikemat aega, sest juuli lõpust saadik on jalg haige ja siiani korralikult käia ei saa. Arst kirjutas kuu aega tagasi välja põlveortoosi ja kuna see oli mul õnnetusjuhtum, siis sain isegi kindlustuselt mõnisada eurot valuraha. Viis kuud on läinud ja ikka veel natuke annab tunda, kuigi kui ma palju ei käi, siis võib mõni päev ka täiesti valuta mööduda.
Vot selline nõme olukord praegu ja uuelt aastalt ma tõesti muud ei oota, kui ainult tervist. Tõesti kõigest muust on ikka üsna ükskõik, sest ma tean, et kui tervist on, siis saan ka kõige muuga hakkama. Tahaks saada suveks uuesti liikuma ja et saaks veel elu nautida nii, et keha ei segaks. 
Tuli seekord väga masendav postitus, aga mis teha, selline on elu. Panen lõpetuseks mõned tänased pildid meeleolu parandamiseks, väljas jälle talvevõlumaa :)