Ma sain oma uue raamatu käsikirja valmis ja otsustasin ikkagi, et ma ei taha seda ilma Hege piltideta teha, nii et saatsin täna ka illustratsioonide kirjeldused ära. Käsikirja muudkui täiendasin ja täiendasin kuni täna lõpuks tundsin, et aitab küll ja saatsin selle keeletoimetajale ära. Natuke paneb mind muretsema, et vähemalt kolm näidet on seal täpselt samad, mis mu esimeses raamatus, aga need sobivad nii hästi teemasse, et ma ei tahtnud neid välja jätta. Lisaks on palju kattuvusi ka autoriõiguste osas, aga no seal pole ju seadustes ka midagi muutunud, nii et on üsna loomulik, et räägin täpselt sama juttu, mis varem. Esimese raamatuga võrreldes tuleb see uus veidi mahukam - panin sinna sisse kõik teemad, mida täna ettevõtluses õpetan. Tegelikult siiski mitte päris kõik - lähtusin sellest, et neid teemasid, mis olemasolevates ettevõtlusõpikutes kirjas on, pole mõtet sinna panna. Nii ei lasku ma näiteks põhjalikumalt maksuteemasse, aga samas kirjutan pikalt ettevõtluskontost. See ettevõtluskonto tekitab inimestel siiani palju küsimusi ja kui nad hakkavad guugeldama, siis jõuavad lõpuks ikka minuni välja. Nii olen siin viimasel ajalgi palju pidanud vastama täiesti võõraste inimeste kirjadele ettevõtluskonto kasutamise kohta. Ma pole nende konsultatsioonide eest raha võtnud, kuigi mõnikord ehk oleks pidanud, aga vast siis nüüd ostetakse see raamat ja loetakse sealt. Panin sinna tõesti sel teemal kõik kirja, mida üldse on võimalik ettevõtluskontost rääkida. Alguses mõtlesin, et kirjutan õpiku, aga nüüd ikkagi tuli pigem selline inspiratsiooniraamat nagu mul kombeks kirjutada on. Kui see pooltki nii hästi müüks nagu mu esimene raamat, siis oleksin juba väga rahul. Selle väljaandmisega ma ei kiirusta ja nüüd sõltub tegelikult keeletoimetajast ja kunstnikust, kas see läheb trükki sellel või järgmisel aastal. Trükikojas oleksin tegelikult pidanud juba mahu ära broneerima, kui oleksin kindlalt tahtnud sel aastal avaldada, aga kuna ma ei tea, kuidas jõuame, siis broneerin alles sel hetkel, kui olen kindel, et kõik tööd tehtud.

Esmaspäeval oli õpetajate päev ja ma sain teada, et mu mees on maa sool :) Selline uhke kingitus tehti talle.

Eile õhtul vaatasin dokfilmi Aleppost ja see oli nii jube, et vahepeal nutsin ja vahepeal keerasin näo ära, sest ei suutnud neid veriseid lapsi enam vaadata. Mõtlesin pärast filmi, et mõnel mu tuttaval on prioriteedid ikka väga paigast ära, sest pidevalt on vaja mingit kiusu üles kiskuda, segada kolleege rahulikult töötamast ja aina otsida ja otsida vigu ja probleeme. Kui vaadata inimeste kannatusi päris sõjas, siis tekib tohutu kontrast esimese maailma probleemidega. Õudne vaadata, kui täiskasvanud inimesed ei suuda keskenduda olulisele ja muudkui jonnivad mingi tühja-tähja ümber. Eile õhtul mõtlesin, et karma võiks ju ikka olemas olla ja toimida, et kui ikka inimene on õel ja pahatahtlik, et siis see ei jääks talle tagajärgedeta. Ma ise olen muidu üsna ebausklik mõnikord ja mõtlen, et kui mõelda kellestki halvasti, töötada teistele vastu ja aina ajada oma kiusu, et siis ühel hetkel võib sind näiteks tabada mingi raske haigus, mis paneb prioriteedid paika. Tegelikult nii muidugi sageli ei juhtu ja teiste tunnetel trampivad inimesed lähevad nagu tankid läbi elu, ilma et neil halvasti läheks. Samas teisest küljest asjale vaadates ma mõtlen, et peab ikka inimesel elus midagi väga halvasti olema, kui enam ei suuda olla kübetki heatahtlik. Huh, kui ma saaksin, siis ma lõikaksin oma elust kõik sellised välja, aga kõik ei olene vaid minust, nii et mõnikord tuleb kannatada, et teised veelgi rohkem ei kannataks. Ja sõda ju ometi ei tahaks, kuigi mõnda inimest raputaks ilmselt ainult selline äärmuslik olukord kahe jalaga maa peale. Arvo Pärt armastab öelda, et kõige tähtsam on armastus ja nii ongi. Armastust täis inimene ei sepitse vandenõusid ega toimeta tagaselja oma isiklikel mitte just kõige õilsamatel eesmärkidel. Ma ei tea, kuidas selle mürgi mõnest välja saaks. Kahju, et ma ei saa neist probleemidest avalikult kirjutada, aga kui see kõik jätkub, siis ühe hea romaanimaterjali saan ma siit kokku küll, nii et ega ükski kogemus tühja ei jookse.

Headusest rääkides, siis saime ka üle pika aja teha väikese annetuse. Andsime Leisi vastloodavale noortekeskusele ära hunniku toole. Kokku 11 tooli, nagu siin oleks kunagi kultuurimaja olnud või midagi :)

Ja ühel õhtul rõõmustas meid oma kalasaagiga üks mees, kes tegelikult on dokumentaalfilmide režissöör, aga praegu siin meiekandis ametis ühe teise tööga. Ta käib pea igal õhtul kalal ja kord, kui me talle vastu jalutasime, siis ma ütlesin, et kui ta mõnel õhtul rohkem kala saab, et siis ta võib seda meile pakkuda. Ma muidugi mõtlesin osta, aga ta ei tahtnud raha, ütles, et kingib õpetajate päeva puhul :) Nii siis sõimegi eile lõunaks kohalikku ahvenat.
Avastasin mõni aeg tagasi, et võin ju oma lasteraamatuid aeg-ajalt raamatuvahetuses pakkuda, kui mul punkte vaja on. Paningi siis ükspäev selle sinna välja ja läksid nagu soojad saiad. Kümmet minutit ka ei olnud vaja oodata kuni tahtja olemas. Teenisin nii endale viis punkti ja siis lõpetasin pakkumise ära, sest rohkem polnud vaja. Avastasin, et raamatuvahetuses on üksjagu häid rootsikeelseid raamatuid ja neid seal ei krabata nagu eestikeelseid, sest selle keele lugejaid ilmselt vähe. Nii saingi sealt oma vahetuspunktide eest terve virna häid asju. Üks on ingliskeelne ka.

Ja ükspäev oli mu postkastis üllatus - üks lapikoja ammuseid fänne saatis mulle oma uue lasteraamatu. 
Illustreerinud on selle Ülle Meister ja kui raamatu esikaanel on värve kasinalt, siis sees on värvilisi pilte rohkesti.

Sügis on seekord uskumatult soe. Eile kesköö paiku vaatasin õuetermomeetrit ja see näitas +16 kraadi - kuuendal oktoobril! Meil siin Eestis pole mõnikord isegi suveõhtud nii soojad olnud. Ega selle üle muidugi rõõmustama ei peaks, sest kliimasoojenemine pole mingi tore asi, aga samas mulle meeldib, kui suvi pikeneb rohkem kui poole aasta pikkuseks. Ilus on väljas jalutada sellistel päevadel.Päris palju õitsejaid on ka veel siin-seal.

Isegi mesilased veel toimetavad.

Kui ma näen metsaserval punaseid vahtrapuulaike, siis meenub mulle alati Kanada. Oma värviliste vahtratega on Kanada sügis vist maailma kõige ilusam, aga ega meiegi oma palju alla jää.

Metsviinapuud on ka juba punased. Pildistasin naabri lauta, sest vaatasin, et nii kenasti kolm värvi kõrvuti - kollane, punane ja roheline.

See naabri laut on täpselt lapikoja rõdu vastas. Seal rõdul ongi vaid kaks ilusat aega - kui sirelid õitsevad ja kui metsviinapuu on punane. Muidu on sealt rõdult vaade nö majandusõuele, kus puid lõhutakse. Selle aasta puud on kõik juba kuuris. Järgmiseks suveks ma teen selle rõdu veidi õdusamaks - lootuses, et koroonajama on möödas ja lapsed saavad suvitama tulla.

Seeneuudiseid ka. Lapikoja taga on suur seen nüüd juba lõhki kasvanud, täielik hiiglane :)

Ükspäev jalutamas käies leidsime metsast rohelised seened.

Lapikoja terrassi eest lillepeenrast leidsin daaliad, mida ma sel aastal sinna pole istutanud. See on see vorm, mille peab ette kasvatama ja need jäid eelmisest suvest peenrasse. Kuna talv oli nii soe, siis nad jäid ellu ja näitavad nüüd esimesi õisi. Loodus on ikka nii palju muutunud.

Täna sain postkontorist meili, et mulle on Austraaliast üks saadetis. Mõtlesin, et mis värk, et minu teada on mul ainult üks juulis tellitud raamat veel saamata ja rohkem pole midagi tulemas. Pealegi pole ma Austraaliast midagi tellinud. Aga oligi seesama raamat - Elena Ferrante kõige uuem sel aastal ilmunud "The Lying Life of Adults". Päris paks raamat, ei osanud sellist oodatagi.

Mul on tegelikult Ferrante Frantumaglia ka veel pooleli, aga võiksin need mõlemad sel aastal läbi saada, siis oleks kõik kümme tema raamatut loetud.
Ega siin rohkem uudiseid polegi. Käimas on ettevõtlusnädal ja osalen pea iga päev veebi kaudu mõnel seminaril. Saatsin kolme loengu lingid ka oma õpilastele, sest vaatasin, et neil võiks neist kasu olla. 
Ootan põnevusega keeletoimetaja vastust. Tahaks mingit tagasisidet saada, kuidas mu uus raamat tundub. Siiani on mul vaid üks testlugeja ja tema on minu mõtetega juba liiga harjunud :)